Pühapäev, 28. veebruar 2010

...

"Kuidas J-il läheb?"

"Tal on vist palju kooli, ma ei tea."

"Tema sulle ka ei helista?"

"Ei."

"Teie suhe on siis läbi."

"...mmjah..."

Selline vestlus isaga ema sünnipäevalauas. Viimasel ajal on natuke palju neid küsimusi olnud. See ja siis mu selja jama, need on ebameeldivad minu jaoks ja ma pean ikka endaga tööd tegema, et emotsionaalset stabiilsust säilitada. Oma selja puhul ma lihtsalt püüan säilitada usku, et kõik on võimalik, ma ei viitsi selgitada, kuidas nii tühisena näiv asi on tegelikult küllaltki tõsine. Kui ma sellega õigesti ei tegele, võib see väga õnnetult lõppeda.
Lahkuminek teeb aga lihtsalt haiget. Niisiis, ma tahan karjuda:

JAH, ME LÄKSIME LAHKU! JA SEE TEEB HAIGET! JA MA EI TAHA SELLEST RÄÄKIDA, SEST IGAKORD KUI MA SELLEST RÄÄGIN, MUUTUN MA KAS PAHASEKS VÕI KURVAKS. KUI MU ESIMENE TIBU ÄRA SURI, SIIS TEDA MA LEINASIN KUUS KUUD. KUUUUS KUUD! TA OLI MULLE VÄGA OLULINE, NAGU J-GI. NII ET MA OLEN VEEL PIKKA AEGA KURB, KUI MA SELLELE MÕTLEN.
AGA MU SELG, SEE SAAB SIIS KORDA, KUI MA SELLEGA TEGELEN. EI OLE MÕTET KÜSIDA, KAS MU SELG ON JUBA KORRAS. MU SELGA JÄÄVAD NEED VIGASTUSED ELU LÕPUNI JA MA PEAN NENDEGA TEGELEMA. POLE KA MÕTET RÄÄKIDA SELLEST, ET MIDA MA PÄRAST KOOLI TEGEMA HAKKAN, MA PÄRIS AUSALT EI TEA. aga kui on ideid, siis ma kuulan...

Ja küsimus: "Mis on su huvid?" on ikka üsna totter. Ses suhtes, et ma õpin eriala, mis mind huvitab. Mis huvisid mul olema peab veel? Võinoh, ma ei saa aru, mida huvide all mõistetakse.

Reede, 26. veebruar 2010

Hurmur ja kirjapulk

Siin on soe. Hoopis teistsugune tuul kui Tallinnas. Tänane hommik oli mõnus, raske ärgata, aga H tegi T eilse sünnipäeva puhul kooki ja sain ka tüki. Teel loengusse õpetasid nad mulle kaks uut sõna: hurmur on siis tuletatud sõnast hurm ja tähistab kedagi kes hurmab; kirjapulk kirjutusvahendit. Üritasin küll väita, et kui sõna õs-is pole, siis ole tegelikult sõna, aga K jäi endale kindlaks.

Pidu ja kontsert olid mõnusad. Peol nägin U-t ja tuiasime mööda maja ringi. Ta isegi ootas minuga hommikust trolli. See pidu ja kontsert järgmisel õhtul olid muidugi väga pahad mu tervisele. Ehk siis, ei ole ma sugugi mingi super-ravitseja nagu ma arvasin..


Kaks komplimenti sain kah. Esimene tuli eilses balletis kui R ütles, et mu käed ei võbisenud üldse nii palju kui svinge ja grand pa'sid tegime. Ja täna T ütles, et mul on hea väljapoolsus küll. Ses suhtes, et need on kaks kohta, milles olen kuidagi eriti ettevaatlikuks muutunud. Noh, käed seepärast, et mu õppejõud on teinud mulle väga palju märkusi mu käte kohta ja kuigi viimase kommentaari põhjal on mu hoiak paranenud, siis mu käed ei ole ikka piisavad. Ja väljapoolsuse võtsin siis väiksemaks kui mu põlved hakkasid valutama, sest ma ei jälginud piisavalt varba ja põlve joondumist. Aga T-ga rääkisime ja ma arvan, et mul on väljapöörajad ja nimmeniudelihas liiga nõrgad (kuigi see viimane ei ole vist kunagi piisavalt tugev).

K eesti russian-lover piidles täna sotsioloogias meie kursust ja kasutas ühes oma valjuhäälses vastuses väga palju sõna tants. See on üldse selline huvitav loeng. Me oleme ainus teine kursus seal, ülejäänud on kõik esimesed. Kõik on seal, näitlejatest ehitajateni. Ja põnev on just see, et tüübid võtavad sõna. Ei mitte ainult meie H nagu tavaliselt, aga teised, inimesed, keda ma üldse ei tea.

Ja nii ma istun siin reedesel õhtul Viljandis ja mõtlen, et kas kallistada oma kitarri veel veidi lootuses, et ta hakkab mulle laulma, või teha ära järgmise nädala sotsioloogia ülesanne. Võib-olla midagi sellist ma just tahtsingi...

Reede, 19. veebruar 2010

Iseenda ravitseja

Mulle ikka nii meeldivad need minu kahepäevased tervenemised. Ma olin küll mitu päeva selline tõbine ja jõuetu, aga teisipäeval võtsin asja tõsisemalt kätte, nägin täpselt õiget unenägu ja täna ärkasin väga tervena üles. Juba eile õhtul ei tundnud ma kurgus valu. Kuidas ma seda siis tegin?

Oluline on endale tunnistada, et olen haige, sest alles siis saan aru, et on aeg ravimiseks. Tuleb aru saada kõikidest sümptomitest ja võimalusel lokaliseerida haiguse kolle. Siinjuures on oluline ka mõtlemine, näiteks, oli minul kurk haige, mis võiks viidata millegi alal hoidmisele. Midagi on jäänud ütlemata. Tundes mind, siis on väga vähe asju, mis jäävad ütlemata. Aga....mulle tundub, et siin ongi see konks! Oluline on, et ma endale ka selle välja ütleksin. Mina kasutasin "peeglit" ehk ma rääkisin kõik oma emale ära, täpselt nii nagu ma tundsin. Teisedki teadsid, aga talle rääkides julgesin lasta oma emotsioone kah välja. Tema vastuses mulle peitus minu vastus.
Oma ema ma tunnen üsna hästi, ma tean tema eelarvamusi ja hirme. Juba ma teen vahet tema kompleksidel ja minu kompleksidel (kuigi ega ma neid viimaseid eriti ei märka, aga ma saan aru kui tegemist on emalt ülevõetud kompleksiga). Tema vastab mulle alati iseendast lähtuvalt ja see on alati õige, sest ma oskan tema kaudu leida oma vastuse üles.

Nii see oli siis õige meelerahu saavutamine.
Siis tuleb hakkata lihtsalt räigelt ravima. Küüslaugu ja kõige muuga. Seekord oli minu parim sõber küll soolveega kurgu kuristamine, aga küüslauk meega isegi aitas. Muidugi ei ole üldse mõtet kasutadagi neid vahendeid kui ei talu neid. Siin on teine konks, millesse tihtilugu kukutakse: ravim ei saa ravida, kui sel ei lubata end ravida. Ehk siis, küüslauk on päris karm värk, aga ta on ühtlasi väga tubli. Küüslauku ei pea eriliselt isegi uskuma, lihtsalt natuke tarbida ja juba ta teebki oma asja.

Loomulikult, tuleb ka natuke teada, mis mille puhul aitab. See on ka üks konks, kui ikka ei tea, mis parasjagu kurguvalu vastu aitab, siis on suht raske end ravida. Aga jah, soolvesi oli seekord üks tublimaid. Isegi taruvaik, mis siiani kandis minu poolt parima kurguvalu ravimi tiitlit, ei olnud nii hea.

Ja lõpuks need unenäod.
Juba esmaspäeval nägin kahtlasi unenägusi. Nimelt, tulin Viljandisse hommikul ja olin meeletult väsinud, nii et magasin veel. Nägin unes mingit kaklust või võitlust. Aga mul oli nii nõrk tunne, et ma lihtsalt ärkasin üles. Ja nii mitu korda, nägin jälle võitlust ja ärkasin kohe üles. Mul oli tunne, et ma ei või kaotada, aga tol hetkel ma ei olnud võitmiseks piisavalt tugev, mistõttu ma ärkasin iga natukese aja tagant üles.
Vahetult enne terveks saamist nägin unes, kuidas suured sõjalaevad olid tulemas kuskile väga ilusasse kohta. Ja ma ujusin nendele lähemale, et veidi luurata, aga mu peidukas ei olnud just kõige parem. Nad märkasid mind ja ma astusin võitlusse.
Niipea, kui ma lähenesin laevale, muutusin ma hiigelsuureks ja ma lihtsalt lükkasin nad käega pikali. Nad muudkui tulistasid mu poole. Päris ära ma neid ei hävitanud, läksin vist abi järgi, kuna neid laevu oli palju, ja siis uni muutus. Veel mõtlesin, et huvitav, kas ma viga sain ka, nad ju ikkagi tulistasid. Vaatasin oma kätt ja sel olid väikesed punased täpid. Ei midagi hullu.

Mul ei ole palju saavutusi. Ma lihtsalt ei oska eriti miskit saavutuseks lugeda. Küll, aga pean ma sellised kahepäevaseid ravimisi saavutusteks. Kui nüüd saaks selle seljaga ka kuidagi hakkama...

Teisipäev, 16. veebruar 2010

Haige ja ma ei tea, see kool ei aita ikka üldse

Uu, eile oli siis esimene päev koolis ja mul oli ainult üks tund. Üritasin siis sellele õppejõule seletada, et mul selg jama ja ma ei saa painutada, nii et ma ei tea, kui palju ma kaasa saan teha. Ja ta muidugi ütles, et ise vaata, tunneta. Juba soojendust ei tohtinud ma kaasa teha. Tunni lõpus veel pahandas, et puudujad peavad järjekorra endale ise omast ajast selgeks tegema. Järjekord?? Mida kuradit? Mis järjekord? Tüüp, see oli mu esimene päev tagasi koolis, ma ei võinud miskit tehagi. See ajas mind ikka nii närvi.

Aa, ja lisaks, ta on pede, eks. Muidugi ta pöörab poistele rohkem tähelepanu ja siis tunni lõpus küsis mu kursavennalt, et mis tal siis viga. Ja too rääkis, et mõlemad hamstringid on rebenenud. Ja siis õppejõud seletas pikalt, kuidas sellega ümber tuleb käia ja et äkki mu kursavend tuleb mõni esmaspäev tema juurde ja ta üritab kuidagi aidata. Minule ta küll personaalset abi ei pakkunud.

Ma lihtsalt olin täna nutu äärel kui seal tunnis jälle käisin. Tahtsin ka tantsida, aga ma ei võinud mitte midagi teha. Ma isegi ei julgenud. Pärast oligi selg jälle tagasi vajunud. Arst küll oli positiivne, et hakka vaikselt pihta ja nii paari kuu pärast saad juba korralikult teha. Ma pean kõigega otsast alustama. Ja koolis nad ju võtavad aina materjali juurde. Aaarrgghhh! Pole nagu kellegagi sellest rääkida ka, võinoh, ma vist nagu ei oska või miskit. Kellega ma üldse peaks vestlema? Ses suhtes, et kursuse juhendaja on iseenesest väga mõistlik, aga siiani on ta meist küllalt tublisti hoidunud, mul ei ole eriti tunnet, et võin tema juurde minna ja öelda, et kuule, ma tahaks rääkida. Noh, niikuinii pean rääkima, ta siiski annab mulle tundi, millest ma ka ilmselt osa ei saa võtta. Aga jah, siis ta ütleb, olks, ära tee või vaata ise kuidas saad.

pffhh...

kurk on ka valus.

raha on otsa saamas.

võib-olla on aeg üheks akadeemiliseks....

Kolmapäev, 10. veebruar 2010

Harjutused

Ma võin juba liigutada.
Ideid lendab varukast, ilmselgelt on mul liiga vähe tegevust.

Reisile tahan ka minna... kui kaaslase vaid leiaks...

Üks saavutus ka. Nimelt, teate küll seda sõrmseongu seotust ajupoolkeradega. Kui paned käed sõrmseongusse ja peale jääb parem pöial, siis domineerib mõtlemises vasak ajupool ehk analüütiline mõtlemine. Kui peale jääb vasak pöial, siis domineerib mõtlemises parem ajupool ehk intuitiivne mõtlemine.
Mul jäi peale parem ja siis mõned kuud tagasi mõtlesin, et aga kui prooviks endale teistmoodi sisse harjutada. Et kas siis mu mõtlemine muutuks ka. Igatahes, hakkasin harjutama ja nüüd tuleb juba automaatselt vasak pöial peale, mugavam on.

Kas ma ka teisiti mõtlen...?

Esmaspäev, 8. veebruar 2010

Unenägu ja lapse käed

Liigutamisest on nii palju möödas, et nägin täna unes tantsimist. Konkreetseid liigutusi ja loomulikult kursakaaslasi. Tegime isegi duetti ühe kursaõega. Tantsisime sealsamas mustas kastis, kus aeg-ajalt ikka tantsime.

K muidugi rääkis innukalt mu sünnipäeval, kuidas ükski tantsija, keda tema teab pole vigastusteta. Et ma parem juba mõelgu mingisugusele alternatiivile. Ma hakkasin seda mõtet lihtsalt blokkima. Sain ta peale isegi pahaseks, mida tema ka teadis. Viimasel ajal mind ajavad nii närvi inimesed, kes sunnivad mind mu ideedest kõrvale. Olgu, ma olen idealist ja maailmamuutmine ei ole lihtne. Arvatavasti see mul ei õnnestugi. Aga kammoon, ma pean vähemalt püüdma oma ideid teostada.
Ma ei taha lihtsalt alla anda ja miskit raha eest tegema hakkata. Kõik on võimalik. Mul on olemas ka üsna head võimalused, kui ma ei proovi, siis ma ei andestaks endale.

Balleti õppejõud ütles, et mul on lapse käed. Ma olen ise ka vaadanud, et nad on naljakad: pole naiselikud, aga mehelikud ka pole. Emal on samasugused. Ma ei tea, mismoodi ma nad siis naise käteks muudan. Tegelikult pole ma isegi kindel, kas ma tahan endale täiskasvanud käsi.

Reede, 5. veebruar 2010

Meestemagnet

Hommikul sai veedetud paar tundi Nõmmel kohvikus kirjutades. Jõin teed ja täitsin oma päevikut kui kõrvallauas olev vanem härra hakkas minuga vestlema. Kell oli üksteist hommikul ja ta jõi oma sõbraga viina. Niimoodi viisakalt kohvikus. Andis mulle isegi oma visiitkaardi ja vabandas igati, et tal ainult vaimsed huvid. Pakkus suurest viisakusest mullegi pitsi, mille peale ütlesin, et minu jaoks on vara.

Hakkasin siis ka lahkuma ja härra tuli minu juurde, suudles mu kätt ja ütles:
 "Teis on nii palju sisemist ilu. Ma loodan, et kohtume veel."

Naeratasin ja ütlesin, et ehk tõesti kohtume.



Armastusest mõtlesin ka....


mnjah...
---
uus lemmik

Neljapäev, 4. veebruar 2010

?

Teadsin küll, et mul läheb nüüd raskeks. Aga et niipidi raskeks, seda ma poleks arvanudki.

Mõtlesin, et hakkaks kirjutama üht oma teekonda üles, aga ma ei tea kust alustada. Ses mõttes, et ma ei usu ettemääratusesse, aga tingimused teatud teed kõndimaks on täiesti olemas. Niisiis ei teagi ma kas alustada mõningatest mälestustest lapsepõlvest või konkreetsetest tõugetest.

Kummaline on ka see, et ma olin enne iseendale rohkem avatud kui praegu. Tuletab meelde seda kui ma natuke hapet tegin. Et ma seda nii vähe tegin siis see mõju nii võimas ei olnud, aga üks hetk ma juba vaikselt hakkasin kuulma miskit oma kuklas. Tahtsin veel kuulata ja aru saada, et mis helid need on, aga J ja P rääkisid terve aja ja siis ma ei kuulnudki.
Tahaks siiski teada, mis mu sees on, see tundub kuidagi värviline.

Esmaspäev, 1. veebruar 2010

Kui elu sunnib mõtlema valikute üle

Käisin siis üle pika aja ühe seljaarsti juures. Muidugi oli tegemist sellise natuke soolapuhujaga, aga millegipärast ma arvasingi, et midagi sellist mul viga ongi. Mis siis seekord? Sopistunud disk. Ma ei tea kuidas see juhtus, mäletan ainult valu alaseljas ja kui katsusin siis oli konkreetselt üks lüli valulik.

Alles praegu hakkab kohale jõudma, et see võib-olla tähendabki eriala vahetust. Ma ei tea veel, pean uurima. Aga see on üsna masendav. Uskumatu, aga ma vist tõesti armastan tantsu.

...

Kui elu on muutunud nii põnevaks, et päevikust on saanud taas parim sõber.

Eile lõpuks sain siis ka M-iga kokku. Algul pidi V ka tulema, aga tuli hoopis K. Üritasime miskit heli M-i äsjasoetatud kitarrist välja saada, jõime veini ja hommikul vaatasime multikat, mille ajal M rõõmsalt magas. Kuulsin miskit huvitavat J-i kohta ja ei teadnudki, kas usaldada oma mitteniiusaldusväärset sõpra ja olla J-i peale pahane või usaldada J-i, kes mulle sugugi kõike ei usalda.

"Tore, et sa J-ist lahku läksid. Sobib sulle!"

Muidu on lõbus aga natuke libedal teel olen. Ei tohi mugavaks muutuda nii emotsionaalselt kui vaimselt. Ennast kaotada on väga suur oht.

"Sa oled nii ilus."