Uu, eile oli siis esimene päev koolis ja mul oli ainult üks tund. Üritasin siis sellele õppejõule seletada, et mul selg jama ja ma ei saa painutada, nii et ma ei tea, kui palju ma kaasa saan teha. Ja ta muidugi ütles, et ise vaata, tunneta. Juba soojendust ei tohtinud ma kaasa teha. Tunni lõpus veel pahandas, et puudujad peavad järjekorra endale ise omast ajast selgeks tegema. Järjekord?? Mida kuradit? Mis järjekord? Tüüp, see oli mu esimene päev tagasi koolis, ma ei võinud miskit tehagi. See ajas mind ikka nii närvi.
Aa, ja lisaks, ta on pede, eks. Muidugi ta pöörab poistele rohkem tähelepanu ja siis tunni lõpus küsis mu kursavennalt, et mis tal siis viga. Ja too rääkis, et mõlemad hamstringid on rebenenud. Ja siis õppejõud seletas pikalt, kuidas sellega ümber tuleb käia ja et äkki mu kursavend tuleb mõni esmaspäev tema juurde ja ta üritab kuidagi aidata. Minule ta küll personaalset abi ei pakkunud.
Ma lihtsalt olin täna nutu äärel kui seal tunnis jälle käisin. Tahtsin ka tantsida, aga ma ei võinud mitte midagi teha. Ma isegi ei julgenud. Pärast oligi selg jälle tagasi vajunud. Arst küll oli positiivne, et hakka vaikselt pihta ja nii paari kuu pärast saad juba korralikult teha. Ma pean kõigega otsast alustama. Ja koolis nad ju võtavad aina materjali juurde. Aaarrgghhh! Pole nagu kellegagi sellest rääkida ka, võinoh, ma vist nagu ei oska või miskit. Kellega ma üldse peaks vestlema? Ses suhtes, et kursuse juhendaja on iseenesest väga mõistlik, aga siiani on ta meist küllalt tublisti hoidunud, mul ei ole eriti tunnet, et võin tema juurde minna ja öelda, et kuule, ma tahaks rääkida. Noh, niikuinii pean rääkima, ta siiski annab mulle tundi, millest ma ka ilmselt osa ei saa võtta. Aga jah, siis ta ütleb, olks, ära tee või vaata ise kuidas saad.
pffhh...
kurk on ka valus.
raha on otsa saamas.
võib-olla on aeg üheks akadeemiliseks....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar