Neljapäev, 31. märts 2011

Alateadvuse mõnusad vingerpussid

Täna duširuumis

A: "Tead, mul on see teine laul juba peas. Sõnad ja viis, aga ma ei ole harjutanud seda."
H: "Mis laul? A, ma tean."
A: "Ja need poi sõnad õppisin unes pähe. Nägin unes, kuidas keegi küsis minult nende viimaste sõnade kohta ja siis ma vastasin ja nüüd on nad mul täiesti meeles."

Ja mina nägin juba teist ööd järjest unes noormehi. Esimesel ööl mind emmati ja mulle öeldi selliseid magusaid lauseid nagu ma tegelikult kuulda tahan, aga kunagi tunnistada ei suuda, sest see oli täiesti võrdväärne mõne seebiseriaali Alejandro käitumisega. Teisel ööl nägin noormeest, kes mulle reaalseltki on meeldinud, aga kelle suhtes ma kaotasin huvi ja kahjuks/õnneks unenäoski seda polnud.

Muidu sain täna teada, et üks mu kursaõdedest võtab antidepressante. Ma just mõtlesin, et ta on nii rahulikuks jäänud. Aga nii vist ongi, kui su ema sulle esoteerilist "möga" ei aja ja sõbrad vabal ajal ei mediteeri. Ja ei maksa unustada, et normaalsus on konstrueeritud nähtus. Mina igal juhul keeldun tunnistamast ülimaks seda, mida normaalsusena nähakse. Olgugi, et mul puudub pidepunkt oma elus ja õhtuti helistan M-ile, et ta annaks mulle jumala.
"Tee lihtsalt seda, mis tundub praegu hea."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar