Viimase kahe ja poole aasta jooksul olen enda juures tähele pannud võrdlemisi huvitavaid protsesse. Paljud neist on ilmselt tingitud minu eripärast, aga mõned neist paistavad levivat ka teiste tantsijate seas või tunduvad tantsimisest tingitud.
Üks märgatavamaid on ilmselt see, et tekib teatav kramp pidudel tantsimise suhtes. Ühelt poolt on kindlasti see, et ma tantsin kogu aeg ja lõdvaks laskmine või välja elamine ei ole minu jaoks alati tantsimine. Vahel tahaks jubedalt mõtteid vahetada. Ja vahel lihtsalt istuda, et lihased saaksid puhata.
Kui su liikumist igapäevaselt kritiseeritakse, siis paratamatult tekib teatav oskamatus vabalt liikuma. Isegi kui improvisatsiooniga tegeleda. Kuidagi ikka hakkan mõttes lavastama või otsima mingit uut liikumist. Ja vahel tahaks lihtsalt turvalise kombinatsiooni rada minna. Lõpuks tundub niisama tantsimine kõige keerulisem tegevus maailmas.
Teine probleem on seotud keha nägemisega. Isiklikult ei olnud mul enne kooli oma kehaga probleemi, tegelikult arvan praegugi, et küllap mu keha on normaalne, aga peeglist näen ikka liiga suuri reie- ja säärelihaseid. Paksuks olen ennast ka hakkanud pidama. See on vist kõige kohutavam. Ma kuidagi ei näe enam oma keha kui tervikut ja isegi kui käed näiteks on normaalsed, siis kõht ja puusad tunduvad ikka nii suured. Ja kui minust reaalselt peenem inimene enda puhul samu vigu näeb, siis ei saa ju ennast normaalseks pidada.
Eelmisest lähtuvalt tekib kohe toitumise probleem. Magusa ja rasvase toidu söömisest tekib alati süütunne. Iseenesest, on toitumine minu jaoks probleem ka muude asjalolude kui paksuks minemise tõttu, aga mingi hetk tuleb tunnistada küll, et kuigi krõpsude ja šokolaadi söömine meie kursuse ainsa meestantsija välimust eriliselt ei muuda, muudab see minu välimust päris kindlasti.
Kolmas tähelepanek on seotud kuidagi esimesega. Ma ei oskagi kirjeldada, mis see on, aga see on tingitud sellest, et alati saab paremini ja tehnika kallal on alati nokkida. Iseenesest, ma totaalselt nõustun sellega, et tehnilise tipu saavutavad vähesed. Samas, ei mäleta ma millal viimati tantsisin nii nagu pidi ja oli vaja ja sellest oli piisav. Et ma oleks tõesti kõik õigesti teinud. Alati on midagi valesti. Või alati saab midagi paremini. Ja nii iga päev. Iga päev pean ennast uuesti ehitama. Ma ei ole kunagi valmis. Ja ma ei oska enam vaadata tantsu nii nagu see on, kritiseerimata ja vigu otsimata.
Üks märgatavamaid on ilmselt see, et tekib teatav kramp pidudel tantsimise suhtes. Ühelt poolt on kindlasti see, et ma tantsin kogu aeg ja lõdvaks laskmine või välja elamine ei ole minu jaoks alati tantsimine. Vahel tahaks jubedalt mõtteid vahetada. Ja vahel lihtsalt istuda, et lihased saaksid puhata.
Kui su liikumist igapäevaselt kritiseeritakse, siis paratamatult tekib teatav oskamatus vabalt liikuma. Isegi kui improvisatsiooniga tegeleda. Kuidagi ikka hakkan mõttes lavastama või otsima mingit uut liikumist. Ja vahel tahaks lihtsalt turvalise kombinatsiooni rada minna. Lõpuks tundub niisama tantsimine kõige keerulisem tegevus maailmas.
Teine probleem on seotud keha nägemisega. Isiklikult ei olnud mul enne kooli oma kehaga probleemi, tegelikult arvan praegugi, et küllap mu keha on normaalne, aga peeglist näen ikka liiga suuri reie- ja säärelihaseid. Paksuks olen ennast ka hakkanud pidama. See on vist kõige kohutavam. Ma kuidagi ei näe enam oma keha kui tervikut ja isegi kui käed näiteks on normaalsed, siis kõht ja puusad tunduvad ikka nii suured. Ja kui minust reaalselt peenem inimene enda puhul samu vigu näeb, siis ei saa ju ennast normaalseks pidada.
Eelmisest lähtuvalt tekib kohe toitumise probleem. Magusa ja rasvase toidu söömisest tekib alati süütunne. Iseenesest, on toitumine minu jaoks probleem ka muude asjalolude kui paksuks minemise tõttu, aga mingi hetk tuleb tunnistada küll, et kuigi krõpsude ja šokolaadi söömine meie kursuse ainsa meestantsija välimust eriliselt ei muuda, muudab see minu välimust päris kindlasti.
Kolmas tähelepanek on seotud kuidagi esimesega. Ma ei oskagi kirjeldada, mis see on, aga see on tingitud sellest, et alati saab paremini ja tehnika kallal on alati nokkida. Iseenesest, ma totaalselt nõustun sellega, et tehnilise tipu saavutavad vähesed. Samas, ei mäleta ma millal viimati tantsisin nii nagu pidi ja oli vaja ja sellest oli piisav. Et ma oleks tõesti kõik õigesti teinud. Alati on midagi valesti. Või alati saab midagi paremini. Ja nii iga päev. Iga päev pean ennast uuesti ehitama. Ma ei ole kunagi valmis. Ja ma ei oska enam vaadata tantsu nii nagu see on, kritiseerimata ja vigu otsimata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar