Käisin siis maratoni vaatamas. Ikka päris tore on see. Sa näed ühes õhtus täielikku jama ja ülimat geniaalsust. Lõpuks segunes inspiratsioon sooviga kõik kunstnikud persse saata. Aga see vist oligi lahe, et kui mulle miski ei meeldinud, siis see lihtsalt ei meeldinud ja enam ei vaevunud võtma seda hoiakutki, et see oli küll halb, aga samas puudutas üht või teist aspekti. Mõned asjad olid lihtsalt halvad.
Muidugi elamusterohkeim oli selles mõttes Kerikmäe ja Tencu heli-pildi meeltevahetus. Elamusterohke siis just sellepoolest, et mida mina endas läbi elasin. Algul ma lihtsalt sukeldusin sinna visuaali, mis tõesti muutus minu jaoks ruumiliseks. Ma olen lihtsalt nii vaimustuses praegu sellest, kuidas mingid suvalised orgaanilised elemendid tekitavad ekraanile ruumi.
Abstraktsuse puhul ongi vist see kõige toredam, et sa võid ise valida, mida sa vaatad. Jah, eks kunstnik teeb omad valikud ja asetab elemendid teatud ruumi osasse, aga ta ei piiritle seda üheselt mõistetava looga. Nii ma saan vaadata ükskõik, mis elementi ja lasta iseendal see "lugu" tekitada.
Ehk siis ma trippisin seal visuaalis. Ja kui tihti juhtub see, et muusika on võimsam kui visuaal, siis selle puhul ajas see muusika mind lihtsalt närvi. Tegelikult juba üsna alguses oli seal mingi heli, mis mind häiris. Vaatasin muusikut see hetk ja ta tundus lihtsalt kohatu. Täpselt nagu see heli. Küsimus ei olnudki niivõrd helis iseendas, aga see, millal see tuli. Mulle lihtsalt ei meeldinud, kuidas ta mängis ja mida ta mängis. (ma kasutan just sõna meeldima, väljendamaks täielikult subjektiivset tunnet ja üldse mitte üritadeski olla objektiivne, sest see tõesti ei meeldinud mulle, mistõttu ma isegi ei viitsinud olla avatud). Ausalt kui ma oleks olnud kuskil lõunapoolsemas riigis, ma oleks visanud selle tühja topsiga teda. Mitte veel siis kui ta seda "kohatut" heli tegi, aga siis kui ta jõudis sagedusteni, mis mul pea valutama pani.
Ma olen väga selle poolt, et mängida vaataja-kuulaja meeltega, aga mitte viisil, mis võiks kahjustada tema enda keha. See tundus mulle lihtsalt nii alatuna. Eriti arvestades seda, et põhimõtteliselt igapäevaselt, meil on kuskil mingisugused pininad ja põrinad, mis meie ajju sööbivad. Mulle reaalselt meeldib kuulata helisid, aga see oli lihtsalt nii räige.
Kokkuvõttes oli terve õhtu elamusterohke.
Tegelikult ma ei tahtnud üldse sellest nii väga kirjutada. Tahtsin hoopis paari märksõnaga nädalavahetuse edasised käigud üles märkida. Aga küllap see ei olnudki nii vajalik.
Ausalt, ma tegelikult tahaks juba teisi jalanõusid kanda.
Muidugi elamusterohkeim oli selles mõttes Kerikmäe ja Tencu heli-pildi meeltevahetus. Elamusterohke siis just sellepoolest, et mida mina endas läbi elasin. Algul ma lihtsalt sukeldusin sinna visuaali, mis tõesti muutus minu jaoks ruumiliseks. Ma olen lihtsalt nii vaimustuses praegu sellest, kuidas mingid suvalised orgaanilised elemendid tekitavad ekraanile ruumi.
Abstraktsuse puhul ongi vist see kõige toredam, et sa võid ise valida, mida sa vaatad. Jah, eks kunstnik teeb omad valikud ja asetab elemendid teatud ruumi osasse, aga ta ei piiritle seda üheselt mõistetava looga. Nii ma saan vaadata ükskõik, mis elementi ja lasta iseendal see "lugu" tekitada.
Ehk siis ma trippisin seal visuaalis. Ja kui tihti juhtub see, et muusika on võimsam kui visuaal, siis selle puhul ajas see muusika mind lihtsalt närvi. Tegelikult juba üsna alguses oli seal mingi heli, mis mind häiris. Vaatasin muusikut see hetk ja ta tundus lihtsalt kohatu. Täpselt nagu see heli. Küsimus ei olnudki niivõrd helis iseendas, aga see, millal see tuli. Mulle lihtsalt ei meeldinud, kuidas ta mängis ja mida ta mängis. (ma kasutan just sõna meeldima, väljendamaks täielikult subjektiivset tunnet ja üldse mitte üritadeski olla objektiivne, sest see tõesti ei meeldinud mulle, mistõttu ma isegi ei viitsinud olla avatud). Ausalt kui ma oleks olnud kuskil lõunapoolsemas riigis, ma oleks visanud selle tühja topsiga teda. Mitte veel siis kui ta seda "kohatut" heli tegi, aga siis kui ta jõudis sagedusteni, mis mul pea valutama pani.
Ma olen väga selle poolt, et mängida vaataja-kuulaja meeltega, aga mitte viisil, mis võiks kahjustada tema enda keha. See tundus mulle lihtsalt nii alatuna. Eriti arvestades seda, et põhimõtteliselt igapäevaselt, meil on kuskil mingisugused pininad ja põrinad, mis meie ajju sööbivad. Mulle reaalselt meeldib kuulata helisid, aga see oli lihtsalt nii räige.
Kokkuvõttes oli terve õhtu elamusterohke.
Tegelikult ma ei tahtnud üldse sellest nii väga kirjutada. Tahtsin hoopis paari märksõnaga nädalavahetuse edasised käigud üles märkida. Aga küllap see ei olnudki nii vajalik.
Ausalt, ma tegelikult tahaks juba teisi jalanõusid kanda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar