Tahaks elada ühiskonnast väljas

Nõud ja minu lepingust lahtiütlemine hoiavad sellist ühtlast pinget H-ga. Siiski tundus, et ta enam päris vihane eelmine nädal ei olnud.

Kolmapäeva õhtul võtsin osa BodyLounge'ist. Selline üritus, kus seotakse silmad kinni, sul on võõrustaja ja sulle pakutakse erinevaid füüsilisi elamusi. Mind juhatati sisse ja kui ma sain aru, et keegi on minu ees, tahtsin teda katsuda. Mu käsi sattus tema ninale. Mu võõrustaja oli mees. Ta tõmbas mind edasi(kuhugi) ja tõmbas mind täitsa enda keha vastu. Ma ei osanud muud teha kui kallistada. Ta kallistas vastu ka ja viis mind edasi.

Selline pime olemine ja teistega kohtumine sel viisil oli nii hea. Kõik tundus kuidagi turvaline ja sõbralik ja samal ajal võis ükskõik, mis juhtuda. Inimesed mängisid.

Esimene reaalsuselaks tuli umbes paari tunni pärast kui üks võõrustajatest kerge hinnangu andis. Aga ma suutsin mööda vaadata ja sellest polnud hullu. Läksime R-ga jalutama, rääkides kui tore see õhtu oli.

Järgmine hommik hakkasin hääletama Tallinnasse, et sealt omakorda Vilsandile sõita. Mind võttis peale mees, kes arvas, et mu kott oli sitane ja et ma panin selle tema küünaldele. Kõhklesin veidi, aga istusin ikkagi peale. Ta viis mu Tallinn-Tartu maanteele, kust mind võttis peale mu rekreatsiooni õppiv ja musta läikivat BMW-d omav klassivend. Ilmselgelt hakkavad tekkima klassivahed, aga tema ja ta tüdruk olid väga sõbralikud, nad võtsid mind ikkagi peale.

Läksin Õismäele, panin asju kokku ja helistas isa.

"...sest onu V-ga on kõik!"

Ta selgitas, et mu onu maovähk on jõudnud maksa ja lõikamine ei aita. Isa sõnad olid nii valed kui võimalik, onu saab veel ravi ja ta on praegu olemas. Ja mina siis sõitsin Vilsandile.

Poolel teel peatas meid kinni toll. Koertega ja puha. Pärast paaritunnist viivitust jõudsime ka saarele.

Õhtuks oli mul alles umbes kaks närvirakku. Ma ei ole eriti mõelnud asjade seaduslikule poolele. Ma ei ole vist kunagi mõistnud üldist head ja halba. Mõtlen just seda, mis kehtib teiste jaoks. Ja nüüd ma istun siin Viljandis ja mõtlen, et kas on mingit võimalust elada ühiskonnast väljas. Iseenesest ma tahaks umbes kahte inimest: meest, kes hoiaks sooja ja kaitseks, ja ema, kes kuulaks. Võib-olla saaks ainult mehega ka hakkama, aga igasuguseid muid suhtlemisjamasid ma ei tahaks. Inimesed on toredad, aga, kui nendega enam nii tore ei ole, on järsku kõigega kohutavalt halb. Pealegi, ei saa ma enam aru, kas see on see, mida ma ikkagi tahan.

Ja K sõitis hobuse surnuks.