Esmaspäev, 20. mai 2013

Lõpu Jaanika

Ok, ma peaks seda kõike siin kuidagi tõsisemalt võtma, aga ausalt ma väga ei viitsi. Las pärast need piitsad peksku, mul niikuinii cum laudet tulemas ei ole, nii et peaasi, et tehtud saaks. Mul on plaanis järgmised ööd unetult mööda saata, päeval niikuinii päike häirib mõtlemist. Ja siis neljapäevaga saab ühtteist juba tehtud. Aah, reedel on ju veel ja siis eesti tants ja see friiking praktikum... Uuh, järgmise nädalaga vast saab tehtud.
Ma muudkui itsitan. Miks? No, sest ma veidi armusin ära. Nagu ikka kättesaamatusse printsi, aga ta lubas, et nädal aja pärast tuleb ta valge hobune ja siis kuldse vibu ja noolega ratsutab ta Jaapanisse. Ja kõike seda ilma särgita loomulikult.
M ja T pidid tuvidena järgi lendama.

Ohh jahh... ma olen lootusetu. Ma arvan, et mulle meeldib mõelda, et mu elu armastus on kuskil mujal päästmas maailma, kusjuures see prints just seda tegema lähebki. Ok, mitte küll Jaapanisse, aga teise ilma otsa igal juhul. Ja ma rahumeeli jään siia mõtlema, et ohh, äkki ühel päeval me teed veel ristuvad ja siis kui ta on oma maailmapäästmisega hakkama saanud siis ta tuleb nagu Peer Gynt läks Solveigi juurde ja saab aru, et mina olingi see, mida ta kõik need aastad otsis. Tegelikult mulle meeldiks temaga koos maailma päästa.
ohhhhh....

Panin peale oma lemmikõppimisloo ja kirjutamine alaku!!

ma tean wtf? aga millegipärast see aitab mul keskenduda..

Neljapäev, 9. mai 2013

Nonii. Ma sain oma seminaritöö B. Kaitsmine võttis aega 45 minutit, lõpus oli mul juba juhe kergelt koos. A, mu juhendaja tuli poole pealt ja siis enam midagi mõistlikku mu suust ei tulnud.
Kõik oli kuidagi intensiivne, väsitav ja keeruline.

Minuga samal päeval kaitses Arkaadia teine tank M. Kui eelmisel kaitsmisel oli Arkaadia A see, kes viie päevaga kirjutas töö, mis kõigi lemmikuks osutus ja vaatamata kirjavigadele või selge hüpoteesita A sai, siis seekord oli see M. Koondnimetusega Arkaadia tangid. Võib-olla see on kadedus, aga pigem tundsin ma seda, et pole mõtet võtta väljakutseid vastu, sest ma tõenäoliselt ei saa sellega kuigi hästi hakkama ja lõppeks tunnustatakse ju ikkagi tulemust. Ja olgem ausad, see ka ju loeb. Minu isiklikud ponnistused on võib-olla kasulikud mulle, aga kui teised sellest kasu ei saa, siis sinna see jääbki.

Aga jah, minu sügavuti minemised vist ei tasu end ära. Ma ei ole päris kindel, kas see närvikulu oli seda B-d väärt. Või seda, et ma nüüd "nii palju targemaks" sain. Ma olen see potentsiaali tüpaaž. See, kellel alati on potentsiaali, aga seda avaldumas ei nähta. Tüütu. Ma ei viitsi see enam olla.

Muidu sain alles täna aru, et mulle meeldib laval olla see teisejärguline tantsija. Pärast K tööd kuulsin palju tagasisidet ja mind pandi tähele, no suht raske oli seal minust mööda vaadata. Aga jah, R töö puhul keegi mulle isiklikult ei tulnud midagi ütlema. Alguses ma mõtlesin, et ju ma siis ei ole suurem asi tantsija, aga ma arvan, et ma olen seal lihtsalt nii teisejärguline, et mulle ei tuldagi midagi ütlema. Ja mulle meeldib see. Võinoh, ma ei saa öelda, et ma päris korde tahan kogu aeg olla, aga ma tõesti tundsin ennast R töös hästi just sellepärast, et ma ei olnud esireas või mingi eriline tegelane. Ma olin tegelane, mul oli oma roll, aga ma sain rahulikult seal teises reas tantsida. Ja kui ma K töös ka teisejärguliseks tegelaseks muutusin, siis see oli ka ok, aga kuna tal nii vähe tegelasi oli, siis ma ikkagi sain suurema tähelepanu osaliseks kui R töös.

Kõrvalosad on mõnusad. Äkki sellepärast mul ongi alati sellised parimad sõbrannad, sest ma ei oska peategelane olla??? Uaou, selline psühhoanalüüsi plahvatus oli praegu.

-----

Pean selle ikkagi ära märkima, et Kevade pere on nii armas. Eile tuli seesmiselt tühjana koju ja avastasin H ja K õuest õhtust söömas. Võtsin veini ja ühinesin nendega. Õhtu lõpuks olime joonud ära kaks veini ja kaks šampat, ja kõike vaheldumisi. Hommikul saime köögis jälle kokku ja kõik oli hästi. Täna päevitasime M ja K-ga ja linnud armatsesid meie aias.

Esmaspäev, 6. mai 2013

Sain seminaritöö retsensiooni kätte.
Käed värisevad.