kolmapäev, 20. november 2013

"I quit!"

Vahel lihtsalt on väga raske olla analüüsiv inimene. Eesti keeles võiks olla mõtlemisele rohkem sünonüüme. Midagi sellist, mis kirjeldaks välist vaatlemist ja sisedialoogi samaaegselt. Meie keel jääb kängu, mitte sellepärast, et meil ei ole uute objektide jaoks uusi sõnu, aga ka meie sisemised protsessid on keerulisemaks muutunud ja nende kirjeldamisel oleks vaja pisut nüansi rohkemaid sõnu. See selleks.
Ma arvan, et nii mõnigi mu sõber tunneb aeg-ajalt seda, et saaks ainult mõistuse välja lülitada. Saaks niimoodi lihtsalt olla ja tegutseda, et analüüs ei hakkaks kohe pihta. Kusjuures kõike seda saab tegelikult harjutada, mille juures on muidugi oht, et tekib kujutelm, et me olemegi kõigest konstrueeritud olendid. Kõike saab kujundada. Hing läheb kaduma kuhugi kohustuste ja ootuste vahele. Eesmärk pühitseb abinõu. Aga kas vahendite valik määrab eesmärgi väärtuse?

See väljapääsmatu olukord, kus miski ei edene. Tahaks pageda, peitu pugeda ja võib-olla tulebki mingisugune sõltuvus, mis täidab seda tühimikku, kus enne asus hing. Parem oleks, et sa kunagi oma sõltuvusest teadlikuks ei saaks. Sellest vabanemine on niivõrd keeruline, et kui sa üks hetk selle ka saavutad, märkad ikkagi, et hinges on tühimik ja sa oled selle lihtsalt asendanud. Sellest järgmisest sõltuvusest välja tulek on aga juba palju keerulisem. Vot siis tahaks osata oma mõistust välja lülitada. See oleks kõige parem. Elada kartmata tagajärgi. Äkki siis ongi see hetk, kus sa mõistad, et oled olnud jällegi oma mugavuse ori ja ülejäänud maailma ausalt öeldes väga ei huvitagi sinu unistused.

Pohhui need unistused, igapäev on see, mis loeb. Rääkisin R-ga jällegi meelelahutuse kunsti vastanduse teemal. Õigemini ta tõdes, et tema leivaraha tuleb peamiselt meelelahutusest, aga võiks rohkem tulla kunstist. Mina iga natukese aja tagant mõtlen, et peaks sinna meelelahutusse minema, aga ma ei suuda. Küsimus ei ole mitte inimeste lõbustamises, aga selles, et ma pean seda tegema rohkem kui poolalasti, see on see, mida ei suuda. Kas ma olen õnnelik oma igapäevaelus? Ei. Aga palun paranda siis oma elu!

Siin ongi see, et mõtleva inimesena sa ei näe väga palju võimalusi. Ja kui päris sellist kutsumust või teisi pahviks ajavat andekust ei paista kuskil, siis on pisut keeruline. Milles sa alla annad? Võib-olla see ei olnudki tema puhul nii. Võib-olla oli seal nii palju muid olukordi, mida ma üldse ei tea. Ma õigupoolest ei tundnudki teda nii väga. Mul on ainult meeles, kuidas ta rääkis, et teatud meditatsiooni/manipulatsiooni tagajärjel sattus ta tagasi ema üsasse ja tundis seal, kuidas ta ema teda ei taha. Ta leidis selles põhjenduse oma terve elu saatnud süütundele. Oli kuidas oli, võib-olla see ei olnudki kõik nii otsene või tõene. Aga ma kujutan ette kuidas ta küllaltki rahulikult oma analüüsiga jõudis selle hetkeni, et ta viis ennast siit ära.

Millest ta üldse ilma jäi? Merest, mis on plastmassi täis, ja maast, kus loodust jääb üha vähemaks? Ühiskonnast, mis rajaneb üksteise ärakasutamisel? Kunstist, mis on sisutühi? Ma tahaks mõelda, et ta jäi ilma ühest arukast ja võimekast isiksusest, aga mulle tundub, et sellise isiksusega ei ole eriti midagi teha. Tasub olla veidike loll. Tasub mitte püüda aru saada iseendast ja enda ümber toimuvast. Lihtsalt sellepärast, et meil ei ole väärtushinnanguid. Me oleme tühikargajad. Kui mul ei oleks nii suurt respekti ema vastu, ma oleks ammu sama teinud. Mitte sellepärast, et elu nii halb on või et ma õnnelik ei suuda olla. See elu on lihtsalt nii väärtusetu.

Eks, ma ikka lootsin, et mul tekib veel võimalusi temaga vestelda.