Neljapäev, 28. mai 2009

Luupainajad

Eelmine nädal nägin unes, kuidas keegi umbisikuline peeti kanepi omamise pärast kinni. Ta pidi kõigest ühest kohast teise minema, aga poole tee peal lasti koerad lahti. Ei mäleta, kuidas see uni lõppes.

Täna ärkasin mõttega, et nad ei saa kuidagi tõestada, et see kanep seal lõkkes on minu oma.

Esmaspäev, 25. mai 2009

Tarkus tuleb!

Ma arvan, et kõik, mis meie ümber on, mõjutab viisi, kuidas me teatavast abstraktsest mõttest mõtleme. Nimelt, kuulan muusikat, alateadvusest tuleb esile mälestus, mis ehib mingit mõtet. Aga miks just see mälestus? Muusikast? Ma pakuks küll. Samal ajal tekitab see mälestus minus teatavaid tundeid ja ma võin ühe neutraalse mõtte tembeldada heaks või halvaks, sõltuvalt siis sellest viisist, milles mõtlen.

Kusjuures, tundub nagu muusika mõjutaks rohkem kui mõni tool.

Ja et oleme kokku leppinud mingisuguses heas ja halvas, siis mulle tundub, et olen halb. Ja siin pole mingit õiglust, et ühed on head ja teised halvad, me ise loome need eelistused ja arvame, et selline määratlus loeb. Tegelikkuses on need kaks vastanduvat substantsi, mis loovad terviku. Neil on funktsioon, mitte väärtus.

Ja igast paska ei maksa suitsetada, ma kaaluks tõsiselt enne kui suitsetaks sünteesitud kannabinoide sisaldavaid segusid.

Laupäev, 23. mai 2009

- - -

Kolmapäeval sain semiootika eksami tehtud. Ja loomulikult ka Kaia tants, kuigi see oleks võinud paremini minna. Juba teist neljapäeva olen olnud magamata ja need pöörded ei kipu kohe üldse tulema. Mul on silme ees lihtsalt udu.

Täna küspsetasin pannkooki, mõistsin kui head õpetajad mul on olnud ja vist leidsin uue elukoha.

Pühapäev, 10. mai 2009

Kaeraküpsised katusel

Reede õhtul siis lähen Kohtla-Järvelt bussi peale, et sõita Tallinnasse. Tahtsin ikka J-i näha, sest pole kindel, millal teda järgmine kord näen. Igal juhul, jõudsin kohale ja mõtlesin, et davai, kui J-i pole, viin oma suure musta pesu koti koju ja näeme järgmine päev. Viimasel ajal mul ei olegi niivõrd igatsust tema järele kuivõrd ma lihtsalt tahan siit, Viljandist, ära käia. Isegi M ütles, et ta on õnnelik, et käib siin koolis, aga siia tulla ta ei taha.

Aga siiski sain J-iga kokku, koos temaga olid J ja M. Jep, hull paarikeste pidu ja mind ausalt häirib, et ma tean veel ühte paarikest, kes on J ja M, ja et ma olen varemgi mehkeldanud ühe J-ga. Muidugi on see minu tubli seoseid armastav mõistus, mis otsib igasugused sellised veidrused välja, kui neid tegelikult vaja pole.

"Aga mis me siis teeme?"

"Võtaks väikese märjukese."

"Teate mis, me võiks minna Kultuurikatla katusele."

"Aga võtaks enne ikka ühe märjukese."

Levikast saime veini, olin ainus valge veini tarbija. Ja ma tean, et see on nii ebastiilne ja kuidas ma ikka punast ei joo. Aga mulle ei maitse punane, ma pole siiani ühtki sellist saanud, mis mulle meeldiks. Seevastu on pea iga valge olnud nauditav ja oli ka seekord. Võtsime veinid plastiktopsides kaasa ja tõttasime lubatud katusele. Tõepoolest, tõttasime olgugi, et oleksime kohale jõudnud ka minu tempos.

"Näete seda seal varjus? Sinna me lähemegi."

Esialgu oli üsna lihtne: paar aeda, veidi pätti ja oligi pool teed läbitud. Seal ootas meid takistus: neljameetrine sein. Poisid hüppasid loomulikult vabalt alla, aga meilt seda õieti ei oodatudki. Nojah, jäime veinidega katusele ootama, et poisid tuleksid tagasi mingisuguse köiega.

"Selles mõttes on hea, et ma poisina ei sündinud. Ma oleksin väga äpu poiss."

Sidusin köie toru külge ja M katsetas, kas sõlm ikka peab. Mingi hetk kukkus ta pikali, aga sõlm oli ikka alles. Köis oli märg ja katkes. Poisid otsisid kohe midagi kummilaadset. See aga ei olnud piisavalt pikk ja nii tuli siduda selle külge jupp seda eelmist köit. Kontrollisin üle, et see jupp köit ei katkeks. Paistis pidavat ja saimegi alla.

Edasi oli üsna lihtne, tuli lihtsalt üht katust mööda üles kõndida ja vaadata, et auku ei kukuks. Jõudsime kohale ja sõime küpsiseid. Veider, aga sinna saamine oli palju toredam kui seal olemine.

Olime poolel teel alla kui märkasime politsei autot ja kedagi taskulambiga. Heitsime pikali ja ootasime kuni auto lahkus. Ja nüüd tuli üles minna. Põhihäda oli ju tüdrukutega, proovisime ronida, aga kummalgi ei õnnestunud. Ja siis proovisime, et poisid tõmbavad üles. M-il see ei õnnestunud, ta oli veidi purjus ka. Tuli siis minu kord ja jõudsin kolmandale meetrile, kui köis katkes. Põlved said põhilise.

Poistel tuli uus idee, nimelt inimronimine. Jälle M ei saanud ja kui mina hakkasin proovima, ilmus katusele üks vihane mees nuiaga. J läks üles ja paar kotti lendas alla ja vot siis tekkis mul tõeline hirm. Lõpuks olid tüübid üleval ja meie all. Vihane mees ähvardas nuiaga ja ma tõesti arvasin, et J sai paar obadust ka. Lõpuks saime nuiaga mehe abiga katuselt alla. Alles siis sain aru, millise jama me nendele tekitasime.

"Te võite siin käia küll. Aga saate aru, neid trelle ei olnud siin enne, need on sarnaste juhtumite pärast siia pandud. Järgmine kord helistage."

Ja purjus agressiivselt nuiaga mehelt:

"Hakake kunsti tegema!"

Läksime koju, armastajad nagu me kõik oleme.

Eile tegime doupi ja vaatasime filmi "Blow", ei soovita, halb film oli.

Kolmapäev, 6. mai 2009

Pimeduses peitub kõik

Aga tegelikult ka! Miks kardetakse pimedat? Tookord kui Tallinnas öösel tuled ei põlenud oli ju tänavatel üsna kõhe. Seda sama näitas ka BodyLounge, seal silmad kinni olles avanes tegelikkus läbi teise tunnetuse. Pimeduses on kõigil võimalused. Meie energia tuleb ilmsiks.

Noh, nüüd ei tulnud küll midagi uut ega põnevat. Aga asjadele ikka ise pihta saada on palju põnevam!









Tuult kõrvalestadesse!

Pühapäev, 3. mai 2009

Tahaks elada ühiskonnast väljas

Nõud ja minu lepingust lahtiütlemine hoiavad sellist ühtlast pinget H-ga. Siiski tundus, et ta enam päris vihane eelmine nädal ei olnud.

Kolmapäeva õhtul võtsin osa BodyLounge'ist. Selline üritus, kus seotakse silmad kinni, sul on võõrustaja ja sulle pakutakse erinevaid füüsilisi elamusi. Mind juhatati sisse ja kui ma sain aru, et keegi on minu ees, tahtsin teda katsuda. Mu käsi sattus tema ninale. Mu võõrustaja oli mees. Ta tõmbas mind edasi(kuhugi) ja tõmbas mind täitsa enda keha vastu. Ma ei osanud muud teha kui kallistada. Ta kallistas vastu ka ja viis mind edasi.

Selline pime olemine ja teistega kohtumine sel viisil oli nii hea. Kõik tundus kuidagi turvaline ja sõbralik ja samal ajal võis ükskõik, mis juhtuda. Inimesed mängisid.

Esimene reaalsuselaks tuli umbes paari tunni pärast kui üks võõrustajatest kerge hinnangu andis. Aga ma suutsin mööda vaadata ja sellest polnud hullu. Läksime R-ga jalutama, rääkides kui tore see õhtu oli.

Järgmine hommik hakkasin hääletama Tallinnasse, et sealt omakorda Vilsandile sõita. Mind võttis peale mees, kes arvas, et mu kott oli sitane ja et ma panin selle tema küünaldele. Kõhklesin veidi, aga istusin ikkagi peale. Ta viis mu Tallinn-Tartu maanteele, kust mind võttis peale mu rekreatsiooni õppiv ja musta läikivat BMW-d omav klassivend. Ilmselgelt hakkavad tekkima klassivahed, aga tema ja ta tüdruk olid väga sõbralikud, nad võtsid mind ikkagi peale.

Läksin Õismäele, panin asju kokku ja helistas isa.

"...sest onu V-ga on kõik!"

Ta selgitas, et mu onu maovähk on jõudnud maksa ja lõikamine ei aita. Isa sõnad olid nii valed kui võimalik, onu saab veel ravi ja ta on praegu olemas. Ja mina siis sõitsin Vilsandile.

Poolel teel peatas meid kinni toll. Koertega ja puha. Pärast paaritunnist viivitust jõudsime ka saarele.

Õhtuks oli mul alles umbes kaks närvirakku. Ma ei ole eriti mõelnud asjade seaduslikule poolele. Ma ei ole vist kunagi mõistnud üldist head ja halba. Mõtlen just seda, mis kehtib teiste jaoks. Ja nüüd ma istun siin Viljandis ja mõtlen, et kas on mingit võimalust elada ühiskonnast väljas. Iseenesest ma tahaks umbes kahte inimest: meest, kes hoiaks sooja ja kaitseks, ja ema, kes kuulaks. Võib-olla saaks ainult mehega ka hakkama, aga igasuguseid muid suhtlemisjamasid ma ei tahaks. Inimesed on toredad, aga, kui nendega enam nii tore ei ole, on järsku kõigega kohutavalt halb. Pealegi, ei saa ma enam aru, kas see on see, mida ma ikkagi tahan.

Ja K sõitis hobuse surnuks.