...

"Kuidas J-il läheb?"

"Tal on vist palju kooli, ma ei tea."

"Tema sulle ka ei helista?"

"Ei."

"Teie suhe on siis läbi."

"...mmjah..."

Selline vestlus isaga ema sünnipäevalauas. Viimasel ajal on natuke palju neid küsimusi olnud. See ja siis mu selja jama, need on ebameeldivad minu jaoks ja ma pean ikka endaga tööd tegema, et emotsionaalset stabiilsust säilitada. Oma selja puhul ma lihtsalt püüan säilitada usku, et kõik on võimalik, ma ei viitsi selgitada, kuidas nii tühisena näiv asi on tegelikult küllaltki tõsine. Kui ma sellega õigesti ei tegele, võib see väga õnnetult lõppeda.
Lahkuminek teeb aga lihtsalt haiget. Niisiis, ma tahan karjuda:

JAH, ME LÄKSIME LAHKU! JA SEE TEEB HAIGET! JA MA EI TAHA SELLEST RÄÄKIDA, SEST IGAKORD KUI MA SELLEST RÄÄGIN, MUUTUN MA KAS PAHASEKS VÕI KURVAKS. KUI MU ESIMENE TIBU ÄRA SURI, SIIS TEDA MA LEINASIN KUUS KUUD. KUUUUS KUUD! TA OLI MULLE VÄGA OLULINE, NAGU J-GI. NII ET MA OLEN VEEL PIKKA AEGA KURB, KUI MA SELLELE MÕTLEN.

AGA MU SELG, SEE SAAB SIIS KORDA, KUI MA SELLEGA TEGELEN. EI OLE MÕTET KÜSIDA, KAS MU SELG ON JUBA KORRAS. MU SELGA JÄÄVAD NEED VIGASTUSED ELU LÕPUNI JA MA PEAN NENDEGA TEGELEMA. POLE KA MÕTET RÄÄKIDA SELLEST, ET MIDA MA PÄRAST KOOLI TEGEMA HAKKAN, MA PÄRIS AUSALT EI TEA. aga kui on ideid, siis ma kuulan...

Ja küsimus: "Mis on su huvid?" on ikka üsna totter. Ses suhtes, et ma õpin eriala, mis mind huvitab. Mis huvisid mul olema peab veel? Võinoh, ma ei saa aru, mida huvide all mõistetakse.