Nonih. Ma olen nüüd tagasi Eestis. Laupäeval jõudsin. Päike paistis nii ilusasti, seal kõrgel. Eestit kattis tihe pilvekiht, nagu lumi. Maandudes nägin kui hall kõik on. Kõik on nii hall siin.
Nii kurb oli lahkuda.
Nutsin.
Lennukis ja ema süles.
Igatsen.
Tagasi.
Rändama.
Vabadust.
Lihtsalt nii ilus oli.
Üks päev ärkasin üles ja peas hakkasid igasugu mõtted käima. Siis tundsin, et tahan juturingi. Kõik peale K, kelle jaoks see võib-olla olekski liiast olnud, tulid jagama oma mõtteid.
I küsis nii ilusti, et kuidas muuta see reaalsus, millega me seal kokku puutusime, oma igapäeva reaalsuseks. Ohh... maailmalõpp tuleb juba?
Tantsisime. Hommikuti tegime joogat. Ja tee peal hääletasid hipi-muusik-rändurid. Nad ühinesid meiega. Nii paariks päevaks. Mina olen juba kodus, nemad vist endiselt seal. Muusika. Tegime muusikat. Ma kuulasin, kuidas poisid jämmisid. Esimest korda vist sain muusika puhul improst aru. Võib-olla sellepärast ma muusikuid armastangi. Nad improviseerivad. Laulsime. I tegi soolot ja siis laulsime veel. Kõik kõlas. Noh, minu kõrva jaoks pole palju vaja.
Kuulasin teisi. Nende muresid. Ei, mitte kõigi. Aga kui ma nägin, et on pahasti. Ma ei tea, kas kellelgi hakkas parem. Emotsioonid tulid välja. Me oleme ju üksteise jaoks. Me võime ju kuulata teisi, isegi kui see pole meie mure.
Üks raske asi sai laupäeval esile toodud. Ma palusin vabandust. Täiesti kogemata. Polnud plaaniski. Aga siis ta ütles, et ta pole mulle andestanud. Ma isegi ei soovinud seda andestust. Mitte enda pärast, aga tema pärast. Ma hakkasin põhjendama ennast, sest ometi olin minagi ju haiget saanud. Ja siis kuidagi huulilt tuli vabandus. Siis tundus juba nii totakas enda seisukohta põhjendada. Ainult vabandada.
Sees oli raske. Nagu oleks palunud vabandust aastasadade jooksul põhjustatud kannatuse pärast.
Aga kurvaks ei teinud mind teps mitte see. See oli raske. Kurb oli igatsusest. Praegu on ka kurb. Hirmust ja igatsusest. Lootus ja päikesekiir sees hääbub. Kardan selle mattumist. Aeg on jälle uskumiseks. Pimesi tegutsemiseks. Uskuda, et kõik läheb täpselt nii nagu vaja. Uskuda, et see mis on päris ei sure ära.
Nii kurb oli lahkuda.
Nutsin.
Lennukis ja ema süles.
Igatsen.
Tagasi.
Rändama.
Vabadust.
Lihtsalt nii ilus oli.
Üks päev ärkasin üles ja peas hakkasid igasugu mõtted käima. Siis tundsin, et tahan juturingi. Kõik peale K, kelle jaoks see võib-olla olekski liiast olnud, tulid jagama oma mõtteid.
I küsis nii ilusti, et kuidas muuta see reaalsus, millega me seal kokku puutusime, oma igapäeva reaalsuseks. Ohh... maailmalõpp tuleb juba?
Tantsisime. Hommikuti tegime joogat. Ja tee peal hääletasid hipi-muusik-rändurid. Nad ühinesid meiega. Nii paariks päevaks. Mina olen juba kodus, nemad vist endiselt seal. Muusika. Tegime muusikat. Ma kuulasin, kuidas poisid jämmisid. Esimest korda vist sain muusika puhul improst aru. Võib-olla sellepärast ma muusikuid armastangi. Nad improviseerivad. Laulsime. I tegi soolot ja siis laulsime veel. Kõik kõlas. Noh, minu kõrva jaoks pole palju vaja.
Kuulasin teisi. Nende muresid. Ei, mitte kõigi. Aga kui ma nägin, et on pahasti. Ma ei tea, kas kellelgi hakkas parem. Emotsioonid tulid välja. Me oleme ju üksteise jaoks. Me võime ju kuulata teisi, isegi kui see pole meie mure.
Üks raske asi sai laupäeval esile toodud. Ma palusin vabandust. Täiesti kogemata. Polnud plaaniski. Aga siis ta ütles, et ta pole mulle andestanud. Ma isegi ei soovinud seda andestust. Mitte enda pärast, aga tema pärast. Ma hakkasin põhjendama ennast, sest ometi olin minagi ju haiget saanud. Ja siis kuidagi huulilt tuli vabandus. Siis tundus juba nii totakas enda seisukohta põhjendada. Ainult vabandada.
Sees oli raske. Nagu oleks palunud vabandust aastasadade jooksul põhjustatud kannatuse pärast.
Aga kurvaks ei teinud mind teps mitte see. See oli raske. Kurb oli igatsusest. Praegu on ka kurb. Hirmust ja igatsusest. Lootus ja päikesekiir sees hääbub. Kardan selle mattumist. Aeg on jälle uskumiseks. Pimesi tegutsemiseks. Uskuda, et kõik läheb täpselt nii nagu vaja. Uskuda, et see mis on päris ei sure ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar