Teisipäev, 15. detsember 2015

"Sa ei ole oldekas!"

Hea, M-L, palun võta siin on üks sangpomm. Ole hea, hoia seda.
Vähemasti niiviisi see tundus. Ma ei olnud selleks valmis. See tuli kuidagi väga lambist. Ma tahtsin lihtsalt õlut juua ja mõtlesin, et I võiks olla inimene, kellega koos juua õlut. Ma ei arvestanud, et me kohtame kahte lõbusas meeleolus neiut, kes nautisid töölt vaba päeva.
"Kas sa arvad, et sa oled oldekas?" küsis L minult. Ta oli küllaltki purjus ja oli näha, et ta tundis ennast väga vabalt.
"Ma ei tea, vist ei ole veel. Ma vist peaksin seda teilt küsima."
"Minu arvates sa ei ole oldekas," ütles ta kergelt jalalt jalale kõikudes ja lasi selle justkui tammi tagant välja. Ta seletas edasi, et kuidas tema ka ei ole seda, et on tehtud lihtsalt viga. Ma olin pisut üllatunud, et I teda selles toetas.
"No, mõtle, milline on klassikaline oldekas," ütles I silmis mingisugune põnevus. Ma ei osanud selle pommiga midagi peale hakkata. Ma olin tahtnud lihtsalt õlut juua, mitte mõtiskleda selle üle, kas ma ikka kuulun nende klanni või mitte. Kas minus ikka voolab see õige veri, mis kõikidel teistel seal majas. Ma olin hämmeldunud ja samas ma teadsin, mis mänge nad mängivad. Ma olen näinud ja mingil määral ka omal nahal tunda saanud. Tuleb tunnistada, et palju ma nendest lugu ei pea. Mul ei ole midagi tögamise vastu, aga mulle meeldib, kui nali on hea. See ei ole hea nali kui ma küsin sinult oma külalise makstud arve kohta ja sa lihtsalt valetad, et ei tea midagi.
See ei ole ka teab-mis-naljakas, kui sa ütled, et ma ei kuulu sinna. Ja siis pärast sellisel süüdimatul häälel ütled, et aga see on ainult ühe inimese arvamus, kes ei ole mitte keegi.

Ma tunnen, et ma olen nii katki. See eilne väljaütlemine meenutab mulle kogu trianglit M ümber. Jalutasime R-ga Koplist linna poole kui ta rääkis mulle, et tema M, Ar ja Ag plaanivad minna Tel Avivi Gaga workshoppi ja suvel lavastuse teha.
"Ma nii huvi pärast, et...miks mind ei ole selles grupis?" pärisin R-lt, sest see sama seltskond on teinud muidki asju ja tavaliselt ma olen sinna kaasatud. Mul oli just parasjagu endal peas mõned mõtted, mis hõlmasid just neid samu inimesi.
"Sest sul on M-ga mingi kala."
Loomulikult ma teadsin, mis kala see on. Ja eks minagi tundsin seda meie vahel, aga ma nägin selles ka väga suurt potentsiaali. Mina ja M asusime alati teineteisel pool mingit tasakaalu. Mitte vastandid, pigem tugevad põhjendatud arvamused on olnud need, mis meid eristavad. Ja terve mõistuslikult saan ma täiesti aru, et pole mõtet töötada koos inimesega, kellega sul tekib viljatuid vastuolusid.
Mind üllatas hoopis see, et me olime kogu see aeg täiesti normaalselt omavahel suhelnud ja mingit kalahaisu ta ei maininud. Jaa, ma tundsin seda ja ma sain sellest aru, aga mulle tundus, et suudame täiskasvanulikult sellest üle olla. Pffh!! Juba see sõna "täiskasvanulikult" on täiesti idiootne mõte. Ma lihtsalt ei olnud valmis selleks, et mind hakkatakse kuskilt välja sööma ja et seda tehakse niiviisi, et mulle endale ei juleta midagi öelda.
Täpselt nagu ma ei olnud valmis eile selleks, et mulle otse välja öeldakse, et ma ei kuulu sinna. Splendid!!!
Ma olen kurb ja vihane ja ma tunnen, et mul ei ole õigust kummalegi tundele. Sest kosmilise tarkuse järgi nad lihtsalt olid nagu magnetid ja leidsid üles minu nõrgad kohad. See vist taandub isegi selleni, et ma peaksin neid lausa tänama. Aga tahaks anda kannaga näkku.
Ma tahaks öelda:
"Muide L, mul on selline asi, et kui mulle öeldakse midagi sellist, mis mulle ei meeldi või on mind riivav, siis ma virutan. See on täiesti reflektiivne, ma ei saa sinna midagi parata. Mul on diagnoositud annalitsilekannaganäkku sündroom, mis seob igasuguse negatiivse tunde minu jalatalla ja tunde põhjustaja näoga. Et kui sa soovid veel sinisemaid silmi siis lase aga oma arvamused valla!"

Ja M-le....temaga ma vist ei taha lihtsalt suhelda. Või siis:
"Mis kalahais see siin on?" - igakord kui ma temast möödun.

Reede, 13. veebruar 2015

Antro, mu arm!

Viimased pool aastat on olnud vaimule väga kosutav. Alles nüüd tagasivaatavates ainetes ma hakkan mõistma, mismoodi mu mõtlemist on suunatud. Vahepeal on tunne, et ma olen saanud iseenda tagasi. Jah, meil on kultuurilised konstruktsioonid, jah, me oleme mõjutatud nende poolt - aga mina ise kannan ka kultuuri. Mina elan kultuurselt. Minul on väärtused, mis väljenduvad minu tegudes.

Tore on vahelduseks olla vaba iseenda lapsikust küsimusest, et kas see, mida ma teen, on ikka vääriline omama maailmas oma kohta. R just küsis minult seda, et kas omaenda fetišismiga tegelemine laval on õigustatud. Kusjuures ei ole. See iseenesest ei ole veel piisav. Keda peaks huvitama teise inimese fetišid? Meil kõigil on oma veidrusi, aga see ei tähenda, et see vääriks lavaaega. Miks peaks keegi tulema vaatama, kuidas sina ennast popstaariks tantsid?

Ja siin tulebki mängu inimene. Inimene ei allu alati nendele kultuurilistele konstruktsioonidele. Iha, tahe, hing, süda, vaim - see on uskumatu, aga 21. sajandil näen ma ennast nende sõnade juurde tagasi pöördumas. Täna loengus üks noormees rääkis, kuidas üksikvanema perest väiksest Eesti linnast tulles on võimalik jõuda haljale oksale. Ta pidas mingil määral oma edu aluseks just seda, et tal ei olnud mugavat turvatsooni, tal ei olnud võimalik jääda kinni kuhugi mugavasse positsiooni, sest tema positsioon ei olnud iseenesest mugav.
Mõtlesin selle peale kui olin loengust juba lahkunud. Mõtlesin enda peale, kes ma olen sündinud ja kasvanud Tallinnas, käinud eliitkoolis ja omandan juba teist kõrgharidust. Kas ma olen mugav? Kas ma olen mugav, et minu ambitsioonid ei väljendu rahalis-lineaarses pürgimises, vaid vaimu ja keha kiht-kihilises kasvatamises? Või olen ma vale valiku teinud?
Ei. Ma olen teistsugune. Ma olen see inimtüüp, kes ilmselt ei rikastugi, ükskõik, missugune kehtiv ühiskondlik korraldus on. Aga see ei tee mind mugavaks ja minu valikuid valeks. Vaevalt suudaks see noormees mulle ausalt silma vaadata ja öelda, et pärast kaht edukat lavastuse välja toomist ja kolmas teel, olen teinud vale valiku. Ükski palganumber ei suuda pakkuda mulle seda, mida on pakkunud nende lavastuste tegemine ja tagasiside nende kohta. Ma olen ennast väljendanud laval. Ma olen teinud seda koostöös teiste inimestega ja teiste inimeste kaudu.

Ma ei saa ju öelda, et ma olen teinud valed valikud. See oleks minu enda suhtes ebaaus.

Teisipäev, 2. detsember 2014

Kõigil vist tänapäeval on see üks või mitu laulu, mis jäävad hoidma mõnda mälestust või tunnet. Aastate möödudes, aga laul ununeb ja ega enam ei tahagi seda väga kuulata. Olukord on muutunud, nendel mälestustel ja tunnetel pole sinu elus kohta. Mitte, et tahaks unustada, lihtsalt ei jaksa enam igapäevaselt seda läbi elada või elus hoida.
Youtube aga peab meeles, et sa oled seda lugu kuulanud ja siis ta pakub sulle endiselt sama bändi lugusid, aga nüüd siis uusi. Huvi pärast paned selle uue loo peale ja meenub, kuidas kunagi tundus, et süda sureb sees ära ja järele jääb üksluine tuimus.


 
 
Siis aga viskad pilgu aknast välja ja mõistad, et sealt avaneb vaade, mida toona ei osanud ettegi kujutada. Mõistad, et ka vanad lemmikud lähevad edasi.




Jumal tänatud, et lähevad! Tekivad uued vormid ja iga päev lisad midagi uut oma isiklikku mandalasse. Nendel tagasivaate hetkedel näedki korraks oma vormi. Meenub 10 aasta tagune sina ja 5 aasta tagune sina ja kummalisel kombel on see 10 aasta tagune sina palju rohkem tänase sina sarnane. Sa julged unistada sarnaselt, sa tunned piinlikkust, aga ei püüa seda vältida, vaid sellega kuidagi toime tulla, nagu tegi seda 10 aasta tagune sina.

Neljapäev, 18. september 2014

Mina olen




Mina olen Tuule Veski
Mu käed ulatuvad
Ei tea millest
Olen ma tean
Olen ainulaadne
Teist minusarnast
Ei ole
Mina olen
Ja see on mitte-kuhugi viiv tee
Kõnnin sellel vahel nukralt, vahel uhkelt
Muudkui satun otsa arusaamadele, et võib-olla teed ei olegi
Võib-olla ma tantsin ringis
Terve elu tantsin iseenda ümber
Iseenda sees pean siis need kõned, nagu Viiding mulle kunagi ütles
Kõned, mis kajavad suurelt ja võimsalt
Minu peas nagu otsatus koopas
Kuulevad neid ainult tõekspidamised
Vae-vae-vae-vaevatud on mu pea
Seal kõlavad suured filosoofid
Nietzche möirgab üliinimlikult
Hesse tuiab kummalistel tänavatel
Ma uskusin sellesse
Alles hiljaaegu mõistsin
Need on ju valged mehed
Kui nad räägivad inimesest, räägivad nad valgest mehest

Mina olen Tuule Veski ja ma pöörlen vilistades vastutuult

Kolmapäev, 28. mai 2014

Uus põlvkond tantsijad - kas tõesti?

Igakord kui ma loen sõna materiaalselt, siis ma kardan, et seal on "i" asemel "j".

















Kolmapäev, 19. veebruar 2014

mühakas

Eile käisin siis Wang Li kontserdil. See võtab sõnatuks, hingetuks ja paneb tahtma rohkemat. Rohkemat iseendalt ja muusikalt mu ümber.

Mul hakkas aga kurb iseenda pärast. Seal oli nii palju tuttavaid inimesi, kellele ma oma magamatuses ja töölt tulnuna ei öelnud "tere". Nii palju inimesi, kelle nägemine tegi seest soojast, sest tuletas meelde, et mu reaalsus on alati konstrueeritud ja täiesti võimalik on, et kuskil keegi igapäev naeratab ja suhtleb oma naabriga.

Ja kahtlemata on võluv näha viimistletud inimlikkust. Wang Li puhul kõik need helid, mis muidu tulevad justkui pillimängule lisaks, muutusid pillimänguks iseeneses. Meil oli just "vägisi" juures see probleem, et tantsijad higistavad ja siis hallilt kostüümilt on näha higiplekid. Aga siis kui A seal oma soolot teeb ja see higi on tema kehal, siis see hakkab hoopis valgust peegeldama ja muudab vaatamise kogemust. See inimlikkuse viimistlemine on kuidagi palju paeluvam kui selle eemaldamine, mille tagajärjel muutub teos kliiniliseks.

Paabli puhul vaatasin muusikute/lauljate liikumist. Järeldusi on vast vara teha, aga Sillamaa paratamatult paistis silma kergusega. Tublit ma kahjuks nii palju ei jälginud, aga mul on kuri kahtlus, et temagi liikumine on pisut kergem. Aga võib-olla see on kõik indiviidis kinni ja mitte tema pillis.

Laupäev, 25. jaanuar 2014

troll inspireerib

Uaaa!

 "vägisi" tuleb juba kahe nädala pärast.

tegin ühes proovis pilte:




väga kreisi on. aega on nii hirmus vähe, et paneb küüsi närima. närvid ütlevad vaikselt üles. infot tuleb konstantselt filtreerida. mul siiski on heameel, et ma ei ole eliidis sees. mustamäe ja lasnamäe hoiavad mõneti elusana. ära muidugi ei ütleks väiksematest distantsidest, aga snobism minu puhul niikuinii ei toimiks.

sestap kilepükstega Uuskasutuskeskuse teenindaja toob Teie ette "vägisi". 11. 12. ja 17. veebruaril Tallinnas. 20. veebruaril Tartus. kergelt feminismimaiguline agressiivne tantsulavastus tõmbab endasse ja tundlikumalt tõmbab ehk pisaragi välja. nauditavat on, aga ainult nautimisega ei pääse. ja see olekski imelik kui ebamugav ei hakka.

jaa, meediakajastust ka:

http://opleht.ee/12828-koik-on-voimalik-vahemalt-laval/