Veidi tantsu õhtu alguseks. Mõtlesin, et Mängureid on ikka vaja. Uusi väikesi Mängureid, kes ise looksid.
Kuigi seal oli palju armast, olid enamik unustanud ära selle kuidas tantsida. Võib-olla oleme meie siin ka ära unustanud tantsimise.
Kergelt vabaõhu kontsertilt läks öö edasi üsna tartupäraselt edasi, lõpetades ikka seal.
Nähes üht tuttavat, sain aru, et mulle meeldiks kui inimesed näeksid mind vabana igasugustest suhetest. Ses suhtes hakkas see käsi mu pihal mind ikka häirima, eriti kuna ta tundus natuke igav tüüp.
Õhtunael oli hoopis neiu, kes mind tantsitas. Tal olid pruunid silmad.
Kui me järgmine päev kolmandat korda pannkooke tegime ja vihma sadama hakkas tuli ka väike sõnamäng:
"Kas õhkvitt on sõna?"
"Ses suhtes küll, et kuidas kutsutakse neid...."
---
Mõtlesin, et ei loe üldse. Mõtlesin, et see ei oleks hea. Aga lugesin ikka. Mõtlesin, et korraks piilun. Suht kiiresti sain aru, mis sealt tuleb. Ja ühe vastuse sain ka. Ja kui ma mõtlen natuke aega tagasi, siis ma mõtlen, et kas armastus on ajas mõõdetav. Sest kui on, siis tal puudub igasugune väärtus minu jaoks. Kui ta üldse minu jaoks on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar