Sõber suitsuandur

Ma olen melanhoolne ja pessimistlik jõulutaja.

Aga läksime siis teisipäeval mu lapsepõlve lemmikpaika, Kasse. Kohale jõudsime uurisime kohe kõiki võimalike kraadiklaaside näite. Õues oli -4, köögis -8 ja üleval -18 kraadi. Tundus veidi imelik, et sees on külmem kui väljas. Noh, mis meil ikka, hakkasime kütma ja saime isegi kampsunita lõpuks olla.

Üritasin pliidi alla tuld teha ja M tõi autost tavaari, kui kuulsin mingit tehnilist piiksu. Ei, see siiski ei olnud M, kuigi ta alguses nii väitis. See oli hoopis suitsuandur, kes andis märku enda tühjaks minevast patareist. Ta ei jätnud meid tänaseni maha, kuigi piiksus juba palju harvemini. Usun, et lõpuks saab ta ka oma tahtmise: ühe priskelt laaditud patarei.

Päeva parim hetk tuli alles õhtul. Vaevu oli veel märgata mingeid teisipäevajääke, kui olin teel teise korruse ahju siibri kinnipanemisele. Kuid, mis see siis on? Toa uks ei avane. Miks küll? Luku ju sellel pole, kedagi teisel pool kinnihoidmas pole. Sikutasime ja lükkasime ja lõksutasime, isegi vargatrikki plastikkaardiga proovisime. Isegi nugadega proovisime. Lõpuks tõin sae. Nimetasin selle rauasaeks. Loomulikult eelistas ta siiski puitu.
Siis veel veidi tõmbamist ja kruvikeerajaga surumist ja oh, uks tuligi imelihtsalt lahti. Meil higimullid otsa ees ja põied lõhkemas, sest käimla asub teisel pool ust ja väljaskäik oleks olnud allaandmine.

Eile möllasime lumes ja küpsetasime piparkooke. Ja hõõgveiniselt materdasime V-t. Tekkis oht, et ta ei taha meid enam näha. Me ei tahtnud halba, lihtsalt huvitasid mõned asjad.

Mul on tekkis dilemma, et kas peaksin tegelema veel naisenergiaga või hoopis meeste poolt vaatama. Materjali nagu on ja natuke huvitab ka see valge pool, aga siit mustast on veel ka palju leida.