Reede, 25. jaanuar 2013

ennast kiitmast ma ei väsi! aah, fak it! keegi teine ju seda ka ei tee

 

Lõpuks ometi tuleb aeg raamatutega. Seminaritöö oli ootel. Täna võin jälle sukelduda. Eks ma pinguta üle ka asjadega. Ennast tuleb veenda selles, et see kõik on okei. Vahepeal on päris keeruline. Mõned toetavad, mõned toetavad, aga teevad seda karmilt. Tunneteks aega pole ja siis nad lihtsalt tulevad ja purskavad. Alaeadvusest välja. Mälestused, kogemused, mis on haiget teinud ja kui midagi sarnast tuleb, siis on raske. Aah, see oli päris keeruline kui M-iga läbi rääkisime, tundsin seest sellist õõnsaks tegevat värinat. Muidu oled nagu kõigega leppinud ja kõigest aru saanud, aga siis kui rääkimiseks läheb, siis mingid asjad ikka tulevad. Küllap Jeesusel oli õigus kui ta käskis sellel ühel tüübil aeda nael lüüa igakord kui ta vihastas. Ja siis kui ta vabandust palus, siis igakord üks nael välja tirida. Lõpuks sai mees kõik naelad välja ja oli õnnelik. 
Aga augud jäid. 
Ja nii vist ongi, augud jäävad. Aja möödudes on sul juba suva ja aeda ehk tekib nii palju juurde, et mõnda auku enam tähelegi ei pane, aga nad on seal. Ja kui siis üks hetk tuleb mingi konkreetse auguga silmitsi seista või midagi seda auku meenutab, siis tuleb ikka sisse seesama õõnsaks tegev värin nimega Hirm, Valu, Häbi vms.
Vot siis tahaks suitsu teha, aga enam ei suitseta ka.
Meelemürkidest me ikka räägime Kevades. Kellel mille järgi kihk on. Mõned on suitsu, mõned alkoholi ja mõned mõne muu meelemürgi ihalejad.
"Kanep on ikka teistmoodi."
""Ma olen juba nädal aega järjest pilves olnud," olen ma kuulnud sinu suust ma ei tea mitu korda juba," vaatab H mulle otsa.
"Nojah, aga kanepiga on nagu teistmoodi... sa nagu saad aru...su tunnetus avardub...see ei ole halb..."
"Sa oled jumala lumes omadega," naerab H.

Ma pean tunnistama, selles rock'n'roll elustiilis kui uimaselt ja pohhuistlikult mõtled "who the f--k cares" ja tarbid suvalt ükskõik mida, selles suhtumises on midagi kutsuvat. Miks ma peakski uskuma seda kõike, mis mu ümber on? Miks ma peaks hoidma end? Miks ma peaks käituma korralikult või piiri pidama? Üks päev ju sureme kõik, miks siis mitte elada!! Ja siis lihtsalt lasedki nädal aega järjest pilves, joobes, mis iganes. Isegi kui saad aru, et see on kehale halb, ikka paned suitsu ette ja süütad sigareti. Mitte sellepärast et ma ei saaks aru, mul on lihtsalt pohhui, ma tahan seda. Ma tahan hingata suitsu sisse, ma tahan seda hingata välja. Ja lõppeks ma naudin isegi seda, et see mulle halb on.

Üks hetk hakkab seest mingi hääleke kostuma. See tuleb erinevatel hetkedel.

Näed kedagi suitsetamist maha jätmas. Millegipärast tekib selle inimese suhtes tohutu austus. Nii suur, et tema juures suitsu ei tahagi teha. Pärast hakkab veel suitsetama. Ja kui siis hakkab, vot siis on pettumus väga suur, sest kaob ka lootus, et ma ise seda üks päev suudaksin.

"Suitsetaja!" - oot, oot. Suitsetaja? Hääleke hakkab jälle tööle: kas ma olen suitsetaja? Kas ma tahan seda olla? Vot, siis enam rahulikult suitsu ei saa teha. Süütunne samas himu.... kõik see on nii koormav. Järsku tunned end kõige koledama ja halvema inimesena, kuna suitsu teed.
Siis üritad vaikselt. Ok, täna teen ainult mõned. Või et lähen neile külla, nad ei suitseta, ma ei võta tupsu kaasa. Ja ikka teed, keegi kutsub. Ära ei suuda öelda. Ma ju olen juba suitsetaja. No, ma teen selle ühe.
Isegi need, kes suitsetamise maha jätsid, tulevad sind suitsule kutsuma.
"Aga mul on tubakat. Lähme!"

Lõpuks on tunne nagu oleks tohutus augus ja seinad on siledad. Ma ju tahan välja pääseda, aga lihtsalt ei suuda. Jõudu pole. Ei suuda tanki panna, pole ka traktoristi minust. Lihtsalt ei suuda. Juba teist nädalat halad, et tahaks kuidagi pääseda.
"K, ma ei ole täna suitsu teinud. Ma ei taha teha, aga ma tean, ma lähen sinna kooli ja seal on A ja R ja nad kutsuvad mind suitsule. Mida ma teen?"
"Ütle lihtsalt, et täna ma ei tee."

"Täna ma ei tee" on kestnud juba nädal aega, pisut rohkemgi. Ma tajun tugevalt võõrutusnähte, pinge ei tööta selle kasuks muidugi. Aga üha kindlam on olla ja üha vähem tahan ma suitsu teha. Kerge pole, aga see on hea, sest ma ei tahagi, et see lihtne oleks. Ma tahan tunda seda, et ma teaks millest ma loobun.

Ma ei kujuta ettegi, kas seekord ma jään püsima. Elu on seiklus, aga täna ma ei tee.

Kolmapäev, 16. jaanuar 2013

Mingi veider saaga on selle kohaga. Üldse pole tunnet, et oleks nii väga minu koht, päris mitte see kultuur, kuhu tahaks nii tugevalt süveneda.
Samas, kui ma kuulen seda keelt...







...tuleb midagi sooja.

Teisipäev, 8. jaanuar 2013

Seminaritöö kütkeis jälle

Kuidas te teate, et teie teadvuseseisund on muutunud?

Selge see, et kui ma seda tööd kirjutama hakkasin ei andnud ma endale aru, et see, mida olin tunnetanud ja pidanud iseenesest mõistetavaks, on psühholoogia maailmas käsitletud võrdlemisi keeruka protsessina.

Samas, tuleb tunnistada, et täiega põnev on.