Neljapäev, 28. märts 2013

dramaatiline kontseptualist

Täna pärast K proovi jäin veel saali, et üle korrata R liikumise. Lihtsalt enda jaoks läbi mõelda ja see oli lihtsalt seljale nii kurnav. Üks hetk ma leidsin end maas istumas, pea põlvedel ja tundmas midagi väga kummalist. Süüd või vajadust olla parem. "Ma ei oska seda," käis mu peast läbi. Järgmine hetk ma küsisin iseendalt: "Oota, aga mis tunne selle kõige juures on? Mis sellest, et ei oska? Vaata kaugemale, vaata kuidagi ümber."
Ma istusin ja üritasin oma mõtteid rahustada ja leidsin ennast minemas selle juurde, mida M mulle ütles: "Kui sa oled valinud tantsukunsti oma erialaks, siis peaks sinu väljendusvahendiks olema ka liikumine... Võib-olla sa oleksid pidanud valima mingi teise eriala."
Ma tean, et ta on inimene, kes tihtilugu räägib hoopiski muudest asjadest ja enam-jaolt lähtuvalt oma maitsest. Võib-olla sellepärast ma olen teda ka mõneti alati hinnanud. Ma olen alati näinud tema ekslikku külge, mis teeb olulise info eristamise kergemaks. Kahtlemata ei takerdunud ma hetkel olulisse informatsiooni, vaid informatsiooni, mis mind ennast kõige rohkem puudutas.
Ma mõtlen liiga palju. Muidugi ei mõista ta, et ma ei mõtle piisavalt palju, et tegeleda teoreetilise ainega, aga tundub, et tantsukunsti jaoks ma mõtlen liiga palju.
Ma ei nõustu sellega üldsegi mitte, sest oma liigse mõtlemise tõttu olen ma jõudnud arusaamani kuivõrd intelligentne inimkeha tegelikult on. Ma ei räägi mingitest abstraktsetest filosoofiatest vaid kehakäsitlusest. Ma olen aastaid pidanud teadust maha jäänuks inimese uurimises, alati on olnud religioonid (mitte nüüd just kõik) minu jaoks selles vallas kaugemale arenenud, sest nad suudavad pakkuda seletusi (küll oma süsteemis) teatud intuitiivsetele toimingutele. Aga neuropsühholoogia areng on jõudnud üpris kaugele ja siis mul tekib kohati küsimus tantsijatele, et kuidas nad üldse saavad liikuda, ilma et nad ei arvestaks keha mitmetasandilisust. Kui mina, inimene, olen nii keeruline üksus, siis kui ma hakkan tantsima, mis siis üldsegi tantsib? Mis osa minust hakkab mu keha üldse liigutama? Kuivõrd ma tajun hetke mitmetasandilisust ja seda, mis toimub mu sees? Tore küll, et me liigutame ja siis saame aru, et miski muutus, aga kui palju me saame enne aru, mis toimub ja siis liigutama hakkame?

See üks neuroteadlane, keda ma praegu olen lugenud, väidab, et me ei ole kunagi olevikus, sest keha ja aju vaheline suhtlus toimub pidevalt ja kõik mida me meeltega vahendame võtab väikese aja ja jõuab veidi hiljem kohale. Ma arvan, et on võimalik saavutada see tunnetustasand, kus me tõepoolest tajume olevikku. Mitte, et me ei oota ära lihtsalt seda kujutlust, mis ajju tekib, aga me tunnetame oma keha protsesse. Ja vot kui siis liikuma hakkata. Kui viia oma keha läbi aja ja ruumi selle sama tunnetusega... mis kõik see olla ei võiks...
Tehnika on seejuures ülioluline, et teada, milleks mu enda keha on võimeline.

Arvan, mida ma arvan, aga ikka on nii, et iga lehekülg mida ma loen ja iga lause mida ma kirjutan, sellega samaaegselt on mul kuskil sees mõte: "kas see oli nüüd üks liigutus, mille ma tegemata jätsin?"


P.S. Et ei läheks kaduma see vestlus M-ga eelmisel reedel, siis kõlasid veel sellised mõtted nagu "ma ütleks, et sa oled äärmuslik", "ma tean, kuidas sa mõtled, aga ma ei tea, kuidas sa tantsid", "samas A.R. ütles küll, et sul on intelligentne keha".

P.P.S. Tegemist ei ole negatiivse juhtumiga, lihtsalt emotsionaalsega. 

Esmaspäev, 18. märts 2013

Maratonilt

Käisin siis maratoni vaatamas. Ikka päris tore on see. Sa näed ühes õhtus täielikku jama ja ülimat geniaalsust. Lõpuks segunes inspiratsioon sooviga kõik kunstnikud persse saata. Aga see vist oligi lahe, et kui mulle miski ei meeldinud, siis see lihtsalt ei meeldinud ja enam ei vaevunud võtma seda hoiakutki, et see oli küll halb, aga samas puudutas üht või teist aspekti. Mõned asjad olid lihtsalt halvad.

Muidugi elamusterohkeim oli selles mõttes Kerikmäe ja Tencu heli-pildi meeltevahetus. Elamusterohke siis just sellepoolest, et mida mina endas läbi elasin. Algul ma lihtsalt sukeldusin sinna visuaali, mis tõesti muutus minu jaoks ruumiliseks. Ma olen lihtsalt nii vaimustuses praegu sellest, kuidas mingid suvalised orgaanilised elemendid tekitavad ekraanile ruumi.
Abstraktsuse puhul ongi vist see kõige toredam, et sa võid ise valida, mida sa vaatad. Jah, eks kunstnik teeb omad valikud ja asetab elemendid teatud ruumi osasse, aga ta ei piiritle seda üheselt mõistetava looga. Nii ma saan vaadata ükskõik, mis elementi ja lasta iseendal see "lugu" tekitada.
Ehk siis ma trippisin seal visuaalis. Ja kui tihti juhtub see, et muusika on võimsam kui visuaal, siis selle puhul ajas see muusika mind lihtsalt närvi. Tegelikult juba üsna alguses oli seal mingi heli, mis mind häiris. Vaatasin muusikut see hetk ja ta tundus lihtsalt kohatu. Täpselt nagu see heli. Küsimus ei olnudki niivõrd helis iseendas, aga see, millal see tuli. Mulle lihtsalt ei meeldinud, kuidas ta mängis ja mida ta mängis. (ma kasutan just sõna meeldima, väljendamaks täielikult subjektiivset tunnet ja üldse mitte üritadeski olla objektiivne, sest see tõesti ei meeldinud mulle, mistõttu ma isegi ei viitsinud olla avatud). Ausalt kui ma oleks olnud kuskil lõunapoolsemas riigis, ma oleks visanud selle tühja topsiga teda. Mitte veel siis kui ta seda "kohatut" heli tegi, aga siis kui ta jõudis sagedusteni, mis mul pea valutama pani.
Ma olen väga selle poolt, et mängida vaataja-kuulaja meeltega, aga mitte viisil, mis võiks kahjustada tema enda keha. See tundus mulle lihtsalt nii alatuna. Eriti arvestades seda, et põhimõtteliselt igapäevaselt, meil on kuskil mingisugused pininad ja põrinad, mis meie ajju sööbivad. Mulle reaalselt meeldib kuulata helisid, aga see oli lihtsalt nii räige.
Kokkuvõttes oli terve õhtu elamusterohke.

Tegelikult ma ei tahtnud üldse sellest nii väga kirjutada. Tahtsin hoopis paari märksõnaga nädalavahetuse edasised käigud üles märkida. Aga küllap see ei olnudki nii vajalik.

Ausalt, ma tegelikult tahaks juba teisi jalanõusid kanda.

Reede, 8. märts 2013

Friendship gone bad

See juhtub alati. Tundub, et on täiesti võimatu hoida suhteid normaalsetena. Ei, armusuhted ei ole enam ammu teema, pigem sõprused. Võib-olla see on lihtsalt see, et kes parasjagu kõige lähedasem on, sellega läheb nagu vett vedama.
Ausalt, see ei ole esimene kord, kui nii läheb. Ma tean, et see on suuresti minu tekitatud, samas ma ei oska sittagi teha ka.
Ma tunnen ennast halvasti, terve see nädal olen tundnud. Kõik läheb tegelikult üpriski sujuvalt, aga mis puutub just proovidesse, siis suht sitasti. Ühes ma ei oska mitte kuidagi käituda ja tundub, et väga pihta ka ei saa. Teises, ma olen lihtsalt aeglane ja koba.

See meetod on muutunud kuidagi väga teravaks ja see on kuidagi ebamugav.

Ja see paik siin ka. Jah, ma tundun pessimistlikuna, sest ma väljendan lähedastele oma muret, asju, mille pärast ma muretsen. Küsimus, kellele ma peaksin seda siis väljendama, kui mitte kõige lähedastematele inimestele. Praegu on lihtsalt tunne, et lähedased kaovad ära. See on ok, aga sel juhul ei ole mõtet oodata, et ma mingite emotsioonidega kaasa lähen. Ma tean, et ma olen õel, ma olen seda nii mitu korda kuulnud. Sellepärast ma ei saa ka ette heita, et teised mulle haiget teevad. Ma saan küll päris palju haiget. See, et ma olen õel ongi suht palju tingitud sellest, et ma olen saanud haiget ja siis kui minult eeldatakse arusaamist, kohas, kus ma arusaamiseks tööd teen, vot siis ma olengi õel. Ma tean, et see on nõme, ma olengi nõme. Ma olen ammu sellega leppinud. Just selles osas, et ma võin salvata väga valusasti.

Ok, ses suhtes, et eile ma tõesti tundsin mingit vägivalda enda sees ja see ei olnud esimene kord. Kui A seal oma kõkutamist mitte kuidagi kontrollida ei suutnud, ärritas see mind päris tugevalt. Ja kui M tookord ütles:
"Ma ei tea, kui sa mahud."

Kui H, poleks öelnud leevendavalt, et selline ülbik oled, siis ma ei tea, mis oleks juhtunud. Päriselt, see on kohe selline tugev füüsiline tunne. Ma pean ennast tagasi hoidma, et mitte päris kätega kallale minna. Ja ma tunnen, et see tuleb suuresti sellest suhtlemise viisist. Et ma nii tugevalt väljendan mingeid tundeid sõnadega. Ja see, et majas ka suht salvatakse, vahepeal on selline ärapanemine. Vahepeal on see lõbus, aga varjupool võib päris karm olla. Jumal, teab, miks see kõik nii on ja kas sellest üldse väljapääsu on.
Kui palju on üldse seotud sellega, et ma pinge all töötan. Mulle ei meeldi lihtsalt ennast süüdi tunda sellepärast, et ma ennast halvasti tunnen.

Ja mida ma praegu teen.... nutan siin raamatukogus. 

Kolmapäev, 6. märts 2013

Tikkimisega samal ajal seminaritöö

JUHTNÖÖRE edasiseks tööks:
* mõttemustrid ehk neuroloogilised käigud -  (?või kuidas korrektne nimetus ongi?) pmst see, et meil tekivad konkreetsed toimimisviisid - Mikita mainib: ajus on terve hulk neuroneid, mis on juba algse funkstiooni kohaselt bimodaalsed, luues nõnda meelte liitmiseks vajaliku neuroloogilise vundamendi. - Aga kellele ta toetub?????

* need mustrid loovad teadvusetasandi ehk tüüpreaktsiooni/harjumusliku informatsiooni vastuvõtuviisi.
 
KÜSIMUS: Miks on vajalik, et see muutuks??? 

ee..Nii on elu lõbusam äkki?

midagi veel??

*

*


Võite lisada. 

Peenike töö

Tikkimine.
See liikumine on nagu tikkimine.
Ma tahan tikandeid.
Kleidi alla serva.