Neljapäev, 18. september 2014

Mina olen




Mina olen Tuule Veski
Mu käed ulatuvad
Ei tea millest
Olen ma tean
Olen ainulaadne
Teist minusarnast
Ei ole
Mina olen
Ja see on mitte-kuhugi viiv tee
Kõnnin sellel vahel nukralt, vahel uhkelt
Muudkui satun otsa arusaamadele, et võib-olla teed ei olegi
Võib-olla ma tantsin ringis
Terve elu tantsin iseenda ümber
Iseenda sees pean siis need kõned, nagu Viiding mulle kunagi ütles
Kõned, mis kajavad suurelt ja võimsalt
Minu peas nagu otsatus koopas
Kuulevad neid ainult tõekspidamised
Vae-vae-vae-vaevatud on mu pea
Seal kõlavad suured filosoofid
Nietzche möirgab üliinimlikult
Hesse tuiab kummalistel tänavatel
Ma uskusin sellesse
Alles hiljaaegu mõistsin
Need on ju valged mehed
Kui nad räägivad inimesest, räägivad nad valgest mehest

Mina olen Tuule Veski ja ma pöörlen vilistades vastutuult