Laupäev, 29. jaanuar 2011

appi!

ma loen seda:
http://naine.postimees.ee/?id=359480

ja ma...

kuidas nüüd öelda...

piinlik on tunnistada...

aga ma üldiselt nõustun.

mõnda täpsustaks, aga üldiselt...

Võib-olla on asi selles roosas kujunduses. Kui oleks mingi teistsugune väline vorm esitatud mõtetel, siis ei tekitaks see minus vastuolu, et ma ei taha nõustuda.

Aga täna mängisin klaverit. Ainult neid musti klahve, sest J kunagi ütles, et need kõlavad kokku. Seda oli nii tore teha. Ma...
jah..

See on natuke nagu armumine.

Neljapäev, 27. jaanuar 2011

Täna jälle värvine

Seekord tekkis minul rindadega probleem. Mingi hetk märkasin, et üks hakkab vist välja vupsama. Aga polnud nagu ei üks ega teine ja ma ei osanudki miskit teha. Läksin Kalli juurde, kes mängis trühvliga ja juba ligi lõpp. 
Tunnet peaaegu et ei olnud. Kuidagi väga rabe oli. Üleminekud tundusid kohmakad ja see üks kombinn läks sassi. Piinlik, piinlik. 
Võib-olla oli H-l õigus, et kuna me lava ei ehitanud ega ei olnud selle etenduse juures täna nii palju kui olime eelmine kord, siis ka tunnetus oli kehvem. 

Aga suur luuser nagu ma olen, sain ma kaasaegse A. Jah. Ja K sai B. Mitte, et ma oleks eile hästi teinud, aga ma arvan, et see luuserdamine tasub end kohati ära. Võib-olla mitte rahaliselt, aga siiski. Teiste meeleheitlik vajadus stipi järgi pani mind mõtlema, et mu pere vist ei olegi nii kehvas majanduslikus seisus, kui ma seda olen arvanud olevat. 
Kui ma selle parmupilli tõesti Tallinnasse jätsin, siis ma hakkan nutma. 

Pühapäev, 23. jaanuar 2011

Kuidas elada moraalselt, nii et super-ego ei õiendaks pidevalt?
-----

L: "Teeks midagi põnevat."
K: "Mängiks pesapalli."

Ehk kuidas öeldakse, et pidu on igav ja kuidas antakse mõista, et väljapääsu sellest pole.

Kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Jah, mu ema saatis mulle täna eelmises postituses olnud video.

Aga ma vaatasin "Black Swani" ja see oli rõve. Vaataks parem mingit romantilist komöödiat, ma polnud üldse valmis selliseks asjaks. Kuigi kõik rääkisid sellest ülikummaliselt, ma ikkagi ei oodanud sellist filmi. Võeh, õudne!
Muidugi point oli ju olemas...ahh, jeerum, see oli ikka võigas.

Üks päev koolis

H: "R-st on alati aru saada kui ta on eelmine õhtu suitsetanud. Siis ta muutub selliseks nagu K tunnis."
K: "Kas ta suitsetas enne seda?"
H: "Jaa, siis kui ta vaimustub kõigest ja räägib kui põnev kõik on, siis ta on eelmine õhtu suitsetanud."
M-L: "Kas minust on ka aru saada, kui ma eelmine õhtu olen suitsetanud?"
H: "Sa oled nagu kogu aeg pilves."

Uuel aastal ühes esimestes tundides küsis M minult: "Kas sa oled pilves?"


Jeerum, kes siis pilves peaga tantsida saab!?! Muidugi saab, aga mitte siis, kui sa lähed kooli ja tundi. Tegelikult saab seda ka, aga mina seda ei tee. Ei ole teinud ja ei kavatse teha. Pigem on mu reaalsustaju väga muutunud. Mul ei paista seda olevat. Nii vist juhtub kui kaotad usu reaalsusesse ja iseenda. See on ka päris hull, et ma olen ennast täiesti ära kaotanud. Noh, et kui öeldakse, et usalda iseennast, siis mul ei ole miskit usaldada. Ma ise arvan, et see on bipolaarsuse vorm ja tingitud sellest, et mul on liitnimi, mistõttu alati kaks arvamust. Veidral kombel on nad alati vastandlikud. 

Mul on uus kõrvaauk. Ja K ütles, et kui ma tahan valgustuda, siis ma pean kohe pihta hakkama, sest pärast 30ndat eluaastat ajuga juhtub midagi, mis ei lase enam valgustuda. Noh, nagu ma öösel unes nägin, et mu jalg tuli sääreosast alates ära ja siis ma ootasin kaks päeva enne kui haiglasse läksin. Ega siis vist enam jalga tagasi ei saa. 80-seks elamisest vist ei piisa, peab varem tegutsema hakkama.

Laupäev, 15. jaanuar 2011

Sinu suur Mina Olen

Sellised asjad tekitavad minus alati mingisuguse vastikustunde. Kuigi ma võib-olla arvan kohati samamoodi. Selleks, et tunda armastust tuleb ära lahustada oma minapilt/ego. Ja tõepoolest oleme üsna palju prahti tootnud. Aga küsimus on selles, kuidas seda kõike esitatakse. Imalalt, rõhudes loodusele, mida me rikkume, korrates mitu korda, et nüüd on kätte jõudnud aeg, meie oleme tulnud, et muuta meie teadvust. Süüdistades mõistust ja teadlasi, valitsust. Korrutades, et me peame armastama ja mõtlema südamega. Kõike seda väga rahulikul häälel ja sisendades meile armastust. 

Pärast seda 25 minutit läks mul süda pahaks. Kuidas saab keegi sellist teksti üldse uskuda? Kui see oleks  siiras ei vastaks see mingisugustele valemitele. Kui ma tunnen ära selles tavalise usuliidrijutu, siis kuidas see on nüüd kõige õigem ja südamest. Mind lihtsalt ajab see nii vihale, et headest mõtetest tehakse paska. Põhisõnum oli, et hakka otsuseid tegema südame järgi. Einoh, Jeesus ei rääkinud üldse armastusest ju. Aaah! Mida f..king uut see piff üldse ütles??!?! Miks peab selliseid asju tegema? Miks peab niimoodi inimeste ajudega nussima? Võib-olla see on minu mingisugune paranoia, et kõik taandub sellele, et meile pakutakse mingeid vastuseid, selleks, et me ei kahtleks, et me ei mõtleks. 
Ma lihtsalt ei saa aru nendest teiselt poolt tulevatest sõnumitest: "Ma palvetasin ja ma nägin kirikulaadset hoonet ja ma kuulsin, et pean tulema Šveitsi..." Ära kurat tee endast ise prohvetit! Ma kuulsin üht pastorit ütlemas Eesti kohta sedasama. Mul on tõesti hea meel, et mu teed on selle mehega ristunud, aga ainult sellepärast, et ma nägin kui valelik see kõik oli.Ükski tõeliselt tark inimene ei räägi sellist teksti suvalistele, inimesed ei ole alati valmis sellist infot vastu võtma. 
Eriti kui see niimoodi esitatud on. 

Reede, 14. jaanuar 2011

äpäpäpä

Mõtlesin, et hakkan nüüd minilavastust tegema. Aga millest küll?
Veider, kui ideid  on, aga miski ei sütita, et nendest võiks tantsulavastust vorpida. Lisaks, ei tundu ükski piisavalt kandev olevat. Enesetunne on ehk et liiga mõnus loominguks. Ma olen veidras nullpunktis enda jaoks. See on põnev.

Vähemasti üks tantsija on olemas. Lavaruumi mõtlesin ka juba juurde. Vaja veel koreograafiat ja sündmusi... Küll see on ikka keeruline.

Kolmapäev, 12. jaanuar 2011

Jumalused poes ja köögis

Täna rääkis üks neiu, kuidas ta poemüüjalt sai kassarikke korral tagasi kogu oma raha, kauba ja mõned sendid peale. Ta oli õnnelik.
"Tema ainus ülesanne on kontrollida raha ja õigesti tagasi anda. See oli tema viga."

See vaidlus kestis pikalt ja ei jõudnud kuhugi, sest neiu oli oma neli õlut selleks ajaks juba ära tarbinud.

"Nägin küll, et seal oli kaheeurone ja veel."

Hea oli see, et sain aru enda mingitest moraalinormidest. Või et mul üldse need on.

"Et siis tema tegi vea ja tema peab selle eest maksma otsese mõttes?"

No, pole hullu, olen minagi teiste tagant võtnud. Siiski ma arvan, et võiks teisiti. Üldse ei meeldinud, et ta seda meiega jagas, võinoh, tegi natuke nukraks.

Tegelikult, olime täna toidukiles laual. Pärast RM jagas meiega oma tarkusi ja päris armas oli.

Teisipäev, 4. jaanuar 2011

Kolmnurgast on asi kaugel

Mulle meeldib noormees A.
Temal on tüdruk L.
Mind sebib noormees WC.

Noormehele M meeldib iluuisutamine.

Ühtlasi on vaja otsustada, kas minna Barcelonasse või teha erialast tööd.
Peaks joonistama hakkama.

Esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Uuel aastal uued mõtted

...päh! Päris ongi uued mõtted. Ma olin valmis seda aastat vastu võtma lakke vahtides. Siiski läksin õue, et saada suuremat kogemust. Aga mulle tundus, et seegi oli üsna totter. Üks kaunis noormees ronimas kuskilt palgivirnast üles ja hullunud tütarlaps talle kilgates järele turnides - see kõik oli nagu 30ndate tummfilm, aga heliga. Hirmnaljakas. 

Ja kõik need armunud paarid. Käe pealt luges M, et mul ei ole eluarmastust. Ma olen vist alati mõelnud, et küll ma ta üks päev ikka leian, aga nüüd siis prooviks hoopis niipidi, et ei olegi kedagi leida. Tundub põnev.
Paastuda tahaks ka, aga ei julge.
Ja nüüd avastada, et olen endiselt armunud tüüpi, kellel on juba pool aastat tüdruk, on pisut nukker.