Neljapäev, 31. detsember 2009

?

Kuigi mulle ei meeldi eriti teiste peale blogiskitumine, samal ajal kui otse midagi ei öelda, aga praegu luban seda täiesti teadlikult.

Seekord ma vist sain millestki natuke valesti aru. Naljakas, kuidas haiget teeb see, et sind enam kuulata ei viitsita. Mõtlen, et kas ma siis arvasin rohkemat, kui ma ennast avasin. Ei, ma ei mõtle ainult saladuste rääkimist, mul on neid üsna vähe, aga minulgi on mõned peidukohad, mida ma isegi eriti ei tea.

Remarque on öelnud, et armastust ei tohi sõprusega ära määrida. Kummaline, aga mulle tundub, et armastus on hoopis see, mis määrib.

Korraks ma isegi uskusin, et minagi olen võimeline jätkama sõprust. Praegu on aga tunne, et ma olen lihtsalt rumal ja ikkagi mingist seebiooperist välja kukkunud.

Ma ei julge seda kirjutada, aga ma arvan, et nüüd mõnda aega ma eriti ei armasta. Ma parem armastan kõiki ja siis tulebki välja, et ma ei armasta kedagi.

Üks päev pidi see ikkagi tulema. Isegi kaua pidasin vastu.

Kolmapäev, 30. detsember 2009

Õppida! Õppida! Mängida?

Esmaspäev:

M: "Mis sa homme teed?"
M-L: "Õpin (peas: ei teagi, kas pedagoogikat või filosoofiat...)"
M: "Noh, siis näeme kolmapäeval."

Teisipäev:

M: "Mis õhtul teed? Võinoh, nii umbes tunni aja pärast?"
M-L: "Ma ei teagi. Ma siin mängin Heroest ja mul läheb hullult hästi. Mul on kolm lossi, aga kulda, et mehi osta ei ole piisavalt."
M: "Mängid Heroest? Õppima pidid ju?!?!"

Aga nii põnev on ju... Võib-olla peaks muutma eksamiaja ära ja võtma selle viimase...

Teisipäev, 29. detsember 2009

Värvid

Suitsetasin sõpradega seda veidi pahelist spice'i. Olime minu suvilas. Midagi sellist sinna minnes plaanis ei olnud. Tahtsin lihtsalt kuhugi omaette minna ja M tuli minuga kaasa. Ka J tuli üheks õhtuks sinna. Arvan, et ta lihtsalt tahtis M-i näha, teadagi miks.

J-el see oligi. Kõhklesin küll ja ütlesin, et nad peavad ikka aru saama ja ei tohi mind üksi jätta. See on nii naljakas, et ma alati unustan ära sellistel hetkedel, et miks ma ei taha teistega suitsetada. Selle mõju all tekib aga hetk, kus mulle tundub, et teised ei saa aru. Õnneks seekord oli meil M-iga üsna hea mõistmine: tema kuulas hõõguvate süside juttu ja mina nägin värve.

Pidime tegelikult üsna palju suitsetama, et see õige tunne tekiks. Eelmine kord tegin ainult kaks mahvi. Ilmselt oli asi ka sordis. Igal juhul, pärast esimest korda suurt muutust ei olnud. Korra viskasin küll J-t pudruga, kuna ta mõnitas mu arvutit. Aga muidu kanepist midagi enamat ei olnud. Siis aga suitsetasime veel ja seekord tekkisid mul ka värvid.

Algas roosa-pruuni-kollase kombinatsiooniga, hilisemad eriti meelde ei jäänud. Vahepeal tundus neid nii palju ja iga hetk tulevat. Ja siis sain aru, vähemasti arvasin tol hetkel nii, et need värvid tekivad piltide vaheldumisest. Noh, näiteks ütlesin, et J on sinine-valge-must ühes mustris, samal ajal oli tal seljas särk, millel lisaks mainitud värvidele oli ka veidi punast. Ühesõnaga kogu mu suur seos, mida arvasin olevat alateadvuse ja värvide vahel, varises kokku. Võib-olla isegi mingi tõe leiaks, aga mulle tundus, et tegelikult ma selle mõju all ikkagi õigesti avatud ei ole.


Ja mõnikord on raske aru saada, et kui sügav ma olen. Kui kaugel peidus võivad asjad olla? Kas ma tean iseenda kõige sügavamat?

Reede, 25. detsember 2009

Sõber suitsuandur

Ma olen melanhoolne ja pessimistlik jõulutaja.

Aga läksime siis teisipäeval mu lapsepõlve lemmikpaika, Kasse. Kohale jõudsime uurisime kohe kõiki võimalike kraadiklaaside näite. Õues oli -4, köögis -8 ja üleval -18 kraadi. Tundus veidi imelik, et sees on külmem kui väljas. Noh, mis meil ikka, hakkasime kütma ja saime isegi kampsunita lõpuks olla.

Üritasin pliidi alla tuld teha ja M tõi autost tavaari, kui kuulsin mingit tehnilist piiksu. Ei, see siiski ei olnud M, kuigi ta alguses nii väitis. See oli hoopis suitsuandur, kes andis märku enda tühjaks minevast patareist. Ta ei jätnud meid tänaseni maha, kuigi piiksus juba palju harvemini. Usun, et lõpuks saab ta ka oma tahtmise: ühe priskelt laaditud patarei.

Päeva parim hetk tuli alles õhtul. Vaevu oli veel märgata mingeid teisipäevajääke, kui olin teel teise korruse ahju siibri kinnipanemisele. Kuid, mis see siis on? Toa uks ei avane. Miks küll? Luku ju sellel pole, kedagi teisel pool kinnihoidmas pole. Sikutasime ja lükkasime ja lõksutasime, isegi vargatrikki plastikkaardiga proovisime. Isegi nugadega proovisime. Lõpuks tõin sae. Nimetasin selle rauasaeks. Loomulikult eelistas ta siiski puitu.
Siis veel veidi tõmbamist ja kruvikeerajaga surumist ja oh, uks tuligi imelihtsalt lahti. Meil higimullid otsa ees ja põied lõhkemas, sest käimla asub teisel pool ust ja väljaskäik oleks olnud allaandmine.

Eile möllasime lumes ja küpsetasime piparkooke. Ja hõõgveiniselt materdasime V-t. Tekkis oht, et ta ei taha meid enam näha. Me ei tahtnud halba, lihtsalt huvitasid mõned asjad.

Mul on tekkis dilemma, et kas peaksin tegelema veel naisenergiaga või hoopis meeste poolt vaatama. Materjali nagu on ja natuke huvitab ka see valge pool, aga siit mustast on veel ka palju leida.

Esmaspäev, 21. detsember 2009

FIBIT - Fuck, I'm Back In Tallinn

Noh, võib-olla see ei ole nii hull, kui see kõlab. Aga mulle ikka ei meeldi praegu siin. Inimesed on imelikud ja üldse võiks neid oma igapäevaelus vähem kohata. Võib-olla on asi selles, et ma ärkasin täna kõhuvaluga ja pole veel söönud. Võib-olla ma lihtsalt kardan elu suures linnas.

Tänases trollis seisid mu ees kaks umbes 12aastast tütarlast ja isegi päris naljakas oli jälgida nende vestlust:
"..."

Tegelikult mul ei ole see hetkel meeles, aga üks viienda klassi tüdruk pidi kohtuma ühe neljanda klassi poisiga ja oi, kui põnevil ta sellest oli.

Aga eilsest: "Me oleme maalt." - Selle koha pealt ma ei valeta, reaalselt mingid kutid ütlesid seda täiesti tõsiseltvõetavalt.

Esmaspäev, 14. detsember 2009

....

Kui ma paar kuud tagasi matsin oma onu ja tantsisin laval imalat armastajat, siis ma poleks osanud arvatagi, et jõuan sellisesse meeleseisundisse nagu ma hetkel olen. Ma tunnen, et kõik need kohustused mu ümber ei suuda mind kinni hoida. Ei ole mingit vajadust põgeneda.
Mul on tegemisi, mida teostada, mille kallal vaeva näha. Minus on plahvatanud mingisugune jõud, ma võiksin armastada kõiki, vajamata kedagi.

Keegi võiks minust pilti teha, et ma kunagi saaksin seda vaadata ja meenutada tänast õnne.

Reede, 11. detsember 2009

Soeng

Öeldakse, et juukseid lõigatakse kui mingi muutus peaks toimuma. Eile juhtus midagi, ühtäkki olid kõik nii vaimustuses ja minust huvitatud. Inimesed ei tundnud mind ära, M küsis: "Kes see on? Kas see on Mari-Liis?" samal ajal mulle otsa vaadates.


Aga mina olen ju ikka sama?

Neljapäev, 10. detsember 2009

Eelmäng on läbi, nüüd veel ainult porno

Ei mingit tantsuanalüüsi ronimist enam.
Ja "Suurt Kunstnikku" minust ka ei saa. Mind üllatas, et siia üldse on tulnud inimesed, kes naeravad meie üle, kui tahame minna veeparki. Jobukari! Tekitavad iseendast mingi idiootse eliidi - ei nemad end nii ei nimeta, aga kõigiga suhelda ikka ei maksa, vähemasti mitte ausalt - ja siis hakkavad teisi halvustama. Lollid efektitsejad, kes arvavad, et nad on kõige paremad.

Vingumine on halb, palun vabadust. Kunagi üks tüdruk ütles, et ma olen silmakirjalik. Pole ma sugugi parem sellest jobukarjast.

Neljapäev, 3. detsember 2009

Igatsuseuss

Mitte ainult armastust, aga ka vabadust. Vabadust ilmselt igatsengi rohkem. Eile mõtlesin, et uuriks õige, kui kallid on lennukipiletid. Aga siis sain aru, et ma ei tea, kuhu ma minna tahaksin. Tähtis polegi sihtkoht, vaid olemine. Tahan teisiti olla.

Ei midagi tõsist, aga selline "mida kuradit ma siin teen"-tunne on jälle peal.

Teisipäev, 1. detsember 2009

Küüslaugupidu

Seekordne ei lõppenud just nii nagu oleksin lootnud. Mu nina otsustas tõmbuda punaseks ja muutuda õhukindlaks. Kui varsti sudafed mõjuma ei hakka, peab mu keha tekitama kuhugi lõpused, sest ma ei saa magada kui ma nina kaudu hingata ei saa.