Neljapäev, 31. märts 2011

Alateadvuse mõnusad vingerpussid

Täna duširuumis

A: "Tead, mul on see teine laul juba peas. Sõnad ja viis, aga ma ei ole harjutanud seda."
H: "Mis laul? A, ma tean."
A: "Ja need poi sõnad õppisin unes pähe. Nägin unes, kuidas keegi küsis minult nende viimaste sõnade kohta ja siis ma vastasin ja nüüd on nad mul täiesti meeles."

Ja mina nägin juba teist ööd järjest unes noormehi. Esimesel ööl mind emmati ja mulle öeldi selliseid magusaid lauseid nagu ma tegelikult kuulda tahan, aga kunagi tunnistada ei suuda, sest see oli täiesti võrdväärne mõne seebiseriaali Alejandro käitumisega. Teisel ööl nägin noormeest, kes mulle reaalseltki on meeldinud, aga kelle suhtes ma kaotasin huvi ja kahjuks/õnneks unenäoski seda polnud.

Muidu sain täna teada, et üks mu kursaõdedest võtab antidepressante. Ma just mõtlesin, et ta on nii rahulikuks jäänud. Aga nii vist ongi, kui su ema sulle esoteerilist "möga" ei aja ja sõbrad vabal ajal ei mediteeri. Ja ei maksa unustada, et normaalsus on konstrueeritud nähtus. Mina igal juhul keeldun tunnistamast ülimaks seda, mida normaalsusena nähakse. Olgugi, et mul puudub pidepunkt oma elus ja õhtuti helistan M-ile, et ta annaks mulle jumala.
"Tee lihtsalt seda, mis tundub praegu hea."

Reede, 25. märts 2011

Tantsija psüühikast

Viimase kahe ja poole aasta jooksul olen enda juures tähele pannud võrdlemisi huvitavaid protsesse. Paljud neist on ilmselt tingitud minu eripärast, aga mõned neist paistavad levivat ka teiste tantsijate seas või tunduvad tantsimisest tingitud.

Üks märgatavamaid on ilmselt see, et tekib teatav kramp pidudel tantsimise suhtes. Ühelt poolt on kindlasti see, et ma tantsin kogu aeg ja lõdvaks laskmine või välja elamine ei ole minu jaoks alati tantsimine. Vahel tahaks jubedalt mõtteid vahetada. Ja vahel lihtsalt istuda, et lihased saaksid puhata.
Kui su liikumist igapäevaselt kritiseeritakse, siis paratamatult tekib teatav oskamatus vabalt liikuma. Isegi kui improvisatsiooniga tegeleda. Kuidagi ikka hakkan mõttes lavastama või otsima mingit uut liikumist. Ja vahel tahaks lihtsalt turvalise kombinatsiooni rada minna. Lõpuks tundub niisama tantsimine kõige keerulisem tegevus maailmas.

Teine probleem on seotud keha nägemisega. Isiklikult ei olnud mul enne kooli oma kehaga probleemi, tegelikult arvan praegugi, et küllap mu keha on normaalne, aga peeglist näen ikka liiga suuri reie- ja säärelihaseid. Paksuks olen ennast ka hakkanud pidama. See on vist kõige kohutavam.  Ma kuidagi ei näe enam oma keha kui tervikut ja isegi kui käed näiteks on normaalsed, siis kõht ja puusad tunduvad ikka nii suured. Ja kui minust reaalselt peenem inimene enda puhul samu vigu näeb, siis ei saa ju ennast normaalseks pidada.

Eelmisest lähtuvalt tekib kohe toitumise probleem. Magusa ja rasvase toidu söömisest tekib alati süütunne. Iseenesest, on toitumine minu jaoks probleem ka muude asjalolude kui paksuks minemise tõttu, aga mingi hetk tuleb tunnistada küll, et kuigi krõpsude ja šokolaadi söömine meie kursuse ainsa meestantsija välimust eriliselt ei muuda, muudab see minu välimust päris kindlasti.

Kolmas tähelepanek on seotud kuidagi esimesega. Ma ei oskagi kirjeldada, mis see on, aga see on tingitud sellest, et alati saab paremini ja tehnika kallal on alati nokkida. Iseenesest, ma totaalselt nõustun sellega, et tehnilise tipu saavutavad vähesed. Samas, ei mäleta ma millal viimati tantsisin nii nagu pidi ja oli vaja ja sellest oli piisav. Et ma oleks tõesti kõik õigesti teinud. Alati on midagi valesti. Või alati saab midagi paremini. Ja nii iga päev. Iga päev pean ennast uuesti ehitama. Ma ei ole kunagi valmis. Ja ma ei oska enam vaadata tantsu nii nagu see on, kritiseerimata ja vigu otsimata.



Neljapäev, 24. märts 2011

Hommikud kuuluvad mulle. Ma ärkan, teen veidi jõudu ja niisama liigutan, istun iseendaga ja vahel seisan peapeal. Siis läheb söögi tegemiseks ja uudiste jälgimiseks esialgu telest. Kui toit on söödud ja esimene kokkupuude välismaailmaga tehtud, pageme ükshaaval oma tubadesse, et sooritada viimased ettevalmistused. Ma olen kõik eluks vajaliku selleks hetkeks teinud ja juba on tunda uue päeva hõngu, aga veel saan olla magusas üksinduses. Alati tahaks koju jääda. Igakord kui jään, kaob sellest see miski.

Kui praegu saaks valida, elaks ma ainult hommikuti.

Neljapäev, 17. märts 2011

Kallis Eluarmastus*

Kui sa eksisteerid, siis palun ilmu järgneva 10 minuti jooksul mu ukse taha. Tee mulle teed, loe raamatut, pane tekk ilusti peale ja paita pead. Haigus tahab ligi tikkuda ja ma tõesti ei jaksa end praegu ise ravida.

Koputa 5 korda, siis ma tean, et see oled sina.


P.S. Vabandan juba ette, et mu tuba on natuke sassis, nagu tavaliselt.

M-L

----
*Eluarmastuse asemel võib tulla ka hea sõber.

Reede, 4. märts 2011

Lava!
See situatsioon on lihtsalt nii haige.

Tegelikult on vist küsimus lava kehtestamises. Ruumi ja publiku tajumises. Millal muutub olukord etenduseks? Kas ma tahan, et olukord muutuks etenduseks?

Märkus iseendale: Selleks, et mõttepuntrad laheneksid, on vaja kogeda.

Proovidest

Täna tegin K-ga esimese proovi. Mul on heameel, et ma olin proovid Öövalvuri ja joonlauaga ära teinud, enne kui ma K-ga pihta hakkasin. Ta reageeris hoopis teistmoodi. Lihtsalt ja otse. See oli kohati isegi keerulisem variant. Joonlaud oli selline, et teda, miski ei takistanud. Pidin tal paluma teha pause, et ta ennast totaalselt ribadeks ei tõmbaks. K suutis seevastu kõndida ringis pea 20 minutit. Mida rõvedamaks läks minu jutt, seda kindlamaks jäi tema. Ta leidis ühe lahenduse ja jäi sellele truuks.
Niimoodi töötada on põnev. Ma õpin nii palju neid tundma. Mulle tundub, et ma teen Joonlauale ja K-le siiski liikumise. Ma ei ole kindel, et ma saan neist enesest seda esile tuua, mida ma näha tahan. Lembelauliku proov on alles pühapäeval. Sellest ei tea üldse mida oodata.

Kolmapäev, 2. märts 2011

Enne kolmandat proovi tantsijaga

Ma ei tea absoluutselt, millega ma tegelen loomingus. See ei olegi isegi vastu seina jooksmise tunne, pigem tunne, et igasugune sein on kadunud. See juhtub igakord kui ma hakkan midagi tootma. Ma jooksen tühjaks. Ahmin õhku olematutest kohtadest. Ja mida ma siis lõpuks öelda tahan?