Neljapäev, 29. aprill 2010

Õhkvitt ja taskuhuvi ehk sai jälle Tartus käidud

Veidi tantsu õhtu alguseks. Mõtlesin, et Mängureid on ikka vaja. Uusi väikesi Mängureid, kes ise looksid.
Kuigi seal oli palju armast, olid enamik unustanud ära selle kuidas tantsida. Võib-olla oleme meie siin ka ära unustanud tantsimise.
Kergelt vabaõhu kontsertilt läks öö edasi üsna tartupäraselt edasi, lõpetades ikka seal.
Nähes üht tuttavat, sain aru, et mulle meeldiks kui inimesed näeksid mind vabana igasugustest suhetest. Ses suhtes hakkas see käsi mu pihal mind ikka häirima, eriti kuna ta tundus natuke igav tüüp.

Õhtunael oli hoopis neiu, kes mind tantsitas. Tal olid pruunid silmad.

Kui me järgmine päev kolmandat korda pannkooke tegime ja vihma sadama hakkas tuli ka väike sõnamäng:
"Kas õhkvitt on sõna?"

"Ses suhtes küll, et kuidas kutsutakse neid...."

---

Mõtlesin, et ei loe üldse. Mõtlesin, et see ei oleks hea. Aga lugesin ikka. Mõtlesin, et korraks piilun. Suht kiiresti sain aru, mis sealt tuleb. Ja ühe vastuse sain ka. Ja kui ma mõtlen natuke aega tagasi, siis ma mõtlen, et kas armastus on ajas mõõdetav. Sest kui on, siis tal puudub igasugune väärtus minu jaoks. Kui ta üldse minu jaoks on.

Neljapäev, 22. aprill 2010

Tantsufilm "Blush"

...huvitav elamus. Eriti suurelt ekraanilt.

Teisipäev, 20. aprill 2010

Märkus iseendale

Aitab küll, ära virise!

Pühapäev, 18. aprill 2010

Kunstipidu ja päikesetõus

Ärkasin täna pärast mitut tundi magamist. Tõttasin Viljandi bussile ja tuju oli kuidagi null. Mitte et midagi halba oleks juhtunud, aga mõtted keerlesid kuskil ebameeldivas kohas. Siis sundisin end mõtlema heale ja tuli meelde reedene ArtFreak. Ja kõik tunduski nii hästi olevat. Lõpuks olen saanud teha ka midagi sellist, mis teistele ka meeldib. Kogu see üritus oli nii mõnusalt vahetu, et see mõjus ka perfonksidele värskendavalt. Mu lemmik oli telerite tants, kuigi see ajas mul südame pahaks.
Pärast kunstipidu jäin K, R, A ja M-ga hängima. Levikast ei leidnud me midagi. Üks hetk tabasime end üsna tavapärases olekus, samas kui kõigele sellele eelnes tegelikult väga mõnus üritus. Võib-olla oli asi keskkonna muutuses, Vene Teatrist Levikasse on ikka üsna drastiline üleminek. Pealegi oli Levikas puupüsti täis. Hakkasid siis kõlama igasugu "lähme Sepa baari!" või "joome seda veini Hella hundi pargis". Ja siis tuli A oma avastusega: 
"Mul on ju auto ja meid on täpselt viis." 
Paljassaarde jõudsime siis kui päike ei olnud veel tõusnud ja hullult külm oli. Veini me ei joonudki, aga kommi sõime küll. Ma polnud nii ammu merd näinud, oleks tahtnud temaga isegi rohkem aega veeta. 
Päike tõusis nii kiiresti, hommiku kumast oli saanud juba päev kui poisid tšebureki baarist teed tõid. Ma jäin magama, nagu ikka kui mul soe on ja 24h ärkveloleku selja taga. A viis mind koju ja eilne päev kuluski magamisele.

Kolmapäev, 14. aprill 2010

Miks peab ühest inimesest nii palju sõltuma?

"Ärge arvake, et kui te kooli lõpetate, siis pudrujõed hakkavad voolama..."
"Ära räägi, M-L ei taha veel teada!"

- ehk kui armsasti H mu eest hoolitseb. Iseenesest kokkuvõtlik soovitus õppejõult: Tuleb võtta rikas, vana mees, kellel poleks lapsi. Samas jah, mis ma siin hooran oma mainega ja sebin neid kunstipoisse, kui üks metseen võiks mulle palju kasulikum olla.

Siis aga tulevad meelde kõik need inimlikud vajadused, hella puudutuse ja mõttekaaslase igatsused. Mu süda on nüüd küll murtud. Ma ei oodanud seda veel, aga seal on auk nüüd sees.
Aga tants võib-olla peaks meestest eraldi arenema. Kas tõesti iga asi vajab mõlemasoolisust? Kas võib tegelikult liigitada mees- ja naiskoreograafiat? Või lavastust? Ma lihtsalt mõtlen, et kui nad nii lorud on, kas nad siis tegelikult annavad tantsukunstile midagi juurde. Enamasti ju neid austatakse sellepärast, et oo, mees tantsu tegemas. Rääkimata siis sellest, et mehed on üleüldiselt hinnatumad. 
Eilses töötoas tuli paaris teha 6 liigutust ja need omavahel siduda, lõpus näitasime kõigile. Iga paar, mis sisaldas meest, tõi saalis kuuldavale naeru. Iga naispaar seda ei suutnud.

Loominguline jura

Ei tule kuidagi. Ja iga nädalaga ma jään üha rumalamaks.
Aga mul oli hea meel, et ma täna siiski piisavalt pusisin, et toda meest, kes meile veidike teistsugusest teatri tegemisest rääkis, kuulama minna.

Homme koolilaste juurde. Oeh, ma nüüd ei tea, ma kardan, et ma olen lastest nii võõrdunud, et ma ei suuda nendega haakuda. Jälle peab end ületama, kogu aeg peab. Ja ma ikka tunnen end ebaõnnestununa. Üha rohkem tahaks lihtsalt vaikuses istuda ja kaugusse vaadata. Ja aeg-ajalt K-ga jalutada ja väikeste kividega teiste akende pihta visata, et neile tere öelda.

Esmaspäev, 12. aprill 2010

Pean tegema..

1. põikama reedel kella 18 paiku
2. armastama...ühes filmis küsis naine mehelt: "Keda sa siis armastad?" ja mees vastas, et ei kedagit...ma arvan, et kui me nii vastame, siis me armastame ainult iseennast...
3. armastama ei kedagit
4. harjutama disco kõndi
5. õppima, sest juba minu vanavanaisa ütles: "Armastuse ja tikkudega ei mängita. Mees vastutab oma tegude eest." (mitte et ma oleks mees, aga inimene ju üleüldiselt võiks vastutada oma tegude eest)
6. kätekõverdama
7. isale ka ütlema, et ma põikan

ununes nüüd miskit ära või...kõik seosed on loogiliselt esitatud
ja kriitikat tuleb öelda..tähendab mulle tuleb öelda...vanaisa ütles, et kriitikat peab vastu võtma

Kui sa vaikselt istud, tuleb kevad ise su juurde. Karta ei maksa, tulemise ilu jääb muidu märkamata.

Kolmapäev, 7. aprill 2010

Virtuaalsed abielud

Liitusin facebook'iga ja juba kaks päeva järjest on esimene uudis olnud, et mu eelmine kutt on nüüd uues suhtes. Isegi väike süda on selle juures.

Ja sms-i-ninjal ei ole aega sõnumeid saata.

Samas kui K kirjutas mulle laulu.

Teisipäev, 6. aprill 2010

Võigas peale mõttepausi

Pärast klaasi tühjendamist, hakkasin kööki vaatama läbi klaasi põhja. Mu peas vist olid mingid mõtted, aga kui K helistas ja küsis, et mis teen, siis oli ikka natuke naljakas vastata:

"Istusin parasjagu toolil."
"Lihtsalt istusid toolil?"
"Jah, nii umbes 5 minutit."
"Hm, ma polegi seda proovinud...istuda 5 minutit toolil. Mis sa nüüd teed? Seisad vahelduseks?"

Sõpruse võtsin kaelast ära, hakkas ahistama. Ja mõnda aega proovin olla seelikute ja kleitide ja kontsadega naine. Ma arvan, et seekord on see minu enda jaoks. Ma tõesti loodan.

Ja tundsin tunnet mida tahtsin nimetada võikaks.

Õuest:
"Haned, luiged tulge koju!"
"Ei saa, hunt on ees...." - seda me mängisime ka esimese kursusega nende esimesel kooliööl.