Omandihimu

Võtsin täna improjämmile oma parmupilli kaasa. Selle ainsa, mille J mulle Vietnamist tõi. Ma ei oska sellega ise suurt midagi teha, aga kuna ta oli mul kotis ja jutud liikusid, et muusikuid ei pruugi tulla, siis võtsin ta igaks juhuks kaasa. Kohe alguses küsis K, et mis see on ja ma näitasin talle ja andsin ka proovida. Eriti heli ta välja ei saanud ja siis tuli A, kes ütles hästi kindlalt, et tahab ka proovida. Tema sai palju paremini hakkama ja pärast proovis vist Km ka, ma enam ei jälginud.
Siis tuli jaotumine muusikuteks ja tantsijateks ja A julgelt ütles, et tema võib parmupilliga olla. Tal on mingi veider komme omistada teiste asju, kusjuures mul on endal kahtlus, et ka mul võib selline pisut ebameeldiv komme olla. Ma olen seda enda puhul varemgi tähele pannud, et ma ei taha eriti oma asju jagada. Mõne asja puhul lihtsalt tahaks jäädagi selliseks kadekopsiks.

Algavad rahaotsingud ehk projekt M-L Ghanasse

Kui romantiline juustu-saia-veinimaa selja taha jäi, tuli jutuks uuesti vahetusaastaks Ghana ülikooli minek. Loomulikult läheb see jube kulukaks ja mul pole vähimatki kogemust toetuste otsimise, leidmise või saamisega. Ja õppeedukus annab ka soovida. Kuigi eriala ainetes olen ma väga tubli. Oluline pole mitte sihtpunkt vaid teekond sinna, nii et vaatame, kas ma kunagi Ghanasse jõuan, aga ma olen sinnapoole teel.

My fabulous lovelife

K: "Kes see punapea oli, kellega sa bussis flirtisid?"
M-L: "Punapea?"
K: "Kui me hypekalt tagasi tulime."
M-L: "E? Me vestlesime. Väga põnevad teemad olid. Ma ei flirtinud."
K: "Jajaa."
H: "Ta meeldis M-L-ile."
M-L: "Ma tunnistan, ta jäi mulle sügisel silma küll, aga siis ta hakkas selle P-ga nii kiiresti käima, et ma ei jõudnudki midagi teha."
K: "Vaeseke, sul polnud hoovõtu aegagi."
H: "Ma vaatan, et sul kipub nii olema."