Unenägu ja lapse käed

Liigutamisest on nii palju möödas, et nägin täna unes tantsimist. Konkreetseid liigutusi ja loomulikult kursakaaslasi. Tegime isegi duetti ühe kursaõega. Tantsisime sealsamas mustas kastis, kus aeg-ajalt ikka tantsime.

K muidugi rääkis innukalt mu sünnipäeval, kuidas ükski tantsija, keda tema teab pole vigastusteta. Et ma parem juba mõelgu mingisugusele alternatiivile. Ma hakkasin seda mõtet lihtsalt blokkima. Sain ta peale isegi pahaseks, mida tema ka teadis. Viimasel ajal mind ajavad nii närvi inimesed, kes sunnivad mind mu ideedest kõrvale. Olgu, ma olen idealist ja maailmamuutmine ei ole lihtne. Arvatavasti see mul ei õnnestugi. Aga kammoon, ma pean vähemalt püüdma oma ideid teostada.
Ma ei taha lihtsalt alla anda ja miskit raha eest tegema hakkata. Kõik on võimalik. Mul on olemas ka üsna head võimalused, kui ma ei proovi, siis ma ei andestaks endale.

Balleti õppejõud ütles, et mul on lapse käed. Ma olen ise ka vaadanud, et nad on naljakad: pole naiselikud, aga mehelikud ka pole. Emal on samasugused. Ma ei tea, mismoodi ma nad siis naise käteks muudan. Tegelikult pole ma isegi kindel, kas ma tahan endale täiskasvanud käsi.