Ei tule kuidagi. Ja iga nädalaga ma jään üha rumalamaks.
Aga mul oli hea meel, et ma täna siiski piisavalt pusisin, et toda meest, kes meile veidike teistsugusest teatri tegemisest rääkis, kuulama minna.
Homme koolilaste juurde. Oeh, ma nüüd ei tea, ma kardan, et ma olen lastest nii võõrdunud, et ma ei suuda nendega haakuda. Jälle peab end ületama, kogu aeg peab. Ja ma ikka tunnen end ebaõnnestununa. Üha rohkem tahaks lihtsalt vaikuses istuda ja kaugusse vaadata. Ja aeg-ajalt K-ga jalutada ja väikeste kividega teiste akende pihta visata, et neile tere öelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar