Kolmapäev, 2. märts 2011

Enne kolmandat proovi tantsijaga

Ma ei tea absoluutselt, millega ma tegelen loomingus. See ei olegi isegi vastu seina jooksmise tunne, pigem tunne, et igasugune sein on kadunud. See juhtub igakord kui ma hakkan midagi tootma. Ma jooksen tühjaks. Ahmin õhku olematutest kohtadest. Ja mida ma siis lõpuks öelda tahan?

 

2 kommentaari:

  1. "Mind laastab see pidev äärmuste vahel pendeldamine, külm ja kuum, jääkülm ja tulikuum. See kõlab dramaatiliselt, aga mul oli täna tunne, et võiks alla anda. Püüdsin end kursakaaslastele selgitada, nimetasin meid sisepagulasteks, kes tulevad oma kootud pesasse kokku, sulguvad oma mulli samal ajal, kui õues rebitakse üksteisel hammastega kõrisid lõhki ja need meie ideaalide ja harmoonia taotlused ning jalasirutused blackboxis ei mõjuta „neid vendasid“ mitte üks gramm. See ei jõua nendeni.
    NO99 võib teha „GEPi“, lahata seitsme eri nurga alt rahvusluse ja eesti-vene-suhteprobleeme, aga inimene, kes teeb teadliku valiku osta pilet ja minna teatrisse, vaevalt vajab põhjalikku mõtlemise muutmist, pigem läheb ta teatrisse vaatama niiöelda „pildikesi elust“. Ja näitleja läheb peale etendust Maximasse ning saab, toidukott käes, poest väljudes niimoodi peksa, et kuu aega vähemalt lavale ei roni. Härrasmees või harrasmees.
    Ja ma ei vaeva ennast paratamatusega, et „see, mis ma teen, ei päästa maailma“. Loomulikult tuleb päästa ja aidata iseennast, hoida, päästa, aidata kõrvalseisjat. Loomulikult tuleb lahti öelda üldistustest, eriti sellistest, mis sandistavad. On ainult käesolev, ainult hetk ja see, mis käegakatsutav."


    http://za-um.blogspot.com/2009/11/teatavat-sorti-mees.html

    Anna andeks, et solgin Su isiklikku ruumi enda (ja ehk ka Sinu?) prügiga. Sein tundus pragu kuidagi liigavalik, kuid kui ma otsingi ju diskussiooni..? Nohjah, eilsed probleemid juba täna. Ma pole sellest ikka veel päris üle saanud, kui aus olla (loe lugu, päris hea on). Pildid on üleval nagi.ees, otsi mu nime või põikat.

    VastaKustuta
  2. Viisin eile oma saapa kingsepa juurde. Ta lubas korda teha selle augu ja talla ka kinnitada. Täna sain terve saapa kätte. See tegi mind õnnelikuks. K kuulas mu juttu ja ütles, et ma oleks nagu terapeudi juures käinud.
    See on maailma päästmine. Asi on tegudes, mitte pildikestes või ettekujutustes. Konkreetsetes ja suunatud tegevustes. Teatris ja kunstis on kõik mäng. Me kujutame. Me küll tunnetame ja oleme ka kui me parasjagu väljendame, aga põhiliselt on see etlemine. Näe, vaadake! Siin ja siin on probleem. Nagu mingid poliitikud, kes demagoogitsevad: täna oleme jõudnud sinnamaale, et võime rääkida... 7 sõna viitamaks millelegi, iseeneses tähendust omamata. Võte, nipp, meetod. Aga ise me vastutust ei võta. Ja siis tekivad purkisittujad, tänaval kakerdajad. Kui keegi tuleks ja küsiks minu käest see hetk, et mida ma siis õigupoolest teen või mida ma öelda tahan, siis ma arvatavasti kohkuks ja kogeleks, et ma niisama, mulle meeldib kõnniteel kukerpallitada.

    Aga mulle tõesti meeldib kõnniteel kukerpallitada ja mul on kahju, et ma pean seda kunsti sildi alt tegema, et ma ei suuda seda niisama teha. Ma arvan, et kõik peaksid seda tegema, sest perspektiiv muutub tohutult. Sõna otseses mõttes. Pärast selliseid asju on väga raske suhtuda oma ümbrusesse ükskõikselt.

    Võib-olla ma liigun väljast sisse. Võib-olla ma üritan armastada kõiki ja kõike enne kui ma suudan armastada iseennast.

    Lugesin lugu. Oli hea. "Mis on Naise osa sellise Mehe väljakujunemises?" - selle üle tahaks mõtteid mõlgutada. Aga ma tahaks juba oma eelnevat teksti maha kustutada, sest mulle tuli meelde, et härra Aus ütles koreograafia kohta, et see on kommunikatsioon. Igaüks valib meediumi ja viisi, mille abil teistega suhelda.
    ....

    Palun küsi midagi konkreetselt, muidu ma jooksen lihtsalt kuhugi laiali. Kosmosesse. Pildid on ilusad.

    VastaKustuta