neljapäev, 31. detsember 2009

?

Kuigi mulle ei meeldi eriti teiste peale blogiskitumine, samal ajal kui otse midagi ei öelda, aga praegu luban seda täiesti teadlikult.

Seekord ma vist sain millestki natuke valesti aru. Naljakas, kuidas haiget teeb see, et sind enam kuulata ei viitsita. Mõtlen, et kas ma siis arvasin rohkemat, kui ma ennast avasin. Ei, ma ei mõtle ainult saladuste rääkimist, mul on neid üsna vähe, aga minulgi on mõned peidukohad, mida ma isegi eriti ei tea.

Remarque on öelnud, et armastust ei tohi sõprusega ära määrida. Kummaline, aga mulle tundub, et armastus on hoopis see, mis määrib.

Korraks ma isegi uskusin, et minagi olen võimeline jätkama sõprust. Praegu on aga tunne, et ma olen lihtsalt rumal ja ikkagi mingist seebiooperist välja kukkunud.

Ma ei julge seda kirjutada, aga ma arvan, et nüüd mõnda aega ma eriti ei armasta. Ma parem armastan kõiki ja siis tulebki välja, et ma ei armasta kedagi.

Üks päev pidi see ikkagi tulema. Isegi kaua pidasin vastu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar