Friendship gone bad

See juhtub alati. Tundub, et on täiesti võimatu hoida suhteid normaalsetena. Ei, armusuhted ei ole enam ammu teema, pigem sõprused. Võib-olla see on lihtsalt see, et kes parasjagu kõige lähedasem on, sellega läheb nagu vett vedama.
Ausalt, see ei ole esimene kord, kui nii läheb. Ma tean, et see on suuresti minu tekitatud, samas ma ei oska sittagi teha ka.
Ma tunnen ennast halvasti, terve see nädal olen tundnud. Kõik läheb tegelikult üpriski sujuvalt, aga mis puutub just proovidesse, siis suht sitasti. Ühes ma ei oska mitte kuidagi käituda ja tundub, et väga pihta ka ei saa. Teises, ma olen lihtsalt aeglane ja koba.

See meetod on muutunud kuidagi väga teravaks ja see on kuidagi ebamugav.

Ja see paik siin ka. Jah, ma tundun pessimistlikuna, sest ma väljendan lähedastele oma muret, asju, mille pärast ma muretsen. Küsimus, kellele ma peaksin seda siis väljendama, kui mitte kõige lähedastematele inimestele. Praegu on lihtsalt tunne, et lähedased kaovad ära. See on ok, aga sel juhul ei ole mõtet oodata, et ma mingite emotsioonidega kaasa lähen. Ma tean, et ma olen õel, ma olen seda nii mitu korda kuulnud. Sellepärast ma ei saa ka ette heita, et teised mulle haiget teevad. Ma saan küll päris palju haiget. See, et ma olen õel ongi suht palju tingitud sellest, et ma olen saanud haiget ja siis kui minult eeldatakse arusaamist, kohas, kus ma arusaamiseks tööd teen, vot siis ma olengi õel. Ma tean, et see on nõme, ma olengi nõme. Ma olen ammu sellega leppinud. Just selles osas, et ma võin salvata väga valusasti.

Ok, ses suhtes, et eile ma tõesti tundsin mingit vägivalda enda sees ja see ei olnud esimene kord. Kui A seal oma kõkutamist mitte kuidagi kontrollida ei suutnud, ärritas see mind päris tugevalt. Ja kui M tookord ütles:
"Ma ei tea, kui sa mahud."

Kui H, poleks öelnud leevendavalt, et selline ülbik oled, siis ma ei tea, mis oleks juhtunud. Päriselt, see on kohe selline tugev füüsiline tunne. Ma pean ennast tagasi hoidma, et mitte päris kätega kallale minna. Ja ma tunnen, et see tuleb suuresti sellest suhtlemise viisist. Et ma nii tugevalt väljendan mingeid tundeid sõnadega. Ja see, et majas ka suht salvatakse, vahepeal on selline ärapanemine. Vahepeal on see lõbus, aga varjupool võib päris karm olla. Jumal, teab, miks see kõik nii on ja kas sellest üldse väljapääsu on.
Kui palju on üldse seotud sellega, et ma pinge all töötan. Mulle ei meeldi lihtsalt ennast süüdi tunda sellepärast, et ma ennast halvasti tunnen.

Ja mida ma praegu teen.... nutan siin raamatukogus. 

Tikkimisega samal ajal seminaritöö

JUHTNÖÖRE edasiseks tööks:
* mõttemustrid ehk neuroloogilised käigud -  (?või kuidas korrektne nimetus ongi?) pmst see, et meil tekivad konkreetsed toimimisviisid - Mikita mainib: ajus on terve hulk neuroneid, mis on juba algse funkstiooni kohaselt bimodaalsed, luues nõnda meelte liitmiseks vajaliku neuroloogilise vundamendi. - Aga kellele ta toetub?????

* need mustrid loovad teadvusetasandi ehk tüüpreaktsiooni/harjumusliku informatsiooni vastuvõtuviisi.
 
KÜSIMUS: Miks on vajalik, et see muutuks??? 

ee..Nii on elu lõbusam äkki?

midagi veel??

*

*


Võite lisada. 

Peenike töö

Tikkimine.
See liikumine on nagu tikkimine.
Ma tahan tikandeid.
Kleidi alla serva.

Unelaul iseendale

päris kurb,
et kakskümmend neli
ja vajan unejuttu

päris nukker,
et kell neli
ja magada ei saa

ma olen idioot

lihtsalt olen.
kirjutasin kirja
keerulise ja tundelise
sügavale enda sisse minnes
poolest ei saanud isegi aru
loodan,
äkki tema sai.
ootan.
nüüd ootan
vastust ootan.
aga eeldada
ma ei tahtnud
vastust
oodata ma ei taha.

võta nüüd siis kinni
kana või muna
ise ka aru saad?

olgem ausad süsivesikud ei mõju mulle hästi

sõin just ära paki vahvleid...

i feel sick now

ennast kiitmast ma ei väsi! aah, fak it! keegi teine ju seda ka ei tee

 

Lõpuks ometi tuleb aeg raamatutega. Seminaritöö oli ootel. Täna võin jälle sukelduda. Eks ma pinguta üle ka asjadega. Ennast tuleb veenda selles, et see kõik on okei. Vahepeal on päris keeruline. Mõned toetavad, mõned toetavad, aga teevad seda karmilt. Tunneteks aega pole ja siis nad lihtsalt tulevad ja purskavad. Alaeadvusest välja. Mälestused, kogemused, mis on haiget teinud ja kui midagi sarnast tuleb, siis on raske. Aah, see oli päris keeruline kui M-iga läbi rääkisime, tundsin seest sellist õõnsaks tegevat värinat. Muidu oled nagu kõigega leppinud ja kõigest aru saanud, aga siis kui rääkimiseks läheb, siis mingid asjad ikka tulevad. Küllap Jeesusel oli õigus kui ta käskis sellel ühel tüübil aeda nael lüüa igakord kui ta vihastas. Ja siis kui ta vabandust palus, siis igakord üks nael välja tirida. Lõpuks sai mees kõik naelad välja ja oli õnnelik. 

Aga augud jäid. 

Ja nii vist ongi, augud jäävad. Aja möödudes on sul juba suva ja aeda ehk tekib nii palju juurde, et mõnda auku enam tähelegi ei pane, aga nad on seal. Ja kui siis üks hetk tuleb mingi konkreetse auguga silmitsi seista või midagi seda auku meenutab, siis tuleb ikka sisse seesama õõnsaks tegev värin nimega Hirm, Valu, Häbi vms.
Vot siis tahaks suitsu teha, aga enam ei suitseta ka.
Meelemürkidest me ikka räägime Kevades. Kellel mille järgi kihk on. Mõned on suitsu, mõned alkoholi ja mõned mõne muu meelemürgi ihalejad.
"Kanep on ikka teistmoodi."

""Ma olen juba nädal aega järjest pilves olnud," olen ma kuulnud sinu suust ma ei tea mitu korda juba," vaatab H mulle otsa.

"Nojah, aga kanepiga on nagu teistmoodi... sa nagu saad aru...su tunnetus avardub...see ei ole halb..."
"Sa oled jumala lumes omadega," naerab H.

Ma pean tunnistama, selles rock'n'roll elustiilis kui uimaselt ja pohhuistlikult mõtled "who the f--k cares" ja tarbid suvalt ükskõik mida, selles suhtumises on midagi kutsuvat. Miks ma peakski uskuma seda kõike, mis mu ümber on? Miks ma peaks hoidma end? Miks ma peaks käituma korralikult või piiri pidama? Üks päev ju sureme kõik, miks siis mitte elada!! Ja siis lihtsalt lasedki nädal aega järjest pilves, joobes, mis iganes. Isegi kui saad aru, et see on kehale halb, ikka paned suitsu ette ja süütad sigareti. Mitte sellepärast et ma ei saaks aru, mul on lihtsalt pohhui, ma tahan seda. Ma tahan hingata suitsu sisse, ma tahan seda hingata välja. Ja lõppeks ma naudin isegi seda, et see mulle halb on.

Üks hetk hakkab seest mingi hääleke kostuma. See tuleb erinevatel hetkedel.

Näed kedagi suitsetamist maha jätmas. Millegipärast tekib selle inimese suhtes tohutu austus. Nii suur, et tema juures suitsu ei tahagi teha. Pärast hakkab veel suitsetama. Ja kui siis hakkab, vot siis on pettumus väga suur, sest kaob ka lootus, et ma ise seda üks päev suudaksin.

"Suitsetaja!" - oot, oot. Suitsetaja? Hääleke hakkab jälle tööle: kas ma olen suitsetaja? Kas ma tahan seda olla? Vot, siis enam rahulikult suitsu ei saa teha. Süütunne samas himu.... kõik see on nii koormav. Järsku tunned end kõige koledama ja halvema inimesena, kuna suitsu teed.
Siis üritad vaikselt. Ok, täna teen ainult mõned. Või et lähen neile külla, nad ei suitseta, ma ei võta tupsu kaasa. Ja ikka teed, keegi kutsub. Ära ei suuda öelda. Ma ju olen juba suitsetaja. No, ma teen selle ühe.
Isegi need, kes suitsetamise maha jätsid, tulevad sind suitsule kutsuma.
"Aga mul on tubakat. Lähme!"

Lõpuks on tunne nagu oleks tohutus augus ja seinad on siledad. Ma ju tahan välja pääseda, aga lihtsalt ei suuda. Jõudu pole. Ei suuda tanki panna, pole ka traktoristi minust. Lihtsalt ei suuda. Juba teist nädalat halad, et tahaks kuidagi pääseda.
"K, ma ei ole täna suitsu teinud. Ma ei taha teha, aga ma tean, ma lähen sinna kooli ja seal on A ja R ja nad kutsuvad mind suitsule. Mida ma teen?"
"Ütle lihtsalt, et täna ma ei tee."

"Täna ma ei tee" on kestnud juba nädal aega, pisut rohkemgi. Ma tajun tugevalt võõrutusnähte, pinge ei tööta selle kasuks muidugi. Aga üha kindlam on olla ja üha vähem tahan ma suitsu teha. Kerge pole, aga see on hea, sest ma ei tahagi, et see lihtne oleks. Ma tahan tunda seda, et ma teaks millest ma loobun.

Ma ei kujuta ettegi, kas seekord ma jään püsima. Elu on seiklus, aga täna ma ei tee.