Reede, 30. november 2012

Intensiivne igatsus

Et Hispaanias veedetud aeg ja üks inimene mulle nii inspireerivaks olid, siis otsustasin hakkata ennast ettevalmistuma järgmiseks reisiks. Ok, plaanis on teha juba väike reis juunis, aga see mis sügisel pärast seda tuleb, saab olema selline pikema ajalisem ja selleks ka ettevalmistus.

Esmalt tuleb peale panna Placebo, et masendus aina sügavamaks läheks.
Vabandust, see oli kerge eneseiroonia praegu.

Igal juhul, käisime täna R, A ja M-iga jalutamas ja kui R nutitelefon külmas ära suri, teadsin, mida ma jõuludeks ja sünnipäevaks soovin. Sellist hea korpusega telefoni, nagu mul vanasti oli, midagi, mis kannataks igasugu jama ja oleks piisavalt lihtne.
Asjadest veel olen ma mõelnud fotoka peale, aga sellega on see asi, et ma tahaks sellist, millega ma saaksin hästi hakkama, samas ei tohiks see olla liiga suur ega liiga aeganõudev. Nii, et ma ei ole kindel, kas ma endale fotoka hangin.

Pallid ma endale juba tegin. Nüüd tuleb lihtsalt harjutada. Õigus, kontaktikuul võiks ka olla. Aga alustame pallidest, vaatame kaugele ma jõuan.

Ja see nädalavahetus kavatsen veeta aega üksi kodus. Kool on laupäeval kinni ja majas vist ei ole ka kedagi. Ehk siis mina ja kitarr koos üürgame. Ja akordid tahan ka välja kirjutada või printida. Ma olen nii segaduses nüüd paberi kasutamisega. Ega ma ei ole kunagi armastanud seda üleliia kasutada, aga K ütles mulle alles hiljuti, et ühe A4 jaoks kulub 10 liitrit vett. Seda on ikka natuke liiga palju, et sinna oma akordid peale printida.
Ma tean, et ma võin mõndade asjadega suhteliselt liiale minna, aga ma ei saa sinna midagi parata. Kusjuures, kui ma veel põhikoolis ja gümnaasiumis käisin, siis mul pidevalt jäid järgi pooltühjad vihikud. Ma ei suutnud neid kuidagi ära visata ja siis ma kas lõikasin või võtsin klambrite vahelt välja kasutuskõlblikud lehed. 
Ahjaa, seda mõtlesin ka, et kas peaks rüperaal olema või mitte. Mõtlesin, et kuigi me oleme siin Eestis harjunud, et wifi on suht igalpool, siis tegelikult mujal maailmas ei ole see nii levinud. Palestiinas oli tegelikult suht paljudes kohtades. Igal juhul, netipunktid on ka olemas ja tegelikult kirjutamiseks võin ma kasutada päevikuid, mida saan koju saata. Sellepärast ma selle paberi pärast muretsengi nii väga, kuidagi palju läheb vaja. Kui muidugi taastöödeldud...

Aga muidu on palju kurbust ja ängi esile tulnud. Võib-olla sellepärast, et mul endal on sees see ja siis ma märkan seda ka teistes. Tugevatel inimestel on ka raske, nemad ka igatsevad. Seda on päris selline kurb näha, sest ma tean, et kui niisugustel inimestel on mure, siis see kipub olema suht keeruline. Võinoh, minu jaoks.

Ja astroloogiat hakkasin ka veidi uurima. Tähendab, pätsasin emalt ühe raamatu ja nüüd loen seda.

Päris hästi lõpetan seda kooli siin.

Teisipäev, 27. november 2012

Hippieland

Nonih. Ma olen nüüd tagasi Eestis. Laupäeval jõudsin. Päike paistis nii ilusasti, seal kõrgel. Eestit kattis tihe pilvekiht, nagu lumi. Maandudes nägin kui hall kõik on. Kõik on nii hall siin.
Nii kurb oli lahkuda.
Nutsin.
Lennukis ja ema süles.

Igatsen.
Tagasi.
Rändama.
Vabadust.

Lihtsalt nii ilus oli.

Üks päev ärkasin üles ja peas hakkasid igasugu mõtted käima. Siis tundsin, et tahan juturingi. Kõik peale K, kelle jaoks see võib-olla olekski liiast olnud, tulid jagama oma mõtteid.
I küsis nii ilusti, et kuidas muuta see reaalsus, millega me seal kokku puutusime, oma igapäeva reaalsuseks. Ohh... maailmalõpp tuleb juba?

Tantsisime. Hommikuti tegime joogat. Ja tee peal hääletasid hipi-muusik-rändurid. Nad ühinesid meiega. Nii paariks päevaks. Mina olen juba kodus, nemad vist endiselt seal. Muusika. Tegime muusikat. Ma kuulasin, kuidas poisid jämmisid. Esimest korda vist sain muusika puhul improst aru. Võib-olla sellepärast ma muusikuid armastangi. Nad improviseerivad. Laulsime. I tegi soolot ja siis laulsime veel. Kõik kõlas. Noh, minu kõrva jaoks pole palju vaja.

Kuulasin teisi. Nende muresid. Ei, mitte kõigi. Aga kui ma nägin, et on pahasti. Ma ei tea, kas kellelgi hakkas parem. Emotsioonid tulid välja. Me oleme ju üksteise jaoks. Me võime ju kuulata teisi, isegi kui see pole meie mure.

Üks raske asi sai laupäeval esile toodud. Ma palusin vabandust. Täiesti kogemata. Polnud plaaniski. Aga siis ta ütles, et ta pole mulle andestanud. Ma isegi ei soovinud seda andestust. Mitte enda pärast, aga tema pärast. Ma hakkasin põhjendama ennast, sest ometi olin minagi ju haiget saanud. Ja siis kuidagi huulilt tuli vabandus. Siis tundus juba nii totakas enda seisukohta põhjendada. Ainult vabandada.
Sees oli raske. Nagu oleks palunud vabandust aastasadade jooksul põhjustatud kannatuse pärast.

Aga kurvaks ei teinud mind teps mitte see. See oli raske. Kurb oli igatsusest. Praegu on ka kurb. Hirmust ja igatsusest. Lootus ja päikesekiir sees hääbub. Kardan selle mattumist. Aeg on jälle uskumiseks. Pimesi tegutsemiseks. Uskuda, et kõik läheb täpselt nii nagu vaja. Uskuda, et see mis on päris ei sure ära.