kolmapäev, 25. september 2013

Ei saa mitte vaiki olla

Ok, ma üritan hull budist siin olla, et lasen kõikidel oma emotsioonidel lahtuda, aga sorry, see viimase päeva Tallinna naiste tissi näitamine ajab lihtsalt tagajalgadele ja tõstatab mitu teemat. Ja nad ütlesidki selle välja, et nad on Eesti versioon Femenist. Well...
Ma ei ole siin just kõige põhjalikumat eeltööd teinud, aga tervet mõistust on mul nii palju, et teha mõningad loogilised järeldused ja mõista, et selline tegutsemine ei ole just kõige mõistlikum. Ok, nende eesmärk on tähelepanu saavutada ja tähelepanu saavutavad nad palju, nii et võib-olla tõesti see on mõttekas. Aga tõesti, mul suht suva, et sul on ilusad tissid, see fakt, et sa nende abil üritad avalikkuse tähelepanu võita ja leida lahendusi ühiskonna probleemidele, on alandav naisele. Jah, me kõik näeme, et sa oled ilus ja meile kõigile sa meeldid oma ilu pärast, aga su ilu ei ole su ainuke relv.
See on ju ilmselge, et sellise käitumisega naised lihtsalt toetavad seda stereotüüpi, mille vastu enamik naisliikumisi üritab võidelda. Femen ei võitle selle stereotüübi vastu, vaid samamoodi pigem toidab seda. Loe siit. Ja kõige nõmedam selle juures on see, et kogu Lähis-Ida loob selliste asjade pealt n-ö lääne kohta kuvandeid. Nii palju kui ma käisin Lähis-Idas, siis neil oli suht suva, et ma ida poolt olin, ma olin valge nahaga, järelikult olin ma samasugune läänlane nagu on prantslane. Nagu paljuski lääs ei tee vahet erinevatel Lähis-Ida rahvastel ja kleebib kõigile samasugused sildid külge, nii kehtib see ka vastupidi. Ehk siis seesama suurepärane Femen põhjustas sellise liikumise. Ühelt poolt on see võimalus mosleminaistele rääkida enda eest ja läänemaailmale avada oma kultuuri tagamaid, aga tegelikult ei peaks need kaks poolt üksteise võrdlemisele üldse nii palju keskenduma. See, et ma ei kanna hejabi, ei tähenda, et ma läheks Maxima ette paljaste tissidega naistele võrdset palka nõudma. Ja kui ma oma rindu ka näitan, siis see veel ei tähenda, et ma samastaks ennast Femeni või flashime.ee ideedega. Paraku need sildid on olemas ja ma pean arvestama nendega kui ma lähen avalikkuse ette, kas ma olen võimeline muutma sümboli taga asuvat tähendust või ma ainult süvendan seda.
Kui mina oma tantsukunsti haridusega suudan tulla sellise järelduseni, et flashime.ee toetab arusaama naisest kui ajudeta objektifitseeritud naise stereotüüpi, siis ma ei saa aru, kuidas nemad selleni ei jõudnud. Väga tore, et nad hoolivad oma ümbruskonnast, aga miks nad peavad tegema seda ülejäänud naissoo arvelt. Ohh. Kallid naised, te olete nii ilusad, aga mul on häbi teie pärast.

Väljavõte sealt saidilt: "Kasimata, auklikud, porised ja kruusased parkimisplatsid, mida linn lubab pidada EuroPargil keset kauneid maju ja ajaloolist kultuuri EI OLE SEKSIKAD. Mitu tuhat kingapaari ja kontsa peab naine murdma, ennem kui keegi meid kuulda võtab?" - Ma ei tea, ma vaatan seda naist ja see park tundub juba päris seksikas, kontsad on ka terved. Probleem lahendatud.

Mind on siin aastaid juba feministiks nimetatud. Viimasel ajal vähem, sest ma ei ole neil teemadel nii palju sõna võtnud, ma tegin lavastuse, mis oli minu idee ja arusaam naiselikkusest. Ja see ka, et mul on nüüd pikad juuksed ja uskumatu, aga enam ei ole ma ei lesbi ega feminist. Go hair! Umbes poolteist aastat tagasi sattusin Marokos vestlema ühe meesterahvaga naise-mehe teemadel. Ta oli kirjutamas üht lugu mehest, kes oli kuskil seiklemas ja parasjagu päästmas mingit naist. Ta palus minult abi. Tal oli vaja, et see naine hüppaks tollele mehele, keda ta ei olnud kunagi varem kohanud, kaela ja armuks sekundiga ja tahaks temaga kohe seksida. Ta tahtis teada, kuidas lahendada see situatsioon, kuidas see nii juhtuks. Loomulikult olin ma too hetk hoopis teises kohas kui olen praegu, aga mulle tundus see nii primitiivne. Kusjuures siiani tundub. Seda ma ka talle ütlesin, et endast lugupidav naine seda ei teeks, see kuvand, mida ta selle looga naisest loob on tobe ja ma ei oska teda selles aidata. Vaidlesime pikalt, ta ikka üritas seletada, et see naise kuvand ei olegi see peamine loo point, vaid see mees. Mina jällegi vastu, et seda nõmedam - no, et kui tema soovitud mehe kuvandiks naine peab niimoodi käituma, siis on see mees ka suht mõttetu. Ja siis ta ütles, et ma olen feminist. Ma reageerisin tugevalt, solvusin ja ütlesin, et ma ei ole feminist. Ta oli üllatunud, ta ütles mulle, et sealt, kus tema tuleb (Saksamaalt) seal on inimesed uhkusega feministid. Minu arusaamad olid feministlikud ja tõenäoliselt on siiani. Ja ma võtan selle sildi isegi vastu, kuigi ma tean, et Eestis on sellest arusaam üpris radikaalne. Mulle lihtsalt tundub, et igasuguses võitluses me kaotame selle võime näha naiselikkust. Mitte, et ma täpselt teaks, mis see naiselikkus on ja kui juurteni ta üldse ulatub, aga ma tean seda, et oma ilu ei pea häbenema ja see on kindlasti rohkemat väärt kui tihtipeale arvatakse.

esmaspäev, 16. september 2013

My baby is back!

Oh, kuidas ma sind igatsesin. Ma ei saanud arugi kuivõrd ma sind igatsesin. Aga nüüd oled sa siin. Endiselt ebatäiuslik ja rohmakas, aga just nagu siis kui me esimest korda tutvusime. Ma ei pea enam oma kannatust selle teise juures proovile panema. Võib-olla see on sõltuvus. Võib-olla see on kaasaegse inimese suutmatus oodata ja olla ilma. Sellegipoolest olen ma väga õnnelik, et mu rüperaal on jälle minuga. Ma ei tea, mida ma V-le selle eest kõik võlgnen.

esmaspäev, 2. september 2013

Õigetest asjadest

Ma usun, et kui mõni veidike vanem inimene loeb mu järgnevat teksti, siis ta lihtsalt muigab. Võib-olla ka mitte. Igatahes, kuidagi on viimasel ajal nii, et kui tuleb õige asi, siis sellega ei kaasne sisemist plahvatust ja ogaraks tegevat rõõmu või entusiasmi. Kõik, mis õige tundub olevat, hiilib niimoodi rahulikult kohale, ei suru ennast sugugi peale ja jätab pikalt võimaluse veel keelduda. Kummaline on ka see, et näed justkui kõiki tahke, ebameeldivad küljed ei ole kuskil peidus, võib-olla see ongi see, miks äralendamist ei toimu. Tundub küll selline rohmakas üldistus, aga tõesti oma elu viimased valikud ma võin kõik sobituda sellise mustri alla. Kõik, mis tuleb sellise kõuemürinaga, on pisut kaheldava väärtusega ja tõenäoliselt kaob sama kiiresti.

Kummalisi tundeid on ka. See oli vist kevadel kui ma esimest korda tundsin, et ma tahaks last. Selline füüsiline tunne, et tahaks kedagi süles hoida ja tema eest hoolitseda. Õnneks on see tunne kadunud. Teine kummaline tunne on oma kodu igatsus. Sellise kodu, kus oleks lopergused kapiuksed ja värvilised seinad. Mustrid. Ja nagu I ütles, siis kohvi- ja mehelõhn kui uksest sisse astud.

Ehk on need mööduvad tunded.

Muidu mõtlesin, et läheks äkki ikka õppima ka. K ja L pulm oli tõepoolest ilus. K oli lihtsalt nii õnnelik, et see ajas nutma ja naerma korraga. L muidugi tagasihoidlikult üiliilus ja elegantne. No tõesti, kui nad kahekesi seisid seal heinamaal halli taeva ja kadakate taustal, mõtlesin, et vau, kas mõni teine naine oleks suutnud K-d nii õnnelikuks teha. Ja veel nii kenasti. Mul oli tõesti nii heameel. Too teine pruutneitsi ütles, et läheb Tartusse etnoloogiat õppima, kuna tahab teha dokke. Ja ma ei tea miks, aga see jäi mulle pähe kõlama. Ma pole muidugi ammu nii rahulikku inimesega vist nii pikalt aega veetnud võib-olla sellepärast jäid mõned asjad, mis ta ütles, kõlama. Ta jäi ise pisut kõlama.