esmaspäev, 17. detsember 2012

Pärastetendust hala

Läbi see esimese kursusega tants. Ok, jah, vast tuleb veel tagasisidet ja nii, kuigi ma juba täna tundsin, et mind väga ei huvita. M rääkis lahedalt, ses suhtes on mittetantsijatelt, aga mõtlevatelt inimestelt palju vahvam tagasisidet saada. Ma kuulasin M juttu ja samal ajal mõtlesin, et kuidas me mingeid kohti lavastasime. Kuidagi palju parem on niimoodi, sest tantsijad räägivad tehnilisest poolest, et kuidas lavastada ja mismoodi liikumine oleks võinud olla jne. See on ka vajalik, aga poole igavam.
Mul on täiega pingelangus.
Hästi läks. Praegu on lihtsalt nii tühi. Üks asi, mis mind häirima jäi on see, et eile kui ma proovis vaatasin seda, siis ma tundsin, et see oleks võinud palju pikem olla. Ok, ma lepin, et sai kiiruga tehtud ja rohkem sellest nõuda pole mõtet, aga mis siis juhtub kui mu koreograafi diplomi puhul sama asi tekib. Ma tahan ikka täispikka lavastust teha. Et jõuaks ikka tuumani...............


reede, 14. detsember 2012

Seatuses

See on püüd teadvustada, et elame konstrueeritud reaalsuses. Kuivõrd inimene, kelle piirideks ja võimalusteks on keha, on üldse võimeline tajuma objektiivselt reaalsust? Sellele vast võibki vastust otsima jääda. Ehk ongi sellest olulisem teadvustada inimeseks olemist oma vigadega.
"Seatuses" ei otsi vastuseid ega tekita küsimusi. See on tantsuline traktaat, pilguheit sellele, mida  konstrueeritud reaalsuses teha saab. Ja mis juhtub siis, kui seatud piiridest väljuda.

reede, 30. november 2012

Intensiivne igatsus

Et Hispaanias veedetud aeg ja üks inimene mulle nii inspireerivaks olid, siis otsustasin hakkata ennast ettevalmistuma järgmiseks reisiks. Ok, plaanis on teha juba väike reis juunis, aga see mis sügisel pärast seda tuleb, saab olema selline pikema ajalisem ja selleks ka ettevalmistus.

Esmalt tuleb peale panna Placebo, et masendus aina sügavamaks läheks.
Vabandust, see oli kerge eneseiroonia praegu.

Igal juhul, käisime täna R, A ja M-iga jalutamas ja kui R nutitelefon külmas ära suri, teadsin, mida ma jõuludeks ja sünnipäevaks soovin. Sellist hea korpusega telefoni, nagu mul vanasti oli, midagi, mis kannataks igasugu jama ja oleks piisavalt lihtne.
Asjadest veel olen ma mõelnud fotoka peale, aga sellega on see asi, et ma tahaks sellist, millega ma saaksin hästi hakkama, samas ei tohiks see olla liiga suur ega liiga aeganõudev. Nii, et ma ei ole kindel, kas ma endale fotoka hangin.

Pallid ma endale juba tegin. Nüüd tuleb lihtsalt harjutada. Õigus, kontaktikuul võiks ka olla. Aga alustame pallidest, vaatame kaugele ma jõuan.

Ja see nädalavahetus kavatsen veeta aega üksi kodus. Kool on laupäeval kinni ja majas vist ei ole ka kedagi. Ehk siis mina ja kitarr koos üürgame. Ja akordid tahan ka välja kirjutada või printida. Ma olen nii segaduses nüüd paberi kasutamisega. Ega ma ei ole kunagi armastanud seda üleliia kasutada, aga K ütles mulle alles hiljuti, et ühe A4 jaoks kulub 10 liitrit vett. Seda on ikka natuke liiga palju, et sinna oma akordid peale printida.
Ma tean, et ma võin mõndade asjadega suhteliselt liiale minna, aga ma ei saa sinna midagi parata. Kusjuures, kui ma veel põhikoolis ja gümnaasiumis käisin, siis mul pidevalt jäid järgi pooltühjad vihikud. Ma ei suutnud neid kuidagi ära visata ja siis ma kas lõikasin või võtsin klambrite vahelt välja kasutuskõlblikud lehed. 
Ahjaa, seda mõtlesin ka, et kas peaks rüperaal olema või mitte. Mõtlesin, et kuigi me oleme siin Eestis harjunud, et wifi on suht igalpool, siis tegelikult mujal maailmas ei ole see nii levinud. Palestiinas oli tegelikult suht paljudes kohtades. Igal juhul, netipunktid on ka olemas ja tegelikult kirjutamiseks võin ma kasutada päevikuid, mida saan koju saata. Sellepärast ma selle paberi pärast muretsengi nii väga, kuidagi palju läheb vaja. Kui muidugi taastöödeldud...

Aga muidu on palju kurbust ja ängi esile tulnud. Võib-olla sellepärast, et mul endal on sees see ja siis ma märkan seda ka teistes. Tugevatel inimestel on ka raske, nemad ka igatsevad. Seda on päris selline kurb näha, sest ma tean, et kui niisugustel inimestel on mure, siis see kipub olema suht keeruline. Võinoh, minu jaoks.

Ja astroloogiat hakkasin ka veidi uurima. Tähendab, pätsasin emalt ühe raamatu ja nüüd loen seda.

Päris hästi lõpetan seda kooli siin.

teisipäev, 27. november 2012

Hippieland

Nonih. Ma olen nüüd tagasi Eestis. Laupäeval jõudsin. Päike paistis nii ilusasti, seal kõrgel. Eestit kattis tihe pilvekiht, nagu lumi. Maandudes nägin kui hall kõik on. Kõik on nii hall siin.
Nii kurb oli lahkuda.
Nutsin.
Lennukis ja ema süles.

Igatsen.
Tagasi.
Rändama.
Vabadust.

Lihtsalt nii ilus oli.

Üks päev ärkasin üles ja peas hakkasid igasugu mõtted käima. Siis tundsin, et tahan juturingi. Kõik peale K, kelle jaoks see võib-olla olekski liiast olnud, tulid jagama oma mõtteid.
I küsis nii ilusti, et kuidas muuta see reaalsus, millega me seal kokku puutusime, oma igapäeva reaalsuseks. Ohh... maailmalõpp tuleb juba?

Tantsisime. Hommikuti tegime joogat. Ja tee peal hääletasid hipi-muusik-rändurid. Nad ühinesid meiega. Nii paariks päevaks. Mina olen juba kodus, nemad vist endiselt seal. Muusika. Tegime muusikat. Ma kuulasin, kuidas poisid jämmisid. Esimest korda vist sain muusika puhul improst aru. Võib-olla sellepärast ma muusikuid armastangi. Nad improviseerivad. Laulsime. I tegi soolot ja siis laulsime veel. Kõik kõlas. Noh, minu kõrva jaoks pole palju vaja.

Kuulasin teisi. Nende muresid. Ei, mitte kõigi. Aga kui ma nägin, et on pahasti. Ma ei tea, kas kellelgi hakkas parem. Emotsioonid tulid välja. Me oleme ju üksteise jaoks. Me võime ju kuulata teisi, isegi kui see pole meie mure.

Üks raske asi sai laupäeval esile toodud. Ma palusin vabandust. Täiesti kogemata. Polnud plaaniski. Aga siis ta ütles, et ta pole mulle andestanud. Ma isegi ei soovinud seda andestust. Mitte enda pärast, aga tema pärast. Ma hakkasin põhjendama ennast, sest ometi olin minagi ju haiget saanud. Ja siis kuidagi huulilt tuli vabandus. Siis tundus juba nii totakas enda seisukohta põhjendada. Ainult vabandada.
Sees oli raske. Nagu oleks palunud vabandust aastasadade jooksul põhjustatud kannatuse pärast.

Aga kurvaks ei teinud mind teps mitte see. See oli raske. Kurb oli igatsusest. Praegu on ka kurb. Hirmust ja igatsusest. Lootus ja päikesekiir sees hääbub. Kardan selle mattumist. Aeg on jälle uskumiseks. Pimesi tegutsemiseks. Uskuda, et kõik läheb täpselt nii nagu vaja. Uskuda, et see mis on päris ei sure ära.

pühapäev, 21. oktoober 2012

Kui peab tegema, aga tahaks teha muud

Jah, ma peaksin tegelema oma seminaritööga, mitte muude asjadega, aga ma ei saa sinna midagi parata. On hetki, kus mu mõistust vallutab loominguline hoog ja kui ma siis reageeri, vajub kõik unustuse hõlma.

Puhtjuhuslikult avastasin enda jaoks Radioheadi. Paar päeva tagasi võtsin K-lt paar plaati, et end harida ja kuulata mingit muusikat, mida mul ei olnud. Üks oli siis Kid A plaat. Sellel on üks lugu, mis lihtsalt tõmbab mind nii käima. Tõenäoliselt on see täiega tuntud popplugu ja kõik teavad ja siis mina 10 aastat hiljem avastan. Igal juhul hakkas see mind täna huvitama, vaatasin sõnad järgi. Selgus, et lisaks heale biidile ja meloodiale on sõnad ka tähenduslikud. Ma olen praegu ülimalt rõõmsameelne kui ma avastan sõnumitega muusikuid ja kunstnike ja kui mulle veel meeldib see vorm ka.

Veidi guugeldasin ja sattusin lugema reklaamivõttest.

No, tõesti, see on lihtsalt kirjeldamatu, kuidas mu peas praegu mingid asjad kokku jooksevad.

Ja loomulikult see video:
Visuaalilt nii ilus ja kõrvale ka hea, aga mu viimane leid kõnetab mind praegu ikka niivõrd palju rohkem.
Oh, mul on peas sellised ideed praegu...

reede, 19. oktoober 2012

Ma tean, et sa tulid eile kodunt läbi
see oli veidi enne kella kaht
Ma kuulsin su sammude kaja,
aga selles puudus
kõik, mis enne oli

Sa käid siin vaid pesu pesemas
Su sokid vedelevad endiselt
toanurgas tolmu koguvad
sest mina ka ei hooli
ka minul on teine sammude kaja


laupäev, 6. oktoober 2012

Laupäevane äratus

Eile oli meil jällegi üks improviseeritud häng-pidu. Külla olid tulnud S ja M rummi, koola ja õludega. Hommikul K eilset ei mäletanud. Tegelikult kiskus see üpriski emotsionaalseks kätte. K rääkis oma eluarmastusest ja taustaks mängimas "Bridges of Madison County" soundtrack, mille peale, mina poetasin pisaraid.

Aga hommikul ärkasin selle peale, et helistas A.
"Kas sa magad?"
"Ei," vastasin mina, puht sportlikust huvist üritades teha mitte magava inimese häält, vist ei õnnestunud.
"Ma olen Viljandis."

Seletasin unise peaga, kuidas ta minu juurde saab sõita ja läksin talle õue vastu.
Ta tuli oma TTÜ mütsiga. Ma olin endiselt üpris unesegane kui me minu toas diivanil istusime. Küsisin viisakalt:

"Mida sa Viljandis teed?"
"Käisin ühel sõbrannal külas. Me sõidame emaga nüüd Valka."

See oli selline moment nagu keegi oleks sulle jalaga näkku löönud. Samas, ma olin ikka piisavalt unine ja võib-olla ka kuidagi tundetum. Aga ma tundsin ebamugavust ja muutusin küllaltki pahuraks. Teadsin, et talle mu reaktsioon ei meeldi, aga samas teadis ka tema, et mulle ei meeldi see, mis ta tegi.

"Palun vabandust."

Ma ei tea mitmes kord see juba on kui ta palub vabandust. Ma pean tunnistama, minult vabanduse palumine on üpris tulemusteta. Ses mõttes, et ma ikkagi püüan hinnata seda ja ma olen üritanud ka rohkem andestada, aga kui see hakkab tulema juba regulaarselt, siis on midagi ikka mäda. Ükski inimene ei pea vabandama sellepärast, kes ta on, kui selline moment tekib, siis minu meelest on midagi valesti nende kahe inimese vahel.

Me läksime õue. Tundsin seda pohhuismi iseendas, samal ajal seda pahameelt. Ma ei saanud aru, miks ma pidin sellega tegelema. Ma tundsin meie vestluse tühjust ja seda, kuivõrd osavõtmatu ma selles olen. Kuivõrd vähe ma too hetk sellest hoolisin. Mul ei olnud heameel teda näha, kui alguses isegi oli, siis suutis ta esimese 5 minutiga selle pahameeleks muuta. Mul ei olnud temaga huvitav, ta väljendas mingeid mõttetuid fraase selle kohta kui ilus on sügis ja kuidas tahaks olla nädal aega kuskil Hispaanias puhkusel. Mulle tundus kõik ta jutt niivõrd tühi. Mitte miski tema juures ei innustanud mind. Ainuke väljakutse paistiski seisnevat selles, et kuidas teha võimalikult sarkastilisi nalju tema ja ta "sõbranna" arvel, aga isegi seda ma ei viitsinud.
Me kõndisime tänava lõpuni ja vaatasime seal orgu. See on veidralt sümboolne org ja alles nüüd, kus ma sellest kirjutan, saan ma aru, et ma kasutasin seda sümboolikat. Kunagi oli J seal maha jätnud oma esimese pruta. Aastaid hiljem viis ta minugi sinna orgu ja eesmärgiga mind seal maha jätta, aga see lugu lõppes siiski teisiti. Kui ma vaatasin seda orgu, siis ma mõtlesin selle peale. Mõtlesin, et peaksin seda A-le ütlema.
Aga ma ei öelnud. Me seisime vaikuses. Ma pöördusin tema poole ja ütlesin küllaltki mitte midagi väljendaval toonil:
"Ma väga ei taha sind näha enam."

Oli näha, et ta ei oodanud seda, aga nagu talle ikka kombeks, siis ütles ta kogelevalt aga kergelt vastu:
"Ok, ma võtan selle arvesse."

See oli hea reaktsioon. Ta tegi jälle näo nagu see kõik ei tähenda tema jaoks midagi ja elu läheb edasi. See reaktsioon võimaldas ka mul endal edasi minna. Ma teadsin, et ta on liiga uhke selleks, et näidata välja mingisuguseid tundeid.
Ma saatsin ta autoni. Me kõndisime juba palju hoogsamalt kui enne. Ta istus aega võttes autosse ja ma nägin ta silmist peegeldumas, kas mingit solvumist või haiget saamist, kui ta ütles:
"Nüüd ma siis tean, et Viljandisse mind enam ei oodata. Vähemalt nägin peokoha ära."

Ma nägin seal miskit, aga hommikune unesegasus tekitas minus teatava tuimuse ja ma lihtsalt ei reageerinud.

"Head teed. Head Valka!"
Ta vastas viisakustega ja ma lükkasin ta autoukse kinni.

laupäev, 29. september 2012

Täna ON see päev

I finally got the hang of it!





Eile siis oli lõpuks selline korralik Tallinna pidu.
Käisime K-ga kõigepealt üht teatri diplomilavastust vaatamas. Pean tunnistama, et ma ei saanud midagi aru. Tõesti. Tegelikult ma ei olnud ka väga motiveeritud aru saama, sest mulle juba algus ei meeldinud. Huvitavaid hetki iseenesest oli ja inimesed, kes seda tegid on ka väga huvitavad. Võib-olla ma pole lihtsalt niivõrd teksti ja teatru uute vormide inimene.

Siis aga läksime K-ga poodi ja ostsime rummi ja koolat. Algas retk läbi linna otsides kohta, kus seda vaikselt libistada. Lõpuks maabusime saiakas, sest kõik muu oli kuidagi täis. Ma polnud nii ammu seal käinud. Seal oli endiselt hubane.
Rääkisime oma seminaritöödest ja tulevikuplaanidest, kui üks hetk helistas A. Olin üllatunud ja hetkeks kõhklesin, sest O oli tegelikult öelnud, et ma ei suhtleks temaga. Aga saatus oli too hetk siiski vastuvõtmise poolt. Ja väga hea, sest A viis meid TTü peole. Vau! See oli lihtsalt niii kreisi. Nii veider pidu. Tohutult inimesi kuskil parklas ja isegi meeskond oli kohale aetud. See oli nagu mingi festival. Tundsin end ikka suhteliselt maainimesena, sest ma olen nii harjunud meie hubaste-tunnen-kõiki koolipidudega.

Me valetasime K-ga, et oleme keemia I kursuse tudengid.
"Miks keemia?"
"Sest keemia on elu! Kõik taandub keemiale! Terve universum!"

Ja meid usuti. Aga nii kohtusime ka just kõige lahedamate inimestega. Pärast tuli muidugi veidi selgitustööd teha, aga kuna me kõige muu suhtes olime ausad, siis polnud väga hullu.

Edasi sattusime ühte korbihoonesse. Sellised asjad juhtuvad ainult siis kui ma K-ga väljas käin. Üritasin ühele noormehele teha selgeks oma teooriat sellest, kuidas eestlased ikka peaksid olema palju avatumad ja vastuvõtlikumad teiste kultuuride suhtes. Ta ei paistnud väga olevat minuga ühes paadis.

Levikasse läksime ka ikka. Ja te ei kujuta ette kui armsa poisiga ma tutvusin. Me rääkisime nii pikalt juttu. Võib-olla me bondisime (täiesti lõpp, aga ma ei suuda leida sellele sõnale eesti keelset vastet) sellepärast, et me ei leidnud kedagi teist enda sarnast. Praegu on veidi selline "kõik inimesed on ilusad ja head"-tunne.

Täna ma sain aru, kuidas selle A&A situatsiooniga ümber käia tuleb. Võti on selles, et tuleb käituda nii nagu A käituks. See on mäng. Kaardid tuleb lihtsalt enda kasuks pöörata. Emotsionaalsel tasandil toob see muutuse ja niimoodi ma vabadusse lendangi.

nii kuumad tüübid ikka..


neljapäev, 27. september 2012

Mul on viimasel ajal kõht kogu aeg tühi.

I selle peale: "Seksi rohkem."

See on päris vahva, kuidas sõpradelt hakkab aja jooksul uusi reaktsioone tekkima. Teine üllataja oli O, kui me pühapäeval jalutasime. Mina mõtlesin, et saaks niisama kokku ja räägiks natuke elust ja olust, naudiks päikest ja sügisilma. Aga kuidagi juhtus nii, et teemaks tuli armuelu, mille peale pani ta mind lihtsalt niimoodi paika, et mul midagi enam öelda ei olnud.
See oli imetlusväärne.

Üldse need tüdrukud on imetlusväärsed minu jaoks. Istusime eile koos laua taga füüsik, politoloog, filosoof ja tantsija ning jõime veini.
Alles mõnda aega tagasi rullisime kõik koos põrandal. Ausalt, tahaks nendega veel tantsupõrandal kohtuda. Tahaks näha mis nende aastate jooksul nende kehadesse on talletunud, mis muutunud ja mis endiselt samaks on jäänud.

Ööd!

reede, 14. september 2012

Tugevad isiksused

"Kui sa ei oleks K sõber, siis ma ilmselt kardaksin sind. Aga see, et teie olete sõbrad, see annab natuke lootust."

Aprioorne maja.

Mõtlemine toimub metatasandil. Eile sain sellest K puhul aru. Muidu nii armas, aga vahel triivib ära metatasanditele.

Ja mind pandi tugevate inimeste ritta. Muidu oleme ka eliit.

Olen vist halb inimene, aga mulle väga meeldib see.

neljapäev, 13. september 2012

Helid tualettruumis.
Ma arvan, et see hakkas siis kui ma vetsus olin. Need helid. See oli justkui muusika. Oh, kuidas ma nautisin seda meelepetet ka veel siis kui ma sain aru, et tegemist on kõigest ventilaatori ja kõrval olevast vetsust laskuva vee hääl.

Kõik oli kuidagi väga kummaline. Inimesed suhtlesid minuga ainult tantsides.

Viljandi on endiselt Viljandi. Vähemasti ma tunnen, et mul on oma salapesa.

teisipäev, 21. august 2012

Kodused lõhnad

 Olen siin Eestis olnud juba kuu aega. Päris kummastav, samas ka huvitav on olnud see tagasitulek. Nelja nädala sees on juhtunud nii palju, samas tundub, et veel üpris palju on ees ootamas. Mind ikka hirmutab ära see eestipärane "reaalsuse laks". Endal tuleb mõistus selle koha pealt selge hoida, et mitte masendusse laskuda.

Mingid piirid tuleb tõmmata, aga täpselt ei saa aru, et kuhu ja kuidas. Kipun ikka üle piiride tõttama. Ja siis tõusen mõtteis kikivarvule ja loodan, et kuidagi asjad laabuvad.

Emotsionaalselt on üpris huvitav. Hetkel käsil lahkuminek. Kummaline arvestades, et reaalselt suhet ei olnudki. Teeb asja ka veidi keerulisemaks. Pealispindselt on kõik täiesti normaalne, aga emotsionaalselt olen ma teises kohas. Kuidagi skisofreeniline on olla.
Bang Boom Bang | Everyday Blues

Nädalavahetusel oli kerge ajarännak 60ndatesse. Vähemasti selle ajastu stereotüüpi. Vabaarmastust oli kõikjal ja inimesed olid sõbralikud. Enne saarelt äratulekut mõtlesin, et veedan veel aega oma telgikaaslastega, kellega ma tutvusin eelmine päev. Nad istusid murul telgi ees ja nautisid päikest. Nad rääkisid, kuidas eelmine öö olid nad olnud pingviinid ja milliseid metsasalusid nad avastasid. Läks natuke aega enne kui sain aru, et nad olid sulatanud oma suudes suhkrutükki ja olid õndsas ootuses.
Selles kõiges õhkas mingit hipiajastu meeleolu. Nende silmis peegeldus... justkui maailm oleks säranud neile.

pühapäev, 8. juuli 2012

Hebron

Täna lõpuks käisime Hebronis. Mina tahtsin juba eelmine laupäev minna, aga jäime oma plaanimisega hiljaks. May, meie teejuht läks ise ka esimest korda. Pärast kaht kuud siinolemist oli küllaltki õige hetk minemiseks. Seal oli see õige kauplemise/turisti turg. Sain endale 46nda aasta rahaga kõrvarõngad, muskust, mis küll ei olnud nii hea, kui Maroko oma, ja nahast või pooleldi nahast rahakoti. Aga põhiline oli kauplemine, mulle nii meeldis see. See siin oli muidugi väga leebe. Müüjaid oli vähe ja polnud sugugi nii pealetükkivad, mistõttu oligi seal totaalne nauding. Enamik hindasid ma lihtsalt küsisin, et kuulda kuidas nad neid langetasid, kui ma minema hakkasin.


Vanalinnas olid paljud poed suletud iisraellaste poolt ja sellist tõelist araabiameelset kauplemist oli ikka vähe. Linna sees oli checkpoint. Läksime väravatest läbi ja teisel pool olid Iisraeli sõdurid. N tegi suurest ehmatusest sõduripoistega pilti.

Tänavad teisel pool olid küllaltki tühjad. Need üksikud, kes meile tulid selgitama, et mis kuskil on, need võeti pärast sõdurite poolt vahele ja ma tõesti loodan, et sellest suuremat jama ei tekkinud neil.



Mehel oli seal enne pood.



Asundustest elanikud jalutamas

Pärast kõndisime tuldud teed tagasi ja lisaks checkpointis nähtud sõduritele kohtasime tänaval luuravaid sõdureid. Ma isegi ei tea täpselt, kuidas nimetada seda, mida nad seal tegid, aga tundus, et tarvidusel on nad valmis tulistama. Vaatasin mõnele neist silma, aga suurt midagi aru ei saanud. Jube kiiresti läksid teised mööda.


Püüdsin salaja neist pilti ka teha. Neid oli ikka terve salk. Mehed ja naised.





 

Aga nii halvasti kui see ka ei kõla, siis elu läheb edasi ja suundusime neidudega Ramallah poole. Et meil pisut aega oli, siis tuiasime linna peal veel ringi. Otsisime tualetti ja May otsustas teeselda välismaalast, et näha kui kerge võib olla see elu. Üks hetk leidsime end kingapoest, kus müüja meid knafega kostitas ja oma uut disaini näitas.


Tuleb tunnistada, et siin läheb aina põnevamaks, veidi "seepi" on ka. Aga millestki avalikult rääkida ei tohi. Lahe on see, et oleme üha rohkem aru hakanud saama sellest pingest, mis neil on. On mingid kellaajad, kus ei tohi enam üksi välja minna ja mingid kohad, kuhu minnes sosistatakse eelnevalt kõrva:
"Be careful!"
Kummaline on aga see, et tõenäoliselt midagi ohtlikku ei juhtu, aga inimesed räägivad. Ja kui inimesed räägivad, siis maine kannatab. Ütleme nii, et mõne koha pealt olen ikka üpris segaduses, aga samas, kui mulle alles pärast kaht kuud hakatakse rääkima mingitest reeglitest, siis on see segadus vast ka mõistetav.

neljapäev, 28. juuni 2012

Pöördepunkt

Eelmine nädal jõudsid kohale N ja Nas lapsega. Tõid täiesti uue energia. May muutus ka aktiivsemaks ja hakkas rohkem korraldama. Ehmatasin esialgu ära, aga mu mõtetes miski muutus.

Ühtlasi on juba teist nädalat kestmas suvekool. Loomulikult on see totaalne improvisatsioon ja keegi täpselt ei tea, mis toimub. Kui M-ilt midagi küsida, siis praeguse seisuga ei oska ta öelda midagi selle kohta, millal miski toimub. Olgugi, et ta pani programmi paika. Võib-olla on asi selles,  et inimesed lubavad palju, aga kõige juures on alati üks insallah, olgugi, et nad seda välja ei ütle. Võib-olla neile meeldib improvisatsioon. Päris kindel ei ole, mismoodi pihta hakata.

Uus on ka see, et meil on nüüd kass, eestipärase nimega Nurr. Lapsed ahistavad ja täiskasvanud võitlevad samuti ta tähelepanu pärast. Mina eesotsas. Heameelega võtaks ta oma rännakutele kaasa.

Kuidagi on mul siinoleku ajal olnud tunne, et tulen siia veel tagasi. Siiani teadmata, mis põhjustel ma peaks tagasi tulema. Paljud välismaalased on jubedalt vaimustuses ja ei taha siit lahkuda, mul seda vaimustust ei ole olnud. Täna, aga miski muutus, alles nüüd saan aru kuivõrd hea see juhus oli. Hommikul läksid kõik mägedesse, et aga me olime eelmine õhtu tulnud pulmast ja pärast seda olin veel üleval olnud, siis loomulikult olin hommikul hilise ärkamisega ja magasin matka maha.

Istusime M-iga väljas sohval ja nautisime kohvihõngulist vaikust, kui May ütles, et kui kolmas autist tuleb, siis ta tahab, et ma tantsiksin nendega. Olin ikka muidugi pisut närvis, sest mu ainukesed kokkupuuted autistidega ongi olnud siin ja tegelikult mul pole õrna aimugi, kuidas või mida selliste lastega teha tuleb. May andis mulle struktuuri: tantsi, imiteeri, tantsi. Mul pole enam sõnu kirjeldamaks seda tundi. May küsis kuidagi professionaalselt: "How was it in your opinion?"

Ainus, mis ma talle oskasin too hetk vastata oli: "I had so much fun."

Täiesti tõsimeeli. Loomulikult see oli keeruline ja vahepeal said ideed täiesti otsa. Ma polnud üldse kindel, et kas ma sain õigesti aru neist lastest. Kahega neist tekkis mul kontakt. Tegelikult tekkis kolmandaga ka  kontakt, aga harva ja ainult hetkeks. Kavatsen nüüd veel Mayga edasi töötada. Ta oli väga rahul ja mind ennast huvitab, et kuidas mul endal huvi selle vastu püsib.

laupäev, 23. juuni 2012

Tagurpidi kultuurišokk

K tuli mulle külla. Juba teisipäeval. Esimesel päeval viisime ta siis kohe Surnumere äärde. Öösel. Niimoodi, et tähed olid taevas ja me hulpisime seal keset pimedust. Teisel kaldal oli tuledes Jordaania. Vaatasin sinna ja mõtlesin, et kus oli see koht, kus me 2 aastat tagasi Surnumerre läksime. Tookord oli see hulpimine hoopis teine kogemus. Jõudsime sinna öösel ja palavus oli meeletu. Hääletasime mingite tüüpide peale, kes väga inglise keelt ei rääkinud, aga mõistsime, et me kõik soovisime ujuma minna. Nad võtsid meid kaasa kuumaveeallikatesse. Kui nüüd järgi mõelda, siis see on üpris kummaline, et suure palavusega mindi kuumaveeallikatesse.
Kõik oli üpris kahtlane ja mäletan, et terve see päev olin veidi hirmunud olnud. Meil polnud kuidagi hääletamisega vedanud ja mõte, et me jääme terveks päevaks kohta, kus juba öösel on keeruline hingata, ei tekitanud just suuremat turvatunnet.

Tee äärest leidsime ühe poepidaja, kelle leti juurde oma telgi püsti panime. Vaatamata keelebarjäärile suutsime teineteisest aru saada ja ta lubas meil sinna jääda. Hommikul, kui päike oli äsja tõusnud, aga veel sinna kaldale ei paistnud, ärkasime üles ja läksime käpelt hulpima. Heatahtlik poemüüja tuli meiega kaasa ja näitas kohalike nippe. Määrisime kokku ennast mudaga ja isegi allikas oli, kus sai kõik soola ja muda maha pestud. Kõik spaa põhielemendid olid olemas. Aga teised seal tee ääres hakkasid juba robustseks muutuma ja päike hakkas lähenema, nii et kiirelt sai sealt minema hääletatud.

Mäletan, et tookord sai vaadatud ka seda müstilist Palestiinat. Tookord ei suutnud ma isegi ette kujutada, et üks päev siin võin olla.

Reedel läksime Jeruusalemma. K tahtis ja eks minulgi oli ammu aeg seda linna avastada. Diivanivõõrustajate lehelt leidsime hipid, kes olid nõus meile peavarju pakkuma. Kõik oli väga tore ja viisakas kuni küsiti, et mis me siinmail teeme. M-iga vahetasime mõned mitmemõttelised pilgud ja otsustasime siiski riskida. Ok, võib-olla mina otsustasin riskida. Olid nad siiski ju hipid ja neil ei saanud ju miskit selle vastu olla. Rääkisime siis ausalt, et töötame Ramallah's vabatahtlikena. Kui hipid kuulsid, et tantsu õpetan, olid nad veidi üllatunud, et siinpool tegeletakse tantsuga. Seletasin, et neil on tegelikult üpris tugev tantsuskeene, et iga aasta toimub kaasaegse tantsu festival ja nad on igavesti usinad tantsima. Tegelikult on see üpris veider, et nad ei tea, mis nende kõrval toimub või isegi see, et nad sinna reisida ei saa. Nad muidugi seletasid, et neile araabia keelt ei õpetata, sest ei taheta, et nad omavahel suhtleksid.
Ma olen siin mõelnud, et kui luua samasugune sild iisraellaste ja palestiinlaste vahel nagu seda on "Israel loves Iran", siis kas see ei aitaks leevendada mõningaid probleeme.

Tookord Jeruusalemmas sai mindud kontserdile. Väga lahe kontsert oli. Selline hipimaiguga. Midagi sellist, mis peaks mulle muidu väga meeldima. K oli muidugi sillas, sest see eurobänd esines ka seal. Kuigi muusika ja atmosfäär olid väga mõnusad, olin teatavas šokis. Pilgu lõi kuidagi teistsuguseks. Ikkagi kuu aega Läänekaldal viibimist sööb teatud määral ajju ja siis muutuvad sellised vanasti lihtsalt aktsepeeritavad asjad raskesti seeditavaks. Üritasin leida kohta, kus istuda ja lihtsalt olla. Selline veider, pilves tunne oli. Ei osanudki midagi mõelda või arvata.




esmaspäev, 4. juuni 2012

Tagantjärgi jutud ja mõned arusaamised

Senistest tegemistest nii palju, et lisaks tundidele, mis ma ODT-s annan andsin kahe peale ka kaks tundi Palestiina tsirkuse kooli treeneritele. Mul on tegelikult jube kahju, et ma ei saagi üksinda seal tundi läbi viia, sest mul on hingel ikka üks korralik kontaktimpro tund, mille jaoks on sealsete õpilaste puhul tegemist väga sobiliku publikuga. Aga see selleks.

Nädal aega tagasi lõppes siin muusikafestival Music without Borders, mille eestvedajaks oli ODT. Tutvusime ka M-iga mõne muusikuga nende hulgast ja pidime nendega koos veidike reisima. Aga ei juhtunud seda mitte. Paar piinlikku olukorda ja me lõpuks otsustasime, et selmet jääda veel üheks päevaks teatrisse kükitama, lähme parem Tel Avivi. Randa jõudsime liiga hilja ja teel oli veel igasugu ebaõnnestumisi, lõppedes sellega, et peaaegu poleks ööseks Ramallah'ssegi jõudnud.

Sealt edasi läks küllaltki vaikne elu teatris. Neljapäeva õhtul aga läksime välja. Esimest korda siin päriselt peole. J, Austriast pärit vabatahtlik, kes samuti tantsu õpetas, lahkus laupäeval ja siis koos tema ja tsirkuse poistega saigi veidi pidutsetud. Pidutsemiseks väga mõnus seltskond: tantsida oskasid ja tahtsid ja laua taga ei jäänud ka hätta. Meile näidati vist kõik baastrikid müntidega ära.
Tähelepanu oli ka. Olin end uuesti tantsuplatsile vedanud kui üks meesterahvas mu ees ümber keeras ja hakkas rääkima. Mul võttis aega enne kui aru sain, mis toimub. Mees märkas mu hämmeldust ja vabandas ja uuris, et millega ma tegelen siin Ramallah's. Isegi huvitavat juttu ajas, aga mul polnud üldse isu kuulata ja ma kartsin temaga pikalt vestlema jäämist või tantsimist. Hiljem istus toosama mees mu kõrvale vabale toolile ja rääkis, et on iseõppinud derviš. Ja nüüd te kindlasti küsite, et miks ma temaga siis kontakte ei vahetanud. Ok, võib-olla ei küsi ka, sest vist enamik isegi ei tea, et mind natuke huvitab see. Aga ma siiski vastan minu oletatud küsimusele. Teate, ma olen õppinud, et siin on asjadel tihtilugu suuremad nimetused kui tegelikult teod nende taga ja vot too hetk mul ei tekkinud seda usaldust või entusiasmi, et oleks võinud temalt selle kohta rohkem pärida. Ja sinna see jäi.

Arusaamistest nii palju, et ma tulin siia N sõnad peas kumisemas, et liiga kergesti hinnanguid anda ei tasu. Muidugi läheb see mul meelest ära ja siin olles olen aru saanud, et tegelikult pole ma sugugi nii avatud mõtlemisega kui ma olen arvanud. Ma ei oska sellele tundele täpset selgitust anda. Aeg-ajalt siiski taban end meenutamast N sõnu ja mõistan, et olen teinud oma keskkonnale ülekohut. Keeruline on aru saada inimeste omavahelistest suhetest (eks, see keelebarjäär aita kõvasti kaasae) ja kuidas asjad täpselt toimivad. Mõned nädalad tagasi põrkasime J-iga väga kummalise asjaolu vastu. Hetkel pikemalt ei hakka seletama, aga ma natuke üllatusin selles, kuidas Mh meist kinni haarab. Ma tean küll, et tegemist on hea inimesega, aga see ja mittearusaamine, kuidas siin asjad tegelikult toimuvad, panid mind endasse tõmbuma.

Ma arvan, et on aeg oma väärtushinnangud üle vaadata.
Aitäh kuulamast!

teisipäev, 22. mai 2012

Üldse

...ei taha kirjutada. Kohtume hiljem.

teisipäev, 8. mai 2012

Haisvad

Umbes kolm või isegi neli päeva pole meil vett olnud. Täna õhtul tuli tagasi. Ok, või siiski mitte. T tuli just mõtisklemast ja väitis, et veest ei ole kippu ega kõppu.
Nii kahju, me juba suutsime kokku leppida, et kes ja millal dušši alla läheb. Ei tule sellest vist täna miskit välja.

Reedel oli mul väikestega tund. Nad olid justkui pilves. Meeletult armsad, aga ma ei saanud üldse aru, kas ma nendega kontakti saavutasin või mitte. Lõpuks vist ikka saavutasin, sest istusime ja viskasime üksteisele palli ja nad isegi ütlesid nimesid.
Too õhtu läksime ühe mu õpilase sünnipäevale. Tema isa A on Soome kodakondsusega hea jutuga meesterahvas. Ta on siin mõnel õhtul meil külas käinud ja siis ta räägib lugusid, kuidas ta Soomes taksojuht oli või kuidas ta Soomes saunas käis jne. Sel peol aga sattusin rääkima Jasmine'i ja tema õega, kes olid sündinud Palestiinas ja siis USAs üles kasvanud. Nad teadsid rääkida mulle, kuidas siin kohalikud mehed kohtlevad naisi kui mängukanne, võttes naised kaheks või viieks aastaks ja siis nad lihtsalt nurka viskavad.
Ühtlasi rääkis ta, kuidas palestiinlased ei hoia kokku. Üks Austraalias kasvanud neiu rääkis mulle midagi sarnast. Et näiteks rikkamad suhtuvad vaesematesse halvemini. Üks suvakas läänlane saab tihtilugu suurema au osaliseks kui kohalik.

Terve õhtu rääkisin selle tütarlapse ja tema õega. Päris huvitav oli vestelda 14aastase tütarlapsega. Ja minu kõrvale tuli sünnipäevalapse õde, kes on päris pisike ja käib ka minu tunnis. Tal oli muinasjutuegelastega doomino, mida ta siis karbist välja ladus ja mulle näitas ja siis uuesti karpi ladus ja mulle näitas ja siis karbist välja ladus ja mulle näitas ja jälle karpi ladus ja mulle näitas... Igakord isemoodi.

Laupäeval sai käidud mägedes (no, mis mägedes nüüd, aga maapind tõusis ja mu seelik ja rihmikud polnud üldse kohased selliseks retkeks) ja ühes külas (vot, nime ei teagi, homme küsin järgi) pere juures söömas. Pered on siin toredad. Inimesed on soojad, isegi kui me sama keelt rääkida ei mõista. Eile tutvusin lõpuks ka M-i ema ja kahe õega (ta ema oli suisa võimekas, et sünnitas 11 last, nii et terve perega ma ei tutvunud). Pereemal jutte jagus. Loodetavasti saab seda kõike ühel hetkel T filmist näha, sest täit tõlget ma ei kuulnudki.

Täna aga käisime Petlemmas, mis osutus turistikaks. Mäletate seda lauta, kus Jeesus sündis? Praegu on selle kohal küllaltki suur kirikukompleks, kus maa on jagatud õigeusklike, katoliiklaste ja armeenia kiriku vahel. Ja loomulikult on see täis turiste, kes kõik tahavad Jeesuse täpsel sünnipaigal palvetada. Sünnikohta me ei näinudki, aga tegime pilte turistidest, kes sinna järjekorras olid.

Mängisime veel mõnda aega turiste ja siis jõudsime Dheisha põgenikelaagrisse. Laager selle kohta on muidugi natuke vähe öeldud. Tegemist oli ikka täiesti eraldi linnaosaga. Sinna me päris turisti mängima ei läinud. Külastasime nende kultuurikeskust (Ibdaa), kust T oma tütrele maailma kõige ilusama koti ostis ja mina peaaegu, et ühe kapiukse ära lõhkusin, sest ihkasin endale samasugust. Õnneks universum sekkus ja ma endale peale datlite midagi ei soetanud.

M-i sõber kutsus meid külla teed jooma. Ja vot seal oli päeva tipphetk. M-i sõbral oli sõbralik naine ja toredad kaks poega. Kõik oli küllaltki viisakas ja rahulik kuni peale pandi muusika. Siis avanes meie ees mõtteline eesriie ja poisid hakkasid tantsima. Nii oma 15-20 minutit järjest. Ja tegemist ei olnud lihtsalt tantsuga vaid etendusega. Improetendus, mis hoidis pinget lõpuni.
Hiljem näitasid poisid meile rõõmsalt oma tagaaias elavat hobust ja tema varssa ja jätsimegi hüvasti.

Jutud liiguvad, et veesurve siiski on tugevamaks läinud, hommikul ehk saab ennast isegi pesta. Pöidlad pihku ja kaunist ööd!

neljapäev, 3. mai 2012

Eluolu jätkub

Esimesed tunnid olid kaks päeva tagasi. Olin parajalt närvis ja hommikul avastasin, et arvuti, millest mul plaanis muusikat oli lasta, lõpetab õige pea töötamise ja akulaadija absoluutselt ei töötanud. Huvitav, et see just sel päeval juhtus, kui minul esimesed tunnid olid.
Muidugi muutusid tundide käigus kõik mu etteplaneeritud asjad. Väike improvisatsioon peab ikka sees olema, sest lapsed nõuavad seda ja endal on ka huvitavam kui midagi uut välja mõelda. Aga need tunnid siin ongi mu suurim atraktsioon. Ja kuigi peaksin andma neile tugevat balletti, siis mitte ei ole mul südant (ja võib-olla jääb ka oskustest puudu), et neid sundida ainult harjutusi nühkima. Vanema grupiga küll. Nad saavad teistmoodi aru.
Aga väikesed, huuh, sellised energiapallid ja jube head tantsijad. Loodan, et selleks ajaks kui P siia jõuab, suudan neile selgeks teha vähemalt mõned baasliigutused ja luua korraliku tunnirütmi. Kuidagi peab nad ju tööle saama.
Ja homme juba päris pisikesed. Ma ei teagi, kas see on mul siin kummaline valik, et ma läbi loovtantsu üritan neile mingit tehnikat anda, aga ega ma vist muudmoodi ei oska ka.

Paar päeva tagasi lisandus meie eestlaste punti ka M, kes muidugi araabia keelt mõistab. Läksime siis üks päev turule kauplema. Kauplemine välja ei tulnud. Ilmselt hinnad ongi sellised nagu ütlevad. Turul käimine on iseenesest lõbus, õpib uusi sõnu ja suhtlemine müüjatega on ka vahva. Ostsin parasjagu avokaadosid, kui müüja leti taga kutsus meid ühinema nende toidulauaga. Kummalisi tegelasi oli ka. Üks meesterahvas pärast seda kui vastas, et need porgandid Iisraelist on, kordas mitu korda kõva hääle ja täie tõsidusega:
"I love Israel!" samal ajal endale rindu tagudes.

Me lihtsalt vaatasime.

Inimesed on toredad. Siin teatrikontekstis on nendega vahva tutvuda. Täna tegin süüa ja mu õpilased, kes jäid ootama oma ema, tulid kööki. Vanem neist hakkas kohe nõusid pesema, midagi ütlemata. Noorem tuli ja võttis puulusika mu käest ja hakkas toitu segama. Üritasin ikka ise toidu tegemisega jätkata, aga ükskõik, mida ma ka tegema ei hakkanud, see võeti mult käest ja toimetati ise edasi. Lõpuks ilmus välja ema, kes pakkus ka mõned nipid ja siis lahkus. Lapsed esialgu ei pannud tähelegi, alles siis kui ema hüüdis: "Jalla! Jalla!" kadusid mu abilised sama kiiresti kui nad ilmusid.

esmaspäev, 30. aprill 2012

Mõtted ja emotsioonid neljanda päeva õhtul

Ramallah's on praegu toimumas Ramallah kaasaegse tantsu festival. Selle raames olen juba päris mitmel etendusel käinud. Eelmises postituses mainitud belglaste ja palestiinlaste teatrilavastus, eile tuneeslase transietendus ja Ramallah kaasaegse trupi lavastus.

Lavastustest ma suurt ei räägikski. Võib-olla sellepärast, et ma siiani ei ole näinud head lavastust. Huvitavaid asju küll ja ka häid tantsijaid, võib-olla ma olen nii ärahellitatud, et kui miski sunnib mind pärast viitteist minutit kella vaatama (arvestusega, et etendus kestab 50 minutit), siis paraku ei saa ma öelda, et tegemist oleks hea lavastusega.

Mainimist väärt on hoopis publik. Kui me aasta tagasi kursusega Prantsusmaal käisime ja R kohalikule publikule köha diagnoosis, siis siin on tegemist omavahel jutustava, poole pealt sisse marssiva ja telefoniga kõneleva publikuga. Esimese etenduse eel, mis ma nägin öeldi:
"And let me remind you, that taking pictures is absolutely forbiden."

Kõrval lavastuse dramaturg seletas, et kui ta esimest korda Palestiinas teatrisse sattus, siis välgud aina sähvisid.

Tavaliselt ma ei lase end sellest häirida, et mu kõrvalistuja telefoniga mängib samal ajal kui laval keegi tantsib. Täna aga, kui me "Pinat" vaatamas käisime, siis see oli ikka üpris tüütu kui esimesed 10-15 minutit keegi pidevalt sisse marssis, tekitades sellega ekraanile kollase ruudu, ja siis taskulambi või telefoni valguses kohta otsis. Ja muidugi ükshaaval. Õnneks oli tegemist piisavalt hea filmiga, et lõpuks miskit muud tähele ei pannud.

Aplausiga nad ei koonerda. Ainult, et see võib vahel liiga vara tulla. Eile Tuneesia poiss veel tantsis kui publik juba plaksutas. Ei tea, kuidas nad võtaksid vastu lavastust, kus lõpuga rohkem mängitakse?
Ja kui nad näevad laval midagi toredat või kedagi tuttavat, siis nad ka plaksutavad. Mõneti mulle meeldib, et nad nii ausad ja otsekohesed on. Et nad ei sunni end vaikides vaatama kui igav on, vaid jalutavad välja. See on see kui teatripilet maksab umbes 3 eurot. Piim kuuldavasti maksab sama palju. Selles pole ma muidugi kindel, ma pole piima ostnud, küll mingisuguse jogurti ja seda sai selle raha eest kaks tükki.

Aga muidu ma peale M-i kohalikega pikemalt ei ole suhelnud. Enamik on toredad ja viisakad ja mitte väga pealetükkivad. Eile T-ga jalutades uudistasin kirikut ja sattusin pulma. Meid peeti ameeriklasteks. Mõni ime ka, kui T oma kaadervärgiga tuvisid filmib.
Väike pilt kohalikust külalislahkusest (T nutitelefon teeb imesid;)


reede, 27. aprill 2012

Esimene päev

Pärast öist ebameeldivat poolunes lendu, samas korralikult välja puhkamata, jõudsime Ben Gurioni lennujaama. Pesin hambad ja näo ära ja läksime siis oma passe näitama.
Läksime koos ja kõik tundus sõbralik sinnamaani kuni ma teatasin, et jään kolmeks kuuks.
Passikontrollija üllatunud nägu ja küsimused, et kui palju mul raha on ja veider telefoni kõne, vihjasid sellele, et ega ma vist nii kergelt ei pääse.

Närvi läksin. Millegipärast on see mul sagedane, et selliseid natuke keerulisemad piiriületused satuvad olema mul siis kui ma olen täiesti magamata. Ärge saage valesti aru, ega ma enesekontrolli kaotanud, aga värin oli sees küll.

Meid kutsuti kuhugi kahe ruumi ette ooteruumi. Ühe toa uks oli avatud ja nägime, kuidas blond prillidega naisterahvas küsitles reisijaid. Ta tundus südametu. Eks ta oma töös seda vast ongi. See kuidas ta pea kordagi küsitletavale otsa ei vaadanud ja siis aeg-ajalt pidas vestlusi teiste inimestega, kes sisse tulid...see kõik tekitas minus ebakindlust ja ma päris kartsin vestlust selle naisega.

Siis aga tuli teisest ruumist välja teine naisterahvas ja kutsus mind. Muidugi läksime T-ga eraldi. Too tüpaaž aga oli palju lihtsam. Kuidagi saavutasin mingi usalduse temaga ja pärast udupäist hipiränduri mängimist lõi ta mu passi templi:
 "Enjoy!"

T-l läks asi muidugi palju lihtsamini.

Siis algas retk Läänekaldale. Buss, mis meid Jeruusalemma viis suri välja, mille peale äratati keegi unest ja tuli teine buss, mis viis meid soovitud paika.
Seal oli tänavatel juba midagi tuttavat, mis tekitas teatava turvatunde. Kui me siis teisele poole müüri jõudsime, muutus linnapilt. Veidi ootasime, et peame checkpointis oma passe näitama, aga buss lihtsalt sõitis.

Ramallah üllatas mind. Ühelt poolt soe teatripere ja autistist lapsed, kes kohe suhtlema hakkasid, teisalt mingisugune veider rikkus ja kuidagi sellega seotud ootused. Reaalselt mulle tundub, et enamik kohalikke on rikkamad kui mina. See pole muidugi keeruline, arvestades sellega, et ma ei ole iseenda materiaalse kindlustamisega just kuigi palju tegelenud. Aga igasugu nutitelefone ja muud väga head tehnikat nähes tekib korraks selline veider tunne.

See kohatu tunne saatis mind terve õhtu. Käisime vaatamas teatrietendust, mis oli tehtud belglaste ja palestiinlaste koostöös. Seda oli raske seedida, vormi ja info mõttes. Alles sellele järgnev vestlus autoritega ja veel hilisem vestlus meie teatridirektoriga, suutsid selle veidra tunde lahustada. M-l oli täna sünnipäev ja ta on päris inspireeriv inimene. Siin on üldse päris palju teha ja vaadata ja kergelt pabistades ootan juba, et saaks reaalselt tegutsema hakata.

neljapäev, 26. aprill 2012

Pool tundi enne pardale minekut

Praha puhtad tänavad nähtud. Ahjaa, õnnistus teile mu kallid lugejad, mul on nüüd täpitähed!!

Karli katedraali pisikesed nüansid mulle ettekujutusse ei jäänud, püüdsin küll neid mälupilti salvestada, et pärast vanaisale rääkida, sest ega ma head pilti sellest teha ei suutnud.

Rääkides piltistamisest, siis...:

M-L: "Ma loodan, et ma midagi maha ei unustanud."

T: "Hakkab tekkima selline närv jah?"

M-L: "Ma lihtsalt loodan, et ma midagi ei unustanud."

T: "Näiteks fotoka laadija."

Ja mis te arvate, kas ma pakkisin selle sisse. Kui ma just seda mingil unesegasel momendil ei teinud, siis ma ise küll ei mäleta, et ma oleks selle kaasa pakkinud. Ja aku hakkas juba tühjaks minema. Sellepärast mõtlesingi, et tuleb mälupilte teha.

Ja reisituhin tuli ka sisse. Parem oleks, et mingit tagasisaatmist ei toimu.

Päeva küsimus ka:

Kas selleks, et olla hea inimene, peab uskuma?

pühapäev, 1. aprill 2012

Grazy days in Casa l´art

P2evad l2hevad siin majas kiiresti. Enamiku oleme veetnud kyll kolmekesi, M, S ja mina ja kuni viis t88list. M6ningatel n2dalavahetustel on siin k2inud posu inimesi, kes aitavad maja korda s2ttida v6i festivali korraldada.

Kummaline lugu juhtus sellega, et m6ned hispaanlased siin tahtsid jubedasti korraldada ja arvasid, et koristamine ei kuulu festivali organiseerijate t88de hulka. Lugu l6ppes sellega, et eile p2rast puidut88tlemist, gotelee panemist (ma isegi ei tea, mis see t2pselt on), imprimacioniga dushi tagant katmist, istusin E, S-i ja M-iga laua taha ja korraldasime nii palju kui v6imalik festivaliks 2ra.

Aga nalja sai kui palju. Avastasime eile, et meil on umbes 60 inimese peale 4 wc-d. E-ga kaalume kaevata endale kakala ja inimesi ootame juurde kui neil oma 2mber kaasas on.
Pyydsime hoolitseda selle eest, et k6igi armuelu saaks festivali ajal hoolt kantud. S tuli mingi hetk v2lja lausega:
"So who is gonna be my third boob?"

Kolmekesi vaatasime talle otsa ja pyydsime aru saada, et milleks tal seda inimest t2pselt vaja on. Ma olen hakkanud aru saama, et vahepeal on ta niiv6rd stressis, et ta isegi ei adu olukorda, sest l6ppude l6puks olid k6ik t88d ysna 2ra jagatud ja tal yhtki konkreetset ylesannet ei olnud. Kysisime siis ilusti, et miks ta seda inimest vajab.

S: "Imagine that I have to call G (yks t88listest) and that suddenly something happens here and I have to fix to things at the same time. Or you (viidates M-ile) need to go to the store for food. I go to one thing and what about the other thing?"

E: "And then the meteorite falls..."

M: "...and the tsunami comes..."

J2rgmised minutid olid pyhendatud naerule.

Lugu l6ppes sellega, et l6puks oli tal kuus v6i kaheksa tissi, ehk siis t88ylesanded said k6ik jagatud ja l6puks sai tema ka sellest aru.

Kell 12 alustasime 6htus88giga ja nagu juba n2dal aega j2rjest 2rkasin t2na kell 8 yles. Mu kehal on rytm. Isegi kui ma tegelikult olen p2eval v2sinud ja korralikku und ootan juba mitu p2eva, ikka 2rkan hommikuti varakult yles. Ja ma ei ole vist kunagi varem ise oma p2evi nii 2ra organiseerinud nagu siin praegu. See on p2ris l6bus.

"Do you want to hear my schedule tomorrow?"

"Oh, yes! Tell us!" ytleb E s2ravate silmadega ja pisut irooniliselt.

"Well, the first thing is the Bodega, because the imprimacion takes some time to dry. Then comes the wood and at the same time M can start painting behind the showers. When P comes, he is gonna take the materials down. Then we can start painting the bar and if we manage everything, we have some fixing with the ocre."

S: "Wow, I´m realising that I can I have a day off tomorrow."

Ma r22gin, tal on k6ik tissid olemas.

reede, 27. jaanuar 2012

Marrakesh, Essaouria - eestlased, sakslased ja marokolased

Welcome to Morrocco!

Alustuseks palju pehmem kui L2his-Ida. Aga ikka ei tea, keda saab usaldada ja mingi hetk hakkad t2hele panema, et informatsioon, mida sulle jagatakse, muutub. Esimene host, kelle juures 88bisime, oli A. Tema juures 88bisid juba kaks eestlast ja kaks sakslast. Ta oli ilmselgelt meid 2ra unustanud. Aga 2ra mahtusime k6ik. 
Kui ma enne tulekut lugesin J-i blogi ja seda, kuidas nad p2ris tublisti tynga said, siis saime M-ga ka p2ris hea tynga osaliseks. Meie m6lema k2ed said hennamaalingud ilma et me sellest arugi oleks saanud.


N2ete, kuidas tal on plaanis juba minu k2si ka t2is maalida...?

Aga sakslastega sai r22gitud ajaloost ja usust ja armastusest. Viimasest k6ige v2hem ja l6busam oligi J-iga k22bikuid m2ngida. 

Proovisime teod ka 2ra:

Ja Essaouiras olime ka. Saime Maroko sita endale kaela, sest sadas. Mul l2ks isegi h2sti, kui v2lja arvata see, et jalan6ud on juba teist p2eva m2rjad. Aga M j2i luuki kinni, nii et hammami ei l2inud.

T2na yritame j6uda m2gedesse, E juurde. Ta on siin ypris tuntud, olen juba mitme inimesega r22kinud, kes k6ik teda teavad. E on tytarlaps Eestist, kellega ma suvel tingil tutvusin. T2is armastust ja hoolt.

teisipäev, 17. jaanuar 2012

Viimaste p2evade tegemisi

Homme lahkume siit, et veeta 88 lennujaamas ja siis Marokosse lennata. Que fuerte! M ja mina oleme yksteisest v2sinud, j6udsin ise arusaamani, et mul on olnud kolm suhet elus. Esimene J-ga, teine A-ga, mida vist saab nimetada ainult yhepoolseks suhteks, aga et mu syda ligi poolteist aastat oli h6ivatud, siis tol ajal ma p2riselt vaba ei olnud. Ja siis M-iga.
T2na t6des ta, et kui ma oleksin mees ja me oleksime koos, siis nyyd oleks see aeg, kus ta ytleks: "Maybe we should see other people..."
Pyksid on mul veel 6mblemata, kott pakkimata ja hommikul kell 7 on juba lahkumine. Te peaksite seda k88ki n2gema. Nii mina kui M k2ime sealt hirmuga m88da ja loodame, et 2kki Sol viitsib pesta. Tavaliselt yks meist siiski andub korravajadusele ja koristab selle 2ra.
L6hkusime veiniruumis p6randat ja nyyd on vasaku tiiva vahel valus. Aga seda k6ike hea eesm2rgi nimel. Maris sa ilmselt juba tead, aga me siin korraldame festivali. M on toitlustusjuht. Mina aitan ka.
Nii et aprilli keskpaigani oleme siin. Ja t2na sain ka yhe huvitava kirja yhe v2ga huvitava pakkumisega. Ja kui see v2lja m2ngib, siis maiks ma koju ei j6ua. Aga et pinget hoida, siis ma veel ei r22gi;)

neljapäev, 12. jaanuar 2012

Marisele: tunnetest

Tahaks kirjutada yhest p6nevast asjast nii minu kui ka M-i elus. Aga uni tikub silma ja Canela magab nii armsalt, hea meelega keeraks temaga siin diivanil kerra, et ei peaks sinna kylma teki alla 6hku soojaks puhuma minema...

Head 88d!

esmaspäev, 2. jaanuar 2012

Kadunud kukk ja uue aasta viinamarjad

Aasta viimasel p2eval vestlesin emaga skype´is kui M tuli tuppa ja ytles:

"Kukk on kadunud."

Olin veidi h2mmingus, et kuidas saab yks kukk kaduda lukusolevast taraaiast. Aga noh, eks k6ik ole v6imalik.

6htul v6tsime aga uue aasta vastu. Me oleme siin muidu t2itsa kahekesi, Joan l2ks Murciasse tantsima. Aga ta 6de pidas siinsamas k6rvalmajas suure uue aasta peo. Ja siis kui uue aastani oli veel 10 minutit, tuli ta meid kutsuma viinamarju s88ma. Ta leidis meid toast kudumas ja netist etv-d vaatamas. Parasjagu olid tulemas 3 hitti 70ndatest.

"Do you want to eat grapes with us?"

Vaatasime yksteisele otsa ja ega me v2ga ei tahtnud. Meil oli isegi hea olla. M6te, et me 17aastaste ylesl88dud hispaanlastega viinamarju s88ma peame,  ei olnud just v2ga kutsuv.

"You are shy? Come on you´re in Spain. In Spain you have to do the spanish traditions!"

Murdusime. Peate aru saama, et Marina on v2ga tore tytarlaps ja see oli v2ga armas, et ta meie peale ka m6tles. V6tsime siis oma 12 viinamarju pihku ja veel ysnagi k6heldes l2ksime teise majja. Noored olid oma viinamarjad hoolikalt ette valmistanud. Kes v6ttis kivid v2lja, kes isegi need 2ra koorisid. Neil on nimelt selline traditsioon, et kui kell l88b kaksteist, siis iga l88gi peale nad s88vad yhe viinamarja ja kui 6nnestub syya 2ra k6ik 12, siis t2itub su soov. Tavaliselt keegi ei suuda neid nii kiiresti syya.

Oligi juba esimese viinamarja aeg. Kuni viiendani pidasin p2ris h2sti vastu ja oleks ehk l6punigi j6udnud, kui see situatsioon ei oleks tundunud nii ylimalt naljakas. Istud seal teleka ees v66raste hispaanlastega ja yritad meeleheitlikult ja t6siselt viinamarju syya.

Soovisime k6igile head uut aastat ja p6genesime v2lja, et vaadata ilutulestikku. Suht v2he oli ilutulestikku, aga seda muhedam see k6ik kokku oli. See on juba kolmas aastavahetus, mida me M-iga kahekesi koos vastu v6tame. Esimene oli aastaid tagasi Kasemetsas. Istusime elutoas, kaminas tuli p6les, j6ime h66gveini ja kui kell kaksteist l6i l2ksime v2lja, et ilutulestikku vaadata. Teinekord oli siis, kui M operatsiooni t6ttu ei saanud Saksamaale minna, aga J siiski l2ks. Tookord olime tema pool ja vaatasime "S6pru", samal ajal M valas krokodillipisaraid. Ja nyyd siis kahekesi suures majas, keset Hispaaniat.

M-L: "Mida me yldse selle aastavahetusega t2histame?"

M: "T2histame siis seda, et meil hakkas uus numeroloogiline aasta."

Minnes nyyd tagasi kadunud kuke juurde.. Eile otsisime yles v6tme ja l2ksime teda otsima. Ja t6epoolest kadunud ta oli. Leidsime ta surnuna. V6tsime yhendust Joaniga ja kysisime, et kuhu me ta matta saame.

J: "It´s so weird."
M-L: "What? That the rooster is dead?"
J: "Yes, I mean, maybe it knew that I´m going and he missed me so much."

T2na hommikul siis 2rkasime juba teadmisega, et meil tuleb yks kukk matta. Et ma surnukeha ei julgenud puutuda, siis j2i mulle hauakaevamine.

"Ainuke asi, mida ma kanadest tean, on see, et neil v6ivad uruaugus putukad olla," ytleb M ja asub kuke keha inspekteerima.

"Kas sa tahad veel midagi 8elda?" kysisin enne kui hakkasin liivasavisegu kukele peale viskama.

"2kki ta t2itis oma ylesande kukena 2ra."

"Olgu, kukk."

"Puhka rahus."

See oli juba teine kukk meie reisi jooksul, keda matsime. Huvitav, mis see t2hendab...?