Iseenda kaissu

Tahan koju! Iseenda sisse.
Kõige selle pasa eest siin,
tahan varjuda oma värvilisse seelikusse.
Iseenda paitusesse,
väiksusesse,
kaitsetusesse.

Oma käte ja jalgade alla,
kuhu ei pääse ükski seadus.
Kõik need julmad reeglid,
mille vastu ei tohi eksida,
jäägu surema iseenda üksindusse,
kus mina hakkan elama.

Rebastemöll

Eile tegime Pärnus viimast korda etendust. E suutis mul südame nii pahaks ajada, et ma ei taha teda vist kunagi enam näha. M küll rääkis, et tema õemees või keegi küsis, kas meil E-ga tekkisid mingi tunded ka. Ja mul küll tekkis vastikustunne.

Õhtul ootasime metsas osakonnajuhatajaga rebaseid ja ta seletas - endal inglitiivad seljas, kaitsmaks rebaseid kohalike eest - et seda etendust võiks veel teha, küll natuke teises vormis. Mõtlesin hirmuga oma vastikustundele ja koreograafiale ning ei tahtnud mõeldagi, et pean seda veel tegema.

Aga siis jõudsid rebased kohale. Peitsime end puude taha ja püüdsime olla nagu härjapõlvlased - kired ja torisevad. Meid nähes hakkasid noored kohe kiljuma, mis muutis asja nii lõbusaks. Jooksime nende poole ja torisesime: "Kallistage puid!" Ise loomulikult eeskujulikult puu juurest puu juurde joostes ja neid kallistades. Siis moodustasime suure ringi ja toonisime A-d. Neil on häälejooga olnud, nad said asjast aru küll. Pea ilmus välja haldjas J, kes aitas hoida tempot ja ütles, et ta ikka on valmis peksa andma küll, kui vaja.

Andsime neile võlujooki ja nägime neid uuesti alles tee lõpus. See oli lõpp, kus algas neil uus algus. H ja K seisid nahkmantleis ja mustas ning pakkusid neile punast või sinist kommi. Kõik tahtsid oma tarkused alles jätta ja valisid punase. Sidusime sallid ümber silmade ja talutasime nad kooli.

Sealt algas ikka põnevus. Tantsijad pandi näitlejatega paari ja juhatati kooli takistus- ja maiustusradadele. Nad pidid tantsima ja liugu laskma. Asi lõppes tantsijate jaoks 001-s kus nad pidid leidma oma paarilise ja meil oli natuke võimalust teha neile midagi BodyLounge'i sarnast.

Näitlejad viidi välja ja omadele tegime massaži. Siis tõime teed ja kringlit ja kõigile meeldis. Ühelt rebaselt selline kompliment:

"Need, kes ei tulnud, ikka kahetsevad."

Siis sain aru, et asi õnnestus.

Esikalt

Mul läks süda pahaks kui seisime Einariga seal kõlari ääres. Karjusin "Minge perse!" enne etendust. Õnneks kõik ei kuulnud ja K on arusaaja inimene. Kohvikus nägime Maarja-Liisi, oleks talle tahtnud suhu vahtida ja küsida, kas ta ikka päriselt niimoodi laulda oskab. Või öelda: "Ma arvasin, et sa oled suurem."

Aga pärast etendust jõime I juures K auks šampanjat. Neid oli ikka nii tore näha.

"Piltide joonistamine ei ole lihtne!" - maalikunstnikult.


J-ile helistab üks pisut segane naine ja ütleb, et ta on surm. Isegi mulle ajab see hirmu nahka.

Appi! Ma vajan armastust!

J oli siin ja läks ka. Ma isegi palusin, et ta ei läheks, aga ainult sellepärast, et ma teadsin, et ta läheb nagunii.

Neljapäeval käisin ühes gümnaasiumis esinemas ja ohhooo! teenisin 200 krooni. Natuke imelik küll, et suhteliselt suvalise esinemise eest teenisin, aga kolmelt kontsert-etenduselt ei saa ma midagi. Süüa võiks muidugi saada.

Mul oleks vaja koreograafiat oma töö jaoks. See peaks olema selline maitsekalt seksikas. Olin saalis juba alla andmas ja uut tööd välja mõtlemas. Tundub, et võtsin endale natuke üle minu võimete töö. Ja juba detsembris on tähtaeg. Elu on tihe.

Jänes minu unenäos

See nädalavahetus käisin vaatamas nii "Antikristust" kui ka "Püha Tõnu kiusamist". Pärast esimest filmi olin ikka üsna häiritud, veel järgmine õhtugi nägin silmi kinni pannes üht neist räigematest piltidest. Ma ikka ei saa aru, kuidas see naine nii vihaseks sai, et ta mehele nii haiget tegi.
Pärast filmi J muudkui rääkis, kui hea film see ikkagi oli. Mina mõtlesin, et ma hakkan oksele või midagi sellist. Alles siis kui olime rääkinud kõikidest nendest märkidest ja ma olin ära näinud selle teise filmi, sain aru kui hästi "Antikristus" teostatud oli. Iga märk oli välja toodud, olgugi, et enamikke ma neist ei mõistnudki. Seevastu Püha Tõnu oli selline natuke naljakas, samade näitlejatega, kes olid ka Õunpuu eelmises filmis, natuke äravajuva lõpuga ja Antikristusega sarnaseid teemasid puudutav.
Tegelikult oli kõik väga hea, aga filme oleksin pidanud vaatama teises järjestuses.

Ja siis eile öösel nägin unes, kuidas tapsin üht jänest, kes ei surnud ära. Ma arvan, et see oli huvitav kombo mõlemast filmist ja looma suutsin siiski ise välja mõelda(?).

Eile saatsin oma kursusele pika ja informatiivse kirja seose rebaste tralliga. H suutis ikkagi leida mingi väikse info puudumise, mis teda üldse ei puudutanud ja mis oli tegelikult varem juba räägitud ning mida K minult vabalt küsida saab, sest me ju käime samades tundides, rääkimata sellest, et me elame koos.

Ja kui kõrgel tasemel duaalsus eksisteerib? Kui see siis ikkagi eksisteerib.

Ma vahel mõtlen, et...

... kui ma käiks sirgema seljaga, kas ma oleks siis julgem? Kas ma kaotaks endast midagi, kui ma ei kuulaks kurba muusikat? Kas ma oleksin rahulikum, kui ma ei sööks suhkrut? Kas ma oleks aktiivsem, kui ma ei analüüsiks? Kas ma tuleksin kooliga paremini toime, kui mul oleks ajakava?

Lõpetatud

... onu maine teekond siis. See on lausa hämmastav, millist rahu need matused endaga kaasa tõid.
Matsime teda küll terve päeva. Lõpuks kujunes see juba natuke võikaks. Tema keha tuhastati ja alles õhtul saime selle tuha kätte. Tema tütred A ja A, hoidsid urni terve tee tema kodust hauani enda käes. Ei tea, kas see tõesti oli nii raske neile, igatahes ei paistnud nad aru saavat, et tegemist on vaid kehaliste jäänustega. Tegelikkuses, võis onu meiega veel olla, aga kindlasti mitte selles urnis.

Sellegipoolest sain aru kui tähtis on inimkeha ärasaatmine. Ühelt poolt meile, kes me siia maha jääme ja siiski mingisugust tõendit vajame, et see inimene on läinud. Teisalt, aga selleks, et lahkuja saaks jätkata oma teekonda - milline see ka ei oleks - rahulikult, teades, et tema maine olemine on ilusti ära lõpetatud nagu ta kord alustati.

Lisaks on sellistel hetkedel usk parim abinõu, isegi kui see ei ole päriselt nii. Lihtsalt, on palju parem mõelda, et mu onu liigub kuhugi edasi ja saavutab mingisuguse taassünni, kui et ta on nüüd mulla all.

Seda ma tean, et minu juurest on ta läinud. Loodan, et teisedki suudavad temaga hüvasti jääda.

Telefon ja unenägusi

Olen juba mitmendat päeva haige. Istun J-i pool ja mul on äärmiselt igav. Televiisor on täiesti mõttetu kast ja internetist ma endale midagi huvitavat ka ei leia. Õnneks on mul täna veel viis tiibetlast tegemata ja noh, palju palju nõusid.

Hommikul ärkasin selle peale, et selle "Romeo ja Julia" etenduse klaverimängija helistas ja kutsus mind ühte Viljandi gümnaasiumisse esinema. Olin ikka nõus nagu mul juba loomuses on. Pealegi mulle tundub vaikselt, et kui mul selliseid kohustusi ei oleks, siis ma nagu eriti vist ei pingutaks kooliskäimisega.

Ja siis vaatasin telekat ja telefon helises. Algul ma ei saanud aru, kas see tuleb telekast või mitte, sest vajutasin mute'i ja siis nagu ei helisenud. Ja kui uuesti heli panin, siis helises. Lõpuks selgus ikka, et telefon heliseb selles samas elutoas, kus mina istusin. Ma ei võtnud vastu, sest ma ei tea, kas ma peaksin vastama. Ja kellele üldse helistatakse, J-i ju polnud ja mind nüüd küll keegi sellelt numbrilt ei otsi.

Öösel nägin unes, kuidas Üllar Saaremäe ajas mind taga ja üritas mind tappa. Nägin eile seda uut sarja või mis iganes see ka ei olnud, kus Saaremäe oli negatiivne tegelane. Unes karjusin appi! ja sain aru, et see on liiga vaikselt või sellest kuidagi ei piisa, ja siis ütlesin kõva häälega "Appi!" nii et ma ärkasin üles. J keeras siis teise külje.

Järgmises unes nägin, kuidas me J-iga olime sõbrad ja me sebisime talle mingi tüdruku. See kõik oli minu jaoks normaalne olgugi, et ma suht kohe, kui nad omavahel rääkima hakkasid, üles ärkasin.


Laupäeval on ta matused, ma loodan, et ma oma sugulaste peale karjuma ei hakka.