Laupäev, 28. mai 2011

Tahtsin kõrvutada keelt ja keha teatri ja tantsu näitel, aga kogu eelnev kirjutatu läks kaduma. Olgugi, et keel on primaarne modelleeriv süsteem, suuda keha palju rohkem kõnetada. Keel on siiski kultuuriline. Samas, kehal on ka kultuurilised erinevused, ikkagi on ta kergemini mõistetav. Võib-olla ma olen liialt kehausku (H määratlus), aga kui kõik muu (eelkõige keel) põhineb kokkuleppel, siis millesse ometi üldse on uskuda kui mitte oma kehasse. Ma ei eralda sugugi vaimu ja keha. Ma lihtsalt arvan, et kõik ilmneb füüsiliselt.

Ma lõpetan ära oma roju ajamise, kui teiste egod lõpetavad minu elu üle valitsemise. Niikaua kui keegi ei suuda mulle tõestada, et absoluutne hea ja halb eksisteerivad, ei ole ma nõus alluma lihtsalt kõva häälega öeldule. Kui kõik trikid jäävad selja taha, mis jääb alles? Kui kõva häälega on ette loetud sõnum, mis jääb sellest alles?

Enesepettus on hirmutav.

Kolmapäev, 18. mai 2011

Argipäev

Istun tantsuklasside ees, kõrval Katrin sööb innukalt. Kalli magab batuudi peal. 001-st kostub klaver ja Anu hääl. Katrin paneb karbi käest ja ütleb:
"Elus esimest korda ostsin endale ise tuunikala."

Reede, 6. mai 2011

Hommikune tervitus

ma olen nagu hunt kes tahaks sind kaelast hammustada
tean et ei tohi seda teha
oled julge kui mind lähedale lubad
oled tugev kui mind õigel teel hoiad

Pühapäev, 1. mai 2011

Prantsusmaa mõjutusi on endiselt tunda. Eile veetsin koolis aega 10-st 22-ni. Mul oli ainult pooltteist tundi saaliaega, K soolo jaoks. See oli ilus proov. Pärast seda passisin koolis peale, et saaks vabat ruumi. Siis tantsisin kuni süda läks pahaks. Siis tantsisin uuesti kuni süda läks pahaks. Lõpuks ma enam ei keerutanud ja tegin muid asjalikke liigutusi.




pildi sain M. T-lt