Reede õhtul siis lähen Kohtla-Järvelt bussi peale, et sõita Tallinnasse. Tahtsin ikka J-i näha, sest pole kindel, millal teda järgmine kord näen. Igal juhul, jõudsin kohale ja mõtlesin, et davai, kui J-i pole, viin oma suure musta pesu koti koju ja näeme järgmine päev. Viimasel ajal mul ei olegi niivõrd igatsust tema järele kuivõrd ma lihtsalt tahan siit, Viljandist, ära käia. Isegi M ütles, et ta on õnnelik, et käib siin koolis, aga siia tulla ta ei taha.
Aga siiski sain J-iga kokku, koos temaga olid J ja M. Jep, hull paarikeste pidu ja mind ausalt häirib, et ma tean veel ühte paarikest, kes on J ja M, ja et ma olen varemgi mehkeldanud ühe J-ga. Muidugi on see minu tubli seoseid armastav mõistus, mis otsib igasugused sellised veidrused välja, kui neid tegelikult vaja pole.
"Aga mis me siis teeme?"
"Võtaks väikese märjukese."
"Teate mis, me võiks minna Kultuurikatla katusele."
"Aga võtaks enne ikka ühe märjukese."
Levikast saime veini, olin ainus valge veini tarbija. Ja ma tean, et see on nii ebastiilne ja kuidas ma ikka punast ei joo. Aga mulle ei maitse punane, ma pole siiani ühtki sellist saanud, mis mulle meeldiks. Seevastu on pea iga valge olnud nauditav ja oli ka seekord. Võtsime veinid plastiktopsides kaasa ja tõttasime lubatud katusele. Tõepoolest, tõttasime olgugi, et oleksime kohale jõudnud ka minu tempos.
"Näete seda seal varjus? Sinna me lähemegi."
Esialgu oli üsna lihtne: paar aeda, veidi pätti ja oligi pool teed läbitud. Seal ootas meid takistus: neljameetrine sein. Poisid hüppasid loomulikult vabalt alla, aga meilt seda õieti ei oodatudki. Nojah, jäime veinidega katusele ootama, et poisid tuleksid tagasi mingisuguse köiega.
"Selles mõttes on hea, et ma poisina ei sündinud. Ma oleksin väga äpu poiss."
Sidusin köie toru külge ja M katsetas, kas sõlm ikka peab. Mingi hetk kukkus ta pikali, aga sõlm oli ikka alles. Köis oli märg ja katkes. Poisid otsisid kohe midagi kummilaadset. See aga ei olnud piisavalt pikk ja nii tuli siduda selle külge jupp seda eelmist köit. Kontrollisin üle, et see jupp köit ei katkeks. Paistis pidavat ja saimegi alla.
Edasi oli üsna lihtne, tuli lihtsalt üht katust mööda üles kõndida ja vaadata, et auku ei kukuks. Jõudsime kohale ja sõime küpsiseid. Veider, aga sinna saamine oli palju toredam kui seal olemine.
Olime poolel teel alla kui märkasime politsei autot ja kedagi taskulambiga. Heitsime pikali ja ootasime kuni auto lahkus. Ja nüüd tuli üles minna. Põhihäda oli ju tüdrukutega, proovisime ronida, aga kummalgi ei õnnestunud. Ja siis proovisime, et poisid tõmbavad üles. M-il see ei õnnestunud, ta oli veidi purjus ka. Tuli siis minu kord ja jõudsin kolmandale meetrile, kui köis katkes. Põlved said põhilise.
Poistel tuli uus idee, nimelt inimronimine. Jälle M ei saanud ja kui mina hakkasin proovima, ilmus katusele üks vihane mees nuiaga. J läks üles ja paar kotti lendas alla ja vot siis tekkis mul tõeline hirm. Lõpuks olid tüübid üleval ja meie all. Vihane mees ähvardas nuiaga ja ma tõesti arvasin, et J sai paar obadust ka. Lõpuks saime nuiaga mehe abiga katuselt alla. Alles siis sain aru, millise jama me nendele tekitasime.
"Te võite siin käia küll. Aga saate aru, neid trelle ei olnud siin enne, need on sarnaste juhtumite pärast siia pandud. Järgmine kord helistage."
Ja purjus agressiivselt nuiaga mehelt:
"Hakake kunsti tegema!"
Läksime koju, armastajad nagu me kõik oleme.
Eile tegime doupi ja vaatasime filmi "Blow", ei soovita, halb film oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar