Kolmapäev, 22. detsember 2010

Endiselt asjatu

Wristcutters - kes iganes soovitas, aitäh sulle!

Teisipäev, 21. detsember 2010

Laupäev, 18. detsember 2010

oodates oma politseid

Pärast DA ootamatut lõppu läksin Statoili, et soojas endal takso tellida. Minu juurde tuli purjus, verine, vene rahvusest noormees. Palus, et ma talle kohvi teeksin. See masin, aga ei töödanud ja järgmine hetk ta juba palus, et ma talle politsei kutsuksin. Ma ei saanud täpselt aru miks. Ta seletas, et tal ei ole kuskil magada. Üritasin aru saada, et kuidas see politsei teda sellisel puhul peaks aitama, aga ta ei jätnud jonni. Tüüp oli minu jaoks juba üsna tüütu, helistasin politseisse. Nemad olid nõus auto alles siis saatma kui ma nentisin fakti, et tüüp on purjus. 

Tüüp kukkus põrandale ja jäi sinna istuma. Ootas oma politseid. Võib-olla tahtis kohvi ka veel, aga ma läksin tema juurest eemale, sest mulle hakkas tunduma, et ta tahab minult üha rohkem abi. Statoilis oli veel noori. Ilmselt ka DA-lt. Kolm poissi seisid minu lähedal kui ma selle peksasaanuga rääkisin ja üks blond tütarlaps üritas samuti taksot saada. Ma teadsin seda tüdrukut kuskilt. Ta nägu oli tuttav, ma ei tea kuidas ma teda teadsin, aga ma tundsin ta ära. 
Sain endale takso. Mõtlesin, et kas peaks tollelt tüdrukult küsima, et kuhu ta sõidab, ehk on sama tee või äkki on tal vaja veel takso numbreid. Aga ma ei teinud seda. Ma lihtsalt lahkusin, väljas nägin veel kuidas politsei auto sinna sõitis ja siis astusin juba taksosse. See tüdruku asi jäi kripeldama, siis aga mõtlesin, et miks ta ise minu juurde ei tulnud. Aga, ma vist juba tean...

Sain vähemalt vene keeles rääkida, võib-olla sellepärast ma selle tüübiga jändasingi.

Pühapäev, 12. detsember 2010

Piinlikud hetked

Alustame jällegi praktika mõtetest. Kui sulle õpilane kirjutab, et ta ei saa aru, miks peaks maas püherdama, mis mõte sellel on. Jajah, ilmselgelt ei mõelnud ma kuigi hästi läbi, et võib-olla kaheksanda klassi tibidele ei maksa põrandatehnikat teha, aga isver. Mis mõte sellel on? Mis mõte enamus su tegevusel on? Ma lihtsalt ei tea, kas ma viitsin oma järgneva elu pühendada sellele, et pidevalt tõestada erinevate esteetikakogemuste vajadust. Jummel, kui sa tõesti tahad piirata oma elu ainult selle nautimisega, mis on tehtud müümise eesmärgil, siis palun, lase käia.

Mõtlesin sellele täna päris palju ja ma tõesti ei viitsi sellise asjaga tegeleda. Ma niigi pean päris palju ebakonventsionaalseid olemisvorme põhjendama, hakka siis veel sellega tegelema, et põrandatehnikat müüa. Tunnistan end oskamatuks. Ebakõlblikuks. Ma ei sobi õpetajaks. Olemas. Liigume edasi. Mul lihtsalt ei jää muud üle kui ma pean hakkama kunstist elatuma. Mul on kahju sellest riigirahast, mis minu koolitamisele on läinud, õpetajat minust ei saa. Ega vist midagi muud asjalikku ka mitte.

Ja kuna selliseks "mul on kõigest nii pohhui, ma olen nii tark ja iseteadlikuks" juba läks, siis pirtsutavad kursaõed, olge kenad ja pistke see peen ja mitterahulolev pirts oma perse ehk hakkab parem.

Ma tõesti tahaks inimestele kanepit soovitada või seeni. Et kõigil mingi hetk tekiks see teadmine, et kogu meie tegevus on mõttetu. Me küll seame iseendile eesmärgid, aga see on ikka mõttetu. Meil on nii palju valikuid ja kõik on mõttetud. Aga sellegipoolest kõike teha ja täie pühendumusega. No, et oleks põnev.

No, muidugi peab ju ellujääma ka kuidagi. Vaatasin täna mingit looduse saadet Uurali mägedest. Seal siis põdrad, hunt, karu ja veider mutike, kelle nime ei mäleta, otsisid toitu. Kui see hundike jälge ajas, siis ma mõtlesin, et ta seal nuusutades ei tundu eriti paanikas olevat. Eks ta muidugi tahtis süüa, aga äkki ta teel olles nautis seda teed ka.

Nii palju siis piinlikest hetkedest....

Esmaspäev, 6. detsember 2010

Saatus ja potentsiaal


Eile magasin sisse ja ei jõudnud rongile. Siis jäin bussist maha, mistõttu jäin pool tundi proovi hiljaks. Aga trammis nägin kedagi kellest mõelda.

Õpetaja peab olema võimeline uskuma, et õpilased on kõigeks valmis - hommikune mõte pärast praktikatunde.

Õhtune küsimus:
"Miks ta minu peale karjub? Kas teistel on kõik paigas? Kõik neli punkti on korralikult paigal?"
"See on see, et inimesed näevad sinus midagi, mis ei ole veel välja tulnud."
Teeme nüüd nii, et ma saan homme need kombinatsioonid üle korratud enne tundi ja siis O ei karju mu peale enam. Või kui karjub, siis mind see ei heiduta. Ja et see potentsiaal paiskub varsti välja, sest ma eriti ei jaksa enam kuulata, et ma ei ole piisav.

Mida teha? Vaja oleks mingit konkreetset nippi. Eks selle kõige all ole ka peidus mingisugune kartus eksida ja ebakindlus... vaikust on vaja.

Neljapäev, 25. november 2010

Pärast nässu läinud teise klassi tundi ja pea löömist vastu maad

...läks üks asi ikka korda. Tähendab, ma sain pikendust oma tööle. Jee!

Ja K tuli minuga vestlema. Ma isegi ei märganud teda, täitsa ise tuli. Jee!
Juba mõnda aega on meil uus balleti õppejõud. Algul ma pelgasin, sest teadsin, et ta on selline vene koolkonna tugev austaja. A-l oli lisaks balletile ka modernitaust, mis tähendas, et ta lähtus anatoomiast, mitte esteetikast. Iseenesest mõtleb O ka üsna anatoomiast lähtuvalt, aga ta ei salli ühtki viga. Einoh, A-le need ka ei meeldinud ja ta tegi ka vastavaid märkusi. O aga karjub ja siis naeruvääristab meie vigu. See on päris karm. A ka karjus ja pööras tähelepanu meie vigadele, aga mul ei tekkinud hirmu tema tundi minnes. Muidugi, ma saan kõigest aru, me oleme täiskasvanud ja me ei tohiks sellistel asjadel lasta end mõjutada, aga kui suht igas aines tehakse mulle selgeks, et mul ei tule miski välja, siis on natuke raske kui kõige selle juures õppejõud ka veel pahandavad. 
Ja siis pärast arvestusi või eksameid, kui see ei ole nende aines, tulevad nad ja ütlevad kui ilusad me olime.  Ma tean küll neid õppejõude, algul ütlevad, et kõik on hea ja ilus, aga siis umbes aasta pärast ütlevad, et no, see oli teil lihtsalt ebaõnnestumine. Iseenesest ma ootan seda moderni tagasisidet, piltide pealt mõnda juba nägin. Siiski tean ma piisavalt oma vigu, et mitte sellelt palju oodata.

Ma natuke siiski selgitaks seda, mis minus negatiivseid emotsioone tekitab. Osad õppejõud on natuke "vanakooli" õpetajad. See tähendab, et nad ei selgita õpilastele liikumist kehasiseselt ja tunnetuse põhjalt, aga pigem korrigeerivad nende kehasid väljastpoolt. See ei ole totaalselt vale, sest mõne asja puhul tekib õige tunnetus alles siis kui keha tõmmatakse/lükatakse/asetatakse/lõdvestatakse/jne õiges suunas. Muidugi hästi hea oleks kui see korrigeerimine oleks käsikäes tunnetuse seletamisega, noh, et õpetaja ütleb õpilasele, mis kehaosa ta peab pingutama/lõdvestama vms. 

Üks oluline asi, - no, mina pean seda oluliseks - mida tants on mulle õpetanud, on teise inimese puudutamine. Teise inimese kehasse tuleb suhtuda hoolivalt, selleks, et tekiks usaldus. Ma olen näinud ja kogenud mõnede õppejõudude poolt väga hooletut suhtumist teise kehasse. Nad käsitlevad seda nagu mingit asja ja kõige hullem on see, kui seda tehakse poole harjutuse pealt. Siis tavaliselt läheb kõik sassi ja õppejõu märkusest aru ka ei saa.

Võib-olla on see vale, et ma nii palju lasen end emotsionaalselt mõjutada. Samas, ma lihtsalt ei suuda peepvainilikult ennast petta. Ma ei usu sellesse. Ma tean, et see toimib ja ma olen seda ka proovinud, aga mulle tundub see energia raiskamisena ja mille nimel. Miks ma pean ennast petma? Miks ma pean oma kehale valetama? Selleks, et saada mingisugune diplom ja siis öelda, et vaadake, kui hästi ma hakkama sain. Esiteks on mu teel mingisugune absurdne takistus, teiseks ei tea kuhu sellel teel välja peaks jõudma ja siis selle kõige juures pean veel endale valetama. Ma ei taha! Ja see pole mingi vabandus, et elu ongi karm. Ma nõustun, et ellujäämine pole lihtne, aga minu meelest...nojah, ega mul ei ole tegelikult paremat plaani ka..

Ma tahaks, et need kaks nädalat ei mööduks. Aeg võiks seisma jääda. Praegu on ilgelt sitt, aga millegipärast on mul tunne, et kahe nädala pärast on veel halvem.

Teisipäev, 23. november 2010

Tak-tak-takistus

Ma ei tea, mis see on, aga mingi blokk on ees. Väga tahaks üle lasta, aga teised ei luba. H lubab, aga ma tean küll, et ma jään siis maha ja blablablaa...

Ma ma ma ma ma...no, lihtsalt....see on... jaa jaa jaa....ma tean küll, et ma pean lihtsalt üle olema, aga aga aga... asi on minus...jah jah jah.... alati süüdistan süsteemi....aga aga aga.... noh, noh, noh...

appi!

Esmaspäev, 22. november 2010

Nad jälle armuvad

Korterikaaslased siis.
Aga ma mõtlen hoopis homsele tunnile.
Teise klassiga hakkan möllama. Ma tõesti loodan, et nad on toredad ja kõik läheb hästi.

Pühapäev, 14. november 2010

Veider töö - improvisatsioon

Esimest korda tundsin improvisatsiooni takistusi. Ega ma väga aru ei saa, mis teha tuleks, aga mingit ebameeldivat elektrit tundsin küll endas. Ma püüdsin olla hästi aus, aga juba eile tõmmati mu energia alla. Vahel teeb see mind nii kurvaks, et minu viisid teistele ei sobi. Nagu polekski kohta, kus ma endal võin lasta voolata. Ja ma saan aru küll reeglitest ja et neid on vaja järgida, aga miks ma ei või minna nendes raamides piirideni välja. Isegi neid natuke ületada..

See on alati kõige valusam kui improt kritiseeritakse. Eriti kui endal on tunne nii õige ja siis pärast öeldakse, et seda oli liiga palju või et reeglitest oleks võinud rohkem juhinduda. Tehnika tunnis on see kuidagi arusaadavam, impros aga on see paljuski inimese enda pihta.

Pole ime, et ma liikudes selline pall olen, kui ma ainult iseendale meeldin.

Reede, 12. november 2010

Me täidame oma aega idiootsustega.

J: "Tüdrukud, oodake!"


J: "Kas teil tuld on?"
"Ei ole."
J: "Lähme toome!"

Miks peab kogu aeg kuhugi teel olema? Miks meil on kogu aeg midagi vaja?

J: "Lähme toome tuld ja siis lähme edasi."
M-L: "Ei, mina ei tule!"
J: "No, seisa siis siin."

Vaatasin ühele poole ja teisele poole.
"Siin on igav."

M-L: "Mul on tunne, et ma kontrollin vihma ja tuult."
M: "Lähme siit põõsastest."
M: "Ei, ma ei taha."

Vihma hakkas sadama. M ütles: 
"Olgu ärme lähe."
Vihm jäi järgi.

Läksin läbi aia. Oi, kui ilus oli see aed. Ja jõudsin mingisugusele lagendikule. Leidsin endale puu all koha ja jäin sinna istuma. Ma nägin maailma. No, ma näen seda kogu aeg. Aga tol hetkel ma nägin seda täpselt nii nagu ma näha tahan, nagu ma päriselt maailma näha tahan. Tundsin, kuidas minult koorusid pealt erinevad kihid ja kui habras oli see, kes seda maailma vaatas. Kui ammu polnud ma maailma niiviisi näinud. Leidsin end palumas, et ma nii jääks. Et ma suudaks nii näha maailma, et see osa minust ei läheks peitu nende kolme tuhande erineva kihi alla, mis ma endale olen loonud selleks, et ellu jääda. 
Hakkasin nutma, nagu tüdrukud ikka.
Timmu tuli minu juurde. Nuuskis ja vaatas seal ringi. Ta valvas mind. 
Siis kuulsin kedagi lähenemas. Ma ei julgenud ümber pöörata ja vaadata, sest ma kartsin, et ma lähen peitu kui nad tulevad. Kuulsin M-i rääkimas ja ma sain aru, et pääsu pole - tuleb kutsuda nad enda juurde. 

Istusime seal kolmekesi ja vaatasime maailma. Timmu ka, neljakesi siis. Vihma aeg-ajalt tibutas. J tõusis püsti: 
"Külm on."
M-L: "On jah, peaks midagi peale panema."
J: "Aga jookseme! Siis hakkab soe."

M-L: "Jookseme ümber posti, siis on mõte ka."

Ja niimoodi igakord. Kui meil külm hakkas, jooksime. Muidugi tundsin ma kuidas mu selga jääb aina kangemaks, aga siis ma jälle ei tundnud seda. 

M: "Pole ime, et lapsed kogu aeg haigeks jäävad."

"No, kui nad niimoodi kogu aeg ringi jooksevad ja õues mängivad."
M-L: "Aga kui ma nüüd haigeks jään, kas see siis on halb?"
M: "Ei, see ei ole halb. Niimoodi karastataksegi ju. Lähed koju ja jood kuuma teed ja siis ei jäägi haigeks."
M-L: "Et nii saabki tugevaks?"
M: "Jah."

Ma haigeks ei jäänud, küll aga hakkas mu selg küll valu tegema. Siiamaani on natuke kahtlane. Kummalisel kombel, aga läheb see üle. Hommikuti ärgates on üsna piinarikas. Kukerpall on valus. Mõned liikumised on veel valusad. Käte peal asju ma teha eriti ei julge. Tähendab ma ei julge ainult käte peale raskust kanda. Ma olen iga päev teinud hiina tervisevõimlemise harjutusi, mida K meile soojenduseks teeb. Isegi need on valusad. Ma ragistan, venitan ja määrin soojendussalvi sellele valusale kohale. Vahel tuleb pisar silma, sest iga väiksemgi liigutus on valus. Aga ma jätkan liikumisega, sest mingi hetk ei ole enam valus. Ja ma usun, et kui ma treenin oma lihaseid, läheb see koht mu seljas paika ja kõik saab jälle korda, sest täna on juba parem kui paar päeva tagasi. 

M: "Kuhu nad lähevad?"
M-L: "Mis mõttes? Nad jalutavad."
M: "Ja, aga nad lähevad juba kolmandale ringile. Kuhu nad lähevad?"

M: "Kas nad näevad siis rohkem kui nad rohkem kõnnivad?"
J: "Me teemegi idiootsusi. Nende idiootsus on isegi nii idiootne, et sel puudub põhjendus."
Tal oli täiesti õigus. Me olime ka teel nagu meie sõbradki, aga me peatusime. Me vaatasime jõge. Ma tundsin kuidas vee vulisemise hääl pani mu põie tööle. Vaatasime vett ja mõtlesime kui tore oleks ujuda. Timmu läks juba üsna vee juurde ja siis J hüüdis ta tagasi. Tundsin, et minus ei oleks olnud seda jõudu või vastutust, et koera tagasi kutsuda. Ilmselt ei olnud M-il ka seda, sest Timmu ei kuulanud teda.

Ühes aias oli hani ja selle aia taga oli mingi teine lind. Võib-olla ta oli ka hani, aga ta oli teistsugune. Mõtlesime, et äkki ta lõi sellele aias olevale hanele külge. Timmu ja aias olev koer vahetasid informatsiooni - pissisid aiale. Aiakoer tahtis mängida. Nii armas oli vaadata, et nad olid omavahel sõbralikud. 

"Äkki see koer teab rääkida, mis värk nende lindudega on."

Reede, 5. november 2010

käes on emoaastaaeg

einoh, mulle tegelikult sügis meeldib. Aga mida ma nende koolilastega peale hakkan?
Ja see kõik muu ka.
Lihtsalt segast peksan.

Ehk homme saab natule vaimuvabadust.

Oleks vaja küll.

Õnne pole üldse kehas. Suht koletis olen.
Ma ei oska olla rahul sellega, mis mul on.

Teisipäev, 2. november 2010

Raha on kaugel

Hullus lähedal.

Ma ei tea, kas ma olen siis lihtsalt imelik inimene. Või mis värk sellega on, aga ma absoluutselt ei jõua oma asjadega valmis. Mitte ükski kohustus ei saa täidetud piisavalt. Samas nagu eriti elad ka ei jõua. See on lihtsalt absurdne kui peab valima, kas teha üks aine või teine aine. Ei, mul ei ole midagi selle vastu, et ma oma füüsise viimse piirini ära kurnan, aga kui ma pean seejuures kirjutama uurimust, referaati ja õpetama lapsi tavakoolis(!), kusjuures eelneva kogemuseta, siis natuke palju on küll. Lisaks: "No, siis tuleb aru saada, et sellest ettevalmistusest ei piisanud."

Rääkimata siis sellest kõigest, mis ma erialatundides kogen. Ainuke millega ma normaalselt hakkama saan, on hiina tervisevõimlemine ja selles pole mul ka kombinn meeles. Selles friiking tantsusaates nad hakkavad nutma, kui neile öeldakse, et nende õlad on liiga üleval või keharaskus liiga taga. Muidugi ma ei saa ennast võrrelda balletitantsijatega, kellele tehakse sellist ajupesu, et igakord kui nad patškat näevad, lähevad neil kannikad krampi, aga üsna nukker on küll kui õppejõud sind vaadates silmi punnitavad ja küsivad: "Miks sa teed niimoodi, kui sa tead, et nii käib...?"

Ma tunnen kuidas mu lülid on seljas jälle kokku surutud. Ma ei julge taha painutada. Ma tahaks viiekümneselt veel kõndida. Ma tahaks teha I kehatööd ja M moolabandameid, sellepärast ma siia kooli ju tulingi, kuna siin arvestatakse tantsija kehaga. Homme lähen poole üheksaks balletti, kus mu puusad ei püsi paigal, rind ei ole piisavalt avatud ja õlad on liiga üleval. Ja see on alles algus...

Esmaspäev, 1. november 2010

Looming versus kooliülesanded

...ehk kas ma olen piisavalt küps, et hetkel veidi sülitada kõigi nende mind arvuti külge aheldavate ülesannete peale ja teha hoopis koreograafiat, kirjutada stsenaariumi ja lihtsalt õpetada...?!

Üks psühhedeelne kogemus sõpradega või enda piiride kompamine selles töömaailmas...

Katsetada või laskuda turvatsooni?

Lavastada?

Kui palju võib ei öelda? Millele seda üldse öelda tuleks?

Kas turvatsoon on üldsegi turvaline?

Kui ma olen iseenda elu koreograaf, siis milline samm sellesse etendusse praegu sobiks?

Iseenesest ei ole hea aasta alustamiseks, aga kui 2012 tuleb maailma ots kätte ja ma pole selliseid asju teinud... samas pole ju ema ka ammu näinud... Kelleltki küsida ka pole.



Homme ilmselt selgub kui kaugel raha tegelikult on.

Pühapäev, 31. oktoober 2010

Klatšijutud välismaalt

K: "Tead, ma kuulsin klatši. Ma ei saa öelda kellelt. Ma ei tea täpset allikat, aga keegi rääkis S-le, et meie kursus ei meeldi kellelegi. Ma ei tea, kes talle seda ütles."


Mul on alati olnud väga hea seostamise võime. Fb-s olid just pildid, kus S, K ja H olid koos. H käib meie koolis. Kes muu seda rääkida oleks võinud seal Prantsusmaal. R nüüd tublisti levitab seda kuulujuttu. Noh, muidugi ma aitasin kaasa ja ega K-gi end sellest eemale ei hoidnud. Aga sellised me juba oleme, me räägime elavalt, arutleme nii nagu me läheks kohe tülli, levitame kuulujutte, mitte pahatahtlikusest, aga see on lihtsalt lõbus, mis neist kuulujuttudest saab ja noh, mõned asjad lihtsalt elavdavad päeva. Me lihtsalt püüame olla need, kes oleme. Kiht kihi haaval eraldame endist komplekse ja parim viis selleks tundub olevat koos teistega iseenda üle naermine. See pole üldse nii lihtne kui pealtnäha võib tunduda.


Laupäev, 30. oktoober 2010

kasteheina vaid ära kaduda

J.V.

Ilus, eks.

Vahel ikka üllatun, kui ilusasti poisid mõtlevad.

Ma ka ei oska kahhlekive seina laduda... Kasteheina kaduda üldse ei oska.

Esmaspäev, 25. oktoober 2010

"On pilet. Ei ole pilet..."

Tulin parasjagu suitsetamast kui Viiking mulle vastu tuli ja küsis:
"Näita piletit."
"On pilet." vastasin ma ja keerutasin oma randmeid, sest sina oli ta pilk suunatud.
"Ma ei näe piletit."
"On pilet. On pilet. On pilet."
"Ei ole ju piletit."
"Ei ole piletit. On pilet."
"Kus siis on pilet?"

Vestlusesse sekkus keegi noormees, kes haaras Viikingi kätest selja tagant kinni ja ma jalutasin sisse. Läksin vetsu. Üle viie aasta ja esimest korda alkoholist poetasin ma vetsupotti seda, mida ikka natuke ähmastel hetkedel poetatakse.

Mis järjekorras asjad juhtusid, seda ma ei tea. Mäletan üksikuid hetki ja meelde jäid ainult tuttavad näod, vestlustest ainult piletijutt. Peaks olema piinlik, aga ei ole. Seda vast ei kordaks, aga kaheksakümneselt (jah, ma tahan nii vanaks elada), on mul mida meenutada ja rääkida. Ja noh, kui mu kursakaaslase peo tippsündmuseks oli minu üks vallatu tegu, siis oli see ju igati õigustatud.

Neljapäev, 14. oktoober 2010

E M o

Ma kardan.

Samas, sain täna vist ühe ilusaima komplimendi. K, meie kursuse üks tehniliselt parimaid ja noh, laval on ta ka ikka väga hea, ütles mulle: "Sa oled ikka mu lemmik."
"Lemmik?"
"Nojaa, ma vahel mõtlen, et tahaks olla keegi teine. Ja siis ma vahel mõtlen, et tahaks olla M-L."

Esmaspäev, 11. oktoober 2010

Kaasaegse eksam

Tantsu. Kaasaegse tantsu eksam. 
Oli kohutav. Terve kursus puterdas. Muidugi olid mõned osavamad puterdajad, mitte kõik ei suutnud õppejõudu üllatada. Tegelikult on sellest päris kahju, sest rohkem meil M-ga kaasaegset ei ole. Iseenesest ma vist M-t igatsema ei jää, aga ta koreograafia oli küll üsna vahva.

Mnjah.

Nädalavahetus möödus jälle Tartus. Nii armas oli olla I pool ja näha, kuidas mu sõbrad omavahel läbi said. Seest on kohe nii soe. Aga kuidas raamatupoe müüjaks saada?

Reede, 8. oktoober 2010

Täiuslik koreograafia


Eile nägin A proovi. Tema koreograafia on lihtsalt ülim minu jaoks. Vähemasti praegusel hetkel. Igal juhul on A suur tulevikulootus nii tantsija kui koreograafina. Ainuüksi tema pärast on meie kool põhjendatud
.

Kolmapäev, 6. oktoober 2010

"Praegu on selge, et kui midagi väga tahta, läheb kõik hästi."

Armukolmnurkadega on vist alati see, et kedagi kunagi ei huvita see kolmas pool. Praegu on küll tunne nagu oleksin mingis juustuses ameerika romantilises filmis, ainult, et mitte see, kes lõpetab "kenasti koos". Aga see kolmas, kes loeb sellest õnnelikust paarist ajakirjast. Temast tehakse alles siis film, kui tema endine kutt ilmub ka ajakirja oma tulevasega ja siis leitakse keegi tapetult. Ükskõik, kas tüdruk tappis end ise, oli see mõni suvaline või mõni noormees, kes andis tühje lubadusi, või sai tüdrukust hullumeelne sarimõrvar.

Tegelikult on juhused toredad, kui ikka tõeline juhuslikkus on olemas. Kui ma pean toredate juhuste nimel kokku puutuma ka ebameeldivatega, siis olgu. Ongi mida lastelastele rääkida.

akna peal suitsu teha..


M: "Teeks suitsu, kas kellelgi on?"
M-L: "Mul on tubakas suht otsas, umbes pool suitsu saaks."
K: "Mul on ka hästi vähe tubakat."
M: "Aga teeme sellise mixi!"

Natukese aja pärast seisab M K toa ukse peal sigaret suus: 

"Vaadake, mis ma leidsin!"
 K: "Kust sa selle said?"
M: "Ära küsi. Keerame nüüd teie tubakad kokku."
K: "Ma ei oska keerata. Ma eile proovisin, mul ei olnud suitsu ja siis ma leidsin selle tubaka. Üks poiss jättis need minu kätte."
M: "Ma õpetan sind keerama."

Asjalikult ja täpselt seletab M, kuidas keerata. Ta põhjendab igat liigutust nagu korralik tantsuõpetaja ikka. 

"Siis vahepeal teed tatiseks."

K tubakast jätkub terveks sigaretiks ja endalegi saan keeratud ühe mõnusa segu.
Kolmekesi lähme M-i rõdule ja läidame sigaretid. 

M: "Ükskõik, mida, aga et ei peaks tegema seda miniuurimust."

Seisime seal rõdul kolmekesi, suitsetasime oma viimaseid sigarette ja järsku mulle koitis, et nende kahe neiuga võib kooselu olla lõbusam kui esialgu tundus. Kui M algul sisse kolis ja T veel siin elas, siis nii suurt vahet ei tundnud. Muidugi koos H-ga läksid konserviavaja ja üks piimakann, aga kodu oli ikka sama. Nüüd on meil külmkapis ruumi, akna peal võib suitsu teha, kaalutleme baarikapi muretsemist ja võib-olla ilmub mu tuppa voodi. 

Siin kollase paneelmaja kolmanda korruse korteris on kõik nii nagu võiks.

Pühapäev, 3. oktoober 2010

Baarijutud

Õpetajatega

"Sel ei ole mingit vahet, mis keegi oma eksami tulemused sai!"

"Ei ole. Ega ma ka esimese asjana ei küsi kui palju keegi oma ühiskonna eksami sai. See tuleb siis välja siis kui inimene, kellega ma vestlen ei tee vahet OPEC-il ja EU-l. Või kui ema kõnnib lapsega tänaval ringi ja laps küsib: "Ema, miks taevas sinine on?" ja siis ema vastab selle peale: "Ole kuss!" või "Sest Jumal värvis siniseks". Kui inimene ei tea selliseid asju, millest ma siis temaga räägin?!"


Mnjah, tuli jälle meelde, et ma polnud gümnaasiumis just kõige helgem pea. Mul on kahju, et ma ei küsinud, kas nad teevad vahet moderntantsul ja kaasaegsel tantsul. Muidugi ei ole see võrreldav naftatootjate või euromeeste segiajamisega, aga minagi võiksin küsida, et millest ma inimesega räägin kui ta arvab, et ma tegelen põhiliselt moderntantsuga. Ma siiski ei lahku sellepärast seltskonnast, no, kuna ma ei saaks siis rääkida mitte kellegagi peale oma erialakaaslaste ja õppejõudude, aga ühtlasi ma arvan, et inimestel on peale harituse minuga veel nii mõndagi jagada.

Natuke hiljem

"Ma lähen ju ka kooli. Kehalise õpetuse tunde andma."

"Siis kaheksanda klassi poisid ei tee sul midagi, hakkavad mõnitama ja lollitama."

"Einoh, ma oskan breiki. Panen nad kõik seal peapeal seisma ja muid trikke tegema."

"Ma mäletan seda idealismi."

"Mis sellel idealismil viga on?"

"Reaalsus lihtsalt teeb oma töö."

"Nojaa, aga ma ei taha minna nende laste ette ja vaadata neid nii nagu praegused õpetajad seda teevad. Umbes, et see klass ongi selline. Minu meelest ei ole õige inimest veel kümneaastaselt ära sildistada."

"Isegi mitte kuueteistaastaselt või hiljem. Seda ma räägingi, et reaalsus süvendab seda idealismi."


Ja siis veel isiksuse ehitamisest noormehega, kes tegelikult on päris armas ja aus. Üldiselt on see päris südantsoojendav kui lähen Levikasse üksi ja veedan seal aega hommikutundideni, kohates erinevaid toredaid tuttavaid ja isegi sõpru. Pikalt nii ilmselt ei saa, aga noor ma ju veel olen.

Laupäev, 2. oktoober 2010

Teate seda tunnet kui keegi, kellelt te ei ole oodanud mingit kontakti, järsku helistab. Ja siis tuleb meelde temaga koos veedetud aeg ja järsku ka need lõhnad ja maitsed, mis temaga koos olles tundsid. Sees tärkab miski, mis oli juba unustusse vajunud, osa, mille arendamist ei arvanud võimalikuks. Ma ei räägi armumisest. Muusika suudab ka neid olukordi tekitada.


Mul on hea meel, et ta helistas.

Neljapäev, 23. september 2010

Ja sinu armuelu?

uuuu

ei ole keskit

on vaid ebastabiilne internetiühendus

ma arvan, et piim kallines, et ma seda nii palju enam ei jooks
jah, ma tean, et piim kallines kahe krooni võrra
ma tean seda sellepärast, et ma kuulan nüüd raadiot

üks tüdruk küsis, et kelleks ma saada tahtsin kui ma kooli sisse astusin
ja kelleks ma nüüd saada tahan

vastus oli üks ja seesama

tantsijaks

ma ei taha kellelegi midagi õpetada või kedagi koolitada, treenida
või ulmekoreograafiat luua

tahan osata tantsida nii hästi ja mitmeküldselt kui võimalik

see nädalavahetus ma lähen kinno! !

Esmaspäev, 13. september 2010

Raha ei ole kaugel

Tõepoolest on see natuke liiga lähedal. Kõik need unistused. Kuskil inimpsüühikas on peidus nupp, mida saab omakasupüüdlikult ära kasutada. Ilmselt see ei olegi siis nii peidus. Ma ju peidaks selle ära...Või...?
Milleks kahetsus?

Üha rohkem hindan saladusi. Kui miski jääb minu teada, siis see on rohkem päris. Aga silti mulle külge ei panda. Saladused on ilusad, neid ei ole vaja teada.

Ma tahaks üht saladust.

Ja ei see ei ole tingitud sellest, et mulle öeldi, et ma olen latatara. Aga ma saan teiste saladustega paremini hakkama. Päriselt.

Laupäev, 28. august 2010

"Sa ei ole maailmas, sa oled Polymeris."

Tunnetus on jah teine.
Aga üks viisakas noormees veetis minuga hommikutundideni aega ja siis üks viisakas trollijuht võttis mu peale, kui ma Paldiski maanteel hääletasin.

Sealt aknast vaadates olid need kaklejad kuidagi nii loomulikult. See olevat meestel vajadus teineteise puudutuse järele ja siis mul tuli meelde, kuidas Iraanis K toetas oma pea S-i jalale. Lähedust on kõigil vaja.

Unes sain endale kõige armsama lapse. Tal olid paar päeva silmad kinni ja kui ta need lõpuks lahti tegi olid need helesinised. Ta oli kõige rahulikum ja rõõmsam olevus ja kui ma peaksin talle nime panema, siis see oleks Nööbi.

Ja siis ma lugesin ta blogi. Järsku oli see kõige nunnum asi.

Head asjad tulevad ise mu juurde

Kui väga võib tahta?
Tahteprobleem? Jah?

Tahan ja tahan, nüüd taevaste taha
selleks mul

Iseenda õpetaja on raske olla. Muudkui otsi neid õigeid mõtteid. Ei, enda sees ei ole ju midagi, kui ma ainult valge käsn olen - täitsa tüHi inimene!

Teisipäev, 10. august 2010

suvine tõdemine

Tulin reisilt tagasi. Julgen ujuda sügavas vees, aga hing on katki.
ikka täitsa katki...



mis siis et uued kingad ostsin...

Laupäev, 26. juuni 2010

In your face bitches, I did it with no hair!

"Kas ma võin su pluusi seljast võtta?"

 "Ei."

Teisipäev, 22. juuni 2010

Trummipoiss kutsus välja ja poisid bussipeatuses

"Aga...mis sa täna õhtul teed?"
Isver, kas ta kutsub mind praegu välja...jeerum....ok, ütle midagi sellist, et ta kindlasti kutsuks..

"Ma ei tea, polnudki suurt midagi plaanis, mõtlesin raamatut lugeda või miskit."
Raamatut??? WTF? Tüdruk, sa ju ei loe raamatuid... Ok, jh see 11 minutit ja see Süüriat tutvustav teatmik..aga kammoon.

"Jajah, see on alati hea plaan. Noh, ma siis ei hakka sind täna kodust välja tirima, niikuinii varsti näeb."

No, hea töö tüdruk. Õnneks on temaga lihtne sidet hoida. Pealegi, pole ma päris kindel, kas mind tõmbas tema või pigem see, et esimest korda, keegi kutsus mind.
Samas, eks ma olen veidi lodevaks läinud, nii et läksin hoopis jooksma ja tegin veidi lihaseid.

Täna vabaka bussipeatuses oli kaks umbes 11aastast ja üks veidi vanem poiss. Need kaks väikest olid sellised tüüpilised ropusuuga noored poisis, aga see kolmas oli puseriti hammaste, rasvaste juuste, nokamütsi ja veidi hullumeelse pilguga. Ma tavaliselt ei karda igasugu tüüpe. Purjus tüübid, ülbed ossid - ma saan nendega üldjuhul hakkama. Kuigi jah, väiksed poisid on mind varemgi kiusanud, nende suhtes olen ikka valvel. Aga see tüüp oli kuidagi kummaline, kohe kui ma teda nägin, tundsin mingit alalhoiu instinkti iseendas.
Vaatasin siis, et mis sel putkal ka pakkuda on. Poisid seisid mu selja taga. Üks hetk kuulsin seda vanemat ütlemas teistele midagi. Vist: "vaadake seda" või "oota" midagi sellist. Ja siis putka klaasi peegelduselt nägin, kuidas see kahtlane tüüp hakkas mulle selja tagant lähenema, hoides rullitud ajakirja minu poole. Ma hakkasin nii kartma, et ta teeb midagi. Ma arvasin, et ta teeb mingit nalja, poisid ju ikka näitavad üksteisele kui osavad nad on ja tihti teevad nad seda teiste kiusamise arvelt.

Igal juhul, keerasin tema poole ja ütlesin: "Kui sa teed midagi, siis ma löön sind!"
Tüüp pööras end sujuvalt putka poole ja vastas kohmetult: "Miks sa arvad, et ma midagi teen..."
Läksin teisele poole putkat bussi ootama ja rohkem me ei suhelnud.

Ma ei tea, kust see lause tuli. Ma lihtsalt tundsin sellist hirmu, arvatavasti ma oleks teda ka löönud, kui ta oleks midagi teinud, ja sellest oleks tekkinud mingi rõve olukord tänaval, kus poisid mind kiusavad ja teised suvalt mööda kõnnivad. Ma tõesti kartsin, et midagi sellist juhtub ja kui ma pöörasin, olin ka valmis võitluseks, ma ei kujuta ette, milliseks võitluseks aga valmis ma olin. Igal juhul pääsesin, tüüp vist ehmatas mu reaktsioonist ära.

Ma ei tea, kust minus see julmus tuleb. Võib-olla on see seotud selle hapra õrnusega, mida ma iga hinnaga üritan säilitada. Ja äkki siis ongi nii, et seda õrnust see julmus kaitseb või selleks ta peabki olema, et õrnus saaks olla. No, kui uskuda, et maailm on duaalne. Ja et inimesel on mingi olemuslik algupära.

Märkus iseendale: Sõprus vajab rohkem kui armastus.
Tõenäoliselt jääb see mulle karmavõlaks ja mul oleks endal lihtsam elada, kui ma andestaks. Siiski jään ma kindlaks. Jah, ma tean, et andestamine on oluline. Aga siin on minu piir. Tähendab, mitte piir, aga ma siiski pean säilitama mingisuguse eneseväärikuse. Ma tean, et austust ei saa sundida, see peab tekkima. Ja ma olen valmis riskima, et seda austust ei tekigi, sest ma ei kavatse painduda. Veel mitte, selleks on vaja rohkemat.. Siis ongi põhjust uuesti sündida.

Teisipäev, 15. juuni 2010

Tolmune nädalavahetus

Kiskusin emaga riidu. Sain aru kuidas ma ruumis paiknen.
Võib-olla on tal õigus, et ma olen liiga väljapoole.

Oleks tahtnud kingaga visata neid õnnelikke.

Tuleb välja, et ma olen täiesti ennatlikult arvanud, et pärast pikaajalist intiimset suhet võiks selle inimesega olla midagi enamat kui tere-tuttav. Nagu ikka.

Ja kuigi see kott on mu toanurgas, ei usu ma, et me homme kohtume. Võib-olla ma kardan, võib-olla ma ei taha uskuda, sest ma kardan, aga täiesti põhjendatult. Siiani pole ta veel ühtki oma lubadust täitnud.

Aga ma sain kaks uut sõpra. Lapselikud. Ma olin juba ära unustamas seda osa endas.

Neljapäev, 10. juuni 2010

Päikeseline Tallinn

....aga kodune Viljandi.
Hommik kella 5-st on olnud hea. Viljandis sadas vihma. Sain kingad jalga panna.
Lugesin veel dekonstruktsioonist ja feminismist.
Eksami sain A.
Seekord oli see ikka tõeline müstika.
Või siis olen suutnud õppejõus tekitada mingisuguse sümpaatia. Usalduse, et ma mõtlen.
Igal juhul on see huvitav, sest eile samal ajal ei olnud ma materjali läbi töötanud. Muidugi, kallid korterikaaslased ja R aitasid, kuigi isiklike huve silmas pidades.

Kahe aastaga on Viljandist saanud minu kodu.

Teisipäev, 8. juuni 2010

Illusioon

....armastus. Või armumine, või mis iganes see ka ei oleks. Ma igatahes kahtlustan, et kõik need tunded on puhas illusioon.

Või ma ei ole mitte kunagi tõesliselt armunud olnud....

aga siis see on ju ikkagi illusioon, ja mul on õigus...

Illusioon.

Kallusioon.

Kas see on üldse sõna?

Kas see on üldse oluline?

On see illusioon või mitte.

Keegi teab, kas keha saab usaldada?

Ja mis see tants siis ikkagi on?

Liigutuste kombinatsioon....või liikumine....või....?

Või on see hoopis illusioon sellest, mida teine teeb?

Neljapäev, 3. juuni 2010

Aeglane armastus

Kes kannatab, see kaua elab.
Kes kannatab, see kaua elab.
Kes kannatab, see kaua elab.
Kes kannatab, see kaua elab.
Kes kannatab, see kaua elab.

Persse küll! Ära mõtle poistest! Õpi parem filosoofiat!

Täna lõin oma pea vastu maad ära.

Kumiseb

Kolmapäev, 2. juuni 2010

Siis kui miski ei taha minna nii nagu võiks

Järjekordne märkus iseendale, mida ma niikuinii olulistel hetkedel ei loe. Aga äkki siiski loen.
Igal juhul, uksuda ja loota tasub, sest tuleb ikka mingi hetk, kus saatus sind soosib. Isegi, kui sellele hetkele järgneb ka rodu ebaõnnestumisi, siis tea, et kasvõi korraks neid siiski tekib. 

See inimeseks olemine on ikka päris raske. Äkki ma olin eelmises elus mingi loom..

Pühapäev, 30. mai 2010

Telefoniviirus?!

Hommikuti, tavaliselt enne 10-t helistab mulle mingi tundmatu number. Laseb vist ühe korra kutsuda ja paneb siis ära. Iga päev ühe korra. Paaril korral on õnnestunud vastu ka võtta, aga tavaliselt kuulen kinnist tooni.
Mulle tundub, et see on mingi viirus. Umbes selline, et helistab ja siis ma pean mingeid hulle summasid pärast maksma. Pealegi on see kuidagi nii automaatne, et see ei tundu päris inimene olevat.

Ma püüan siiski õnnelik olla.

Mul on naljakad radarid: tunnen ära Lõvi tähtkujud, geid (kuigi tuleb tunnistada, et ma ei ole viimasel ajal seda eriti treeninud) ja eurovõidulaulud (alles siis kui kõik lood on esitatud).

Ja armastusest mõelda ei tohi.

Neljapäev, 27. mai 2010

Eile panin tähele, et minuga vestlema ei tuldud. Ainult A ja kursakad. See tegi mind kurvaks. Tantsida oli raske. Peas oli kogu aeg see, mida M H-lt küsis, ja kartsin, et iga mu liigutus vihjab sellele, et ma sebin kedagi. 
Sellest tekkis ka "janu"....et ma ei keskenduks sellele, mida teised arvavad. Aga ma raha kokkuhoiu mõtteis loobusin tantsimisest. 
Järeldus: šovinism viib mind alkoholismini.

Aga kui ma iluspoisi M-ga ei olekski suhtlema hakkanud, poleks ma teada saanud, et.....

Teisipäev, 25. mai 2010

Loo tegemisi

Aina rohkem mulle tundub, et ma hakkan jõudma lähemale sellele, mida ma publikule pakkuda tahan. Eile läks meil K-ga hästi. No, tõesti. Minu jaoks on see ikka kordaläinud kui maali ja butafooria õppejõud tuleb minu juurde sõnadega, et ta pole ammu midagi nii head näinud. Ei, me pole tuttavad. Ta on vahva õppejõud seljakotiga, aga, et talle meeldis, see on hea. 
Ja noh, muidugi R ja J, kellele ka meeldis. Ja ma üldse ei mõelnud, et neile peaks meeldima.
Üks korralik tagasiside on veel tulemas, siis kuuleb seda kriitikat ka. Pean veel end õigesti häälestama, et ma liiga närvi ei läheks või kaitsvat positsiooni ei võtaks. 

Täna tantsisin oma esimese tango...

Armastuse teema on veel õhus... 

M-i etendus oli hea...no, tõesti...

Ja kuigi homme tuleb üks eksam, milleks ma pole veel valmistunud, sooritada, siis üleüldiselt on selline mmmm-olemine.


mm
mmm

Aga ma mõtlen, et kas J-ile mu soolo meeldiks...?

Laupäev, 22. mai 2010

Läbikäiguhoov

Kuu: "Kus lähete?"
Krr: "Peole."
Kuu: "Sinna parklasse?"
Krr: "Jajah."
Kuu: "Pane siis midagi korralikku selga."

Krr: "Me lähme tööle. Raha peab teenima."
Kuu: "Päris kehv töö."

ML: "Minu meelest on lõbutüdrukud üsna üllad. Mõtle, pakuvad armastust."
Kuu: "Seda ju iga mees otsibki, kes sellist asutust külastab. Armastust."

ML: "Me oleks head lõbutüdrukud. Kas me oleksime head lõbutüdrukud?"
Kuu silmad liiguvad meie kehadelt üles-alla.
"Jah, sobite küll."

Aga kui mina tahan armastust? Millisesse asutusse ma minna saan?

Nädala saavutus: normaalne vestlus sms-ninjaga
Nädala hetk: suure soojaga autos, vestlus teemadel Eestis on liiga palju omavalitsusi, õpetajatel pole tegelikku vastutust oma töö ees jms....ja raadiost "Young folks"
Nädala avastus: see valgustaja, kes kellelegi päriselus ei meeldi, tantsib tegelikult lahedalt

Reede, 14. mai 2010

Nohune looming ja pidu

No ikka ei lükka küll edasi oma soolot. Pärast seda kui ma olin täiesti kindlalt otsustanud, et ma ei tee oma soolot kahe nädala pärast, läksin õhtupoolikul saali ja kõik lihtsalt tuli. Mul tuli meelde see üks harjutus pilguga ja üritasin teha olemasolevaid liikumisi selle harjutuse raames. Ja see käivitas kõik. Järsku sobis kõik kokku. Päris tervikut siiski ei tekkinud.
Aga siis oli meil muusikuga proov. Algul oli natuke kohmakas, aga ta tegi väga kihvte helisid. Tantsisin talle mitu korda ja asi hakkas aina jooksma. Tema jälgis mind ja mina hakkasin tema järgi tegema. On üks heli ja liikumine, mis teevad mind ära ütlemata õnnelikuks, K ütles, et ta kujutab siis alati ette, kuidas mul on kohutav peavalu.

Pidu oli kihvtim kui ma oleksin arvanud. Ma olin ka ainus meie kursuselt, kes nägi uut esindust lavale kutsutuna. Kaotasin oma telefoni ja tantsisin A-ga.  Siinkohal märkus iseendale: koolipäevadel ei jooda! Järgmine päev on väga halb balletti teha ja tõenäoliselt saad sa sellest pidutsemisest ebameeldiva nohu.

Ilus poiss tuleb võib-olla minu juurde öömajale. Võiks kasutada ära tema teadmisi ja jutustada näiteks Žižekist või Lacanist.

Kolmapäev, 12. mai 2010

Jalutused K(allima)-ga

Täna hommikul mõtlesin, et lükkan oma soolo edasi. Mulle tundub, et ma ei tööta pinge all kuigi hästi.
Siin viimasel ajal on teemas trikitamine vs tantsimine - kust läheb piir? Kas läheb üldse piiri?

Eile pärast kooki, mis ei olnud meile üldse mõeldud, hakkasime K-ga kodu poole liikuma. Põikasime Kulda ja kuulasime viimast M-i Tripple M-st. Nii ilus oli. Ja siis jalutasime pimedas Viljandis, tähed taevas säramas. Kuulasime ojavulinat ja ööbikulaulu. Ja siis ma mõtlesin, et temaga ma vist olengi veetnud oma kõige toredamad hetked ülikooliajast.

Mõtlesime, et lükkame lõpetamist edasi. 
Lükkaks kõike edasi, hetkel on ju tore!

Esmaspäev, 10. mai 2010

äää,,,,,pfhh_______armastusest on puudu.....öööööö

on
selline elu

Laupäeval nägin noormeest, kes oli ilus. Mul on vist alati ilusate ja tarkade inimeste suhtes kompleksid.

Lükkan edasi argipäevatunnet.
Õpin ja planeerin homme. Nagu alati.








Teisipäev, 4. mai 2010

Päikesepiste

See on vist nii, et kui M,L veedab terve päeva päikese käes, siis M-L saab sellest päikesepiste ja mõtleb, et kas ta nägu kukub otsast ära sellest õhetamisest.

Aeglaste naudingute aias süüakse õuna. Aeglaselt vist. Kuigi kui sõna-sõnalt võtta (nagu ikka meeldib mulle olla tähenärija), siis aeglane nauding tähendab pigem kauakestvat. Või kuidas? Aeglane...kas see on ka siis intensiivne nauding? Või eeldab ajakulu juba iseenesest vähenõudvat naudingut?
Aeg, nii väärtuslik on iga hetk, samas nii palju raiskamist. Milline on raisatud hetk? Kas siis kui tal ei ole pikemas perspektiivis tähtsust?

Sõprus läks kaela tagasi, aga ta polnud enam endine. Aga sõprus vist ei kuulugi kaela, käes võib olla. Vasakus. Siiski paremas.

R: "Mehed on palju mõnusamad."

Ja kas me tahame olla kurjad, isegi kui me seda tunnistame?

Pühapäev, 2. mai 2010

Juba teist päeva on Mulik Tallinnas tuiamas. Ta liigub ringi kahe veidra tegelase ja kummalise vankriga. Kindel siht puudub, puudub ka igasugune matemaatika, muidu oleksid vankri rattad veel terved. Kõigi lemmik küsimus Miks? jääb vastuseta. Mine tea, äkki see on mingi elementaarne vajadus, mis on ära unustatud. Ja kui on hoopis individuaalne, siis on alati võimalus teistel ära minna või sekkuda ja muuta suunda.

Neljapäev, 29. aprill 2010

Õhkvitt ja taskuhuvi ehk sai jälle Tartus käidud

Veidi tantsu õhtu alguseks. Mõtlesin, et Mängureid on ikka vaja. Uusi väikesi Mängureid, kes ise looksid.
Kuigi seal oli palju armast, olid enamik unustanud ära selle kuidas tantsida. Võib-olla oleme meie siin ka ära unustanud tantsimise.
Kergelt vabaõhu kontsertilt läks öö edasi üsna tartupäraselt edasi, lõpetades ikka seal.
Nähes üht tuttavat, sain aru, et mulle meeldiks kui inimesed näeksid mind vabana igasugustest suhetest. Ses suhtes hakkas see käsi mu pihal mind ikka häirima, eriti kuna ta tundus natuke igav tüüp.

Õhtunael oli hoopis neiu, kes mind tantsitas. Tal olid pruunid silmad.

Kui me järgmine päev kolmandat korda pannkooke tegime ja vihma sadama hakkas tuli ka väike sõnamäng:
"Kas õhkvitt on sõna?"

"Ses suhtes küll, et kuidas kutsutakse neid...."

---

Mõtlesin, et ei loe üldse. Mõtlesin, et see ei oleks hea. Aga lugesin ikka. Mõtlesin, et korraks piilun. Suht kiiresti sain aru, mis sealt tuleb. Ja ühe vastuse sain ka. Ja kui ma mõtlen natuke aega tagasi, siis ma mõtlen, et kas armastus on ajas mõõdetav. Sest kui on, siis tal puudub igasugune väärtus minu jaoks. Kui ta üldse minu jaoks on.

Neljapäev, 22. aprill 2010

Tantsufilm "Blush"

...huvitav elamus. Eriti suurelt ekraanilt.

Teisipäev, 20. aprill 2010

Märkus iseendale

Aitab küll, ära virise!

Pühapäev, 18. aprill 2010

Kunstipidu ja päikesetõus

Ärkasin täna pärast mitut tundi magamist. Tõttasin Viljandi bussile ja tuju oli kuidagi null. Mitte et midagi halba oleks juhtunud, aga mõtted keerlesid kuskil ebameeldivas kohas. Siis sundisin end mõtlema heale ja tuli meelde reedene ArtFreak. Ja kõik tunduski nii hästi olevat. Lõpuks olen saanud teha ka midagi sellist, mis teistele ka meeldib. Kogu see üritus oli nii mõnusalt vahetu, et see mõjus ka perfonksidele värskendavalt. Mu lemmik oli telerite tants, kuigi see ajas mul südame pahaks.
Pärast kunstipidu jäin K, R, A ja M-ga hängima. Levikast ei leidnud me midagi. Üks hetk tabasime end üsna tavapärases olekus, samas kui kõigele sellele eelnes tegelikult väga mõnus üritus. Võib-olla oli asi keskkonna muutuses, Vene Teatrist Levikasse on ikka üsna drastiline üleminek. Pealegi oli Levikas puupüsti täis. Hakkasid siis kõlama igasugu "lähme Sepa baari!" või "joome seda veini Hella hundi pargis". Ja siis tuli A oma avastusega: 
"Mul on ju auto ja meid on täpselt viis." 
Paljassaarde jõudsime siis kui päike ei olnud veel tõusnud ja hullult külm oli. Veini me ei joonudki, aga kommi sõime küll. Ma polnud nii ammu merd näinud, oleks tahtnud temaga isegi rohkem aega veeta. 
Päike tõusis nii kiiresti, hommiku kumast oli saanud juba päev kui poisid tšebureki baarist teed tõid. Ma jäin magama, nagu ikka kui mul soe on ja 24h ärkveloleku selja taga. A viis mind koju ja eilne päev kuluski magamisele.

Kolmapäev, 14. aprill 2010

Miks peab ühest inimesest nii palju sõltuma?

"Ärge arvake, et kui te kooli lõpetate, siis pudrujõed hakkavad voolama..."
"Ära räägi, M-L ei taha veel teada!"

- ehk kui armsasti H mu eest hoolitseb. Iseenesest kokkuvõtlik soovitus õppejõult: Tuleb võtta rikas, vana mees, kellel poleks lapsi. Samas jah, mis ma siin hooran oma mainega ja sebin neid kunstipoisse, kui üks metseen võiks mulle palju kasulikum olla.

Siis aga tulevad meelde kõik need inimlikud vajadused, hella puudutuse ja mõttekaaslase igatsused. Mu süda on nüüd küll murtud. Ma ei oodanud seda veel, aga seal on auk nüüd sees.
Aga tants võib-olla peaks meestest eraldi arenema. Kas tõesti iga asi vajab mõlemasoolisust? Kas võib tegelikult liigitada mees- ja naiskoreograafiat? Või lavastust? Ma lihtsalt mõtlen, et kui nad nii lorud on, kas nad siis tegelikult annavad tantsukunstile midagi juurde. Enamasti ju neid austatakse sellepärast, et oo, mees tantsu tegemas. Rääkimata siis sellest, et mehed on üleüldiselt hinnatumad. 
Eilses töötoas tuli paaris teha 6 liigutust ja need omavahel siduda, lõpus näitasime kõigile. Iga paar, mis sisaldas meest, tõi saalis kuuldavale naeru. Iga naispaar seda ei suutnud.

Loominguline jura

Ei tule kuidagi. Ja iga nädalaga ma jään üha rumalamaks.
Aga mul oli hea meel, et ma täna siiski piisavalt pusisin, et toda meest, kes meile veidike teistsugusest teatri tegemisest rääkis, kuulama minna.

Homme koolilaste juurde. Oeh, ma nüüd ei tea, ma kardan, et ma olen lastest nii võõrdunud, et ma ei suuda nendega haakuda. Jälle peab end ületama, kogu aeg peab. Ja ma ikka tunnen end ebaõnnestununa. Üha rohkem tahaks lihtsalt vaikuses istuda ja kaugusse vaadata. Ja aeg-ajalt K-ga jalutada ja väikeste kividega teiste akende pihta visata, et neile tere öelda.

Esmaspäev, 12. aprill 2010

Pean tegema..

1. põikama reedel kella 18 paiku
2. armastama...ühes filmis küsis naine mehelt: "Keda sa siis armastad?" ja mees vastas, et ei kedagit...ma arvan, et kui me nii vastame, siis me armastame ainult iseennast...
3. armastama ei kedagit
4. harjutama disco kõndi
5. õppima, sest juba minu vanavanaisa ütles: "Armastuse ja tikkudega ei mängita. Mees vastutab oma tegude eest." (mitte et ma oleks mees, aga inimene ju üleüldiselt võiks vastutada oma tegude eest)
6. kätekõverdama
7. isale ka ütlema, et ma põikan

ununes nüüd miskit ära või...kõik seosed on loogiliselt esitatud
ja kriitikat tuleb öelda..tähendab mulle tuleb öelda...vanaisa ütles, et kriitikat peab vastu võtma

Kui sa vaikselt istud, tuleb kevad ise su juurde. Karta ei maksa, tulemise ilu jääb muidu märkamata.

Kolmapäev, 7. aprill 2010

Virtuaalsed abielud

Liitusin facebook'iga ja juba kaks päeva järjest on esimene uudis olnud, et mu eelmine kutt on nüüd uues suhtes. Isegi väike süda on selle juures.

Ja sms-i-ninjal ei ole aega sõnumeid saata.

Samas kui K kirjutas mulle laulu.

Teisipäev, 6. aprill 2010

Võigas peale mõttepausi

Pärast klaasi tühjendamist, hakkasin kööki vaatama läbi klaasi põhja. Mu peas vist olid mingid mõtted, aga kui K helistas ja küsis, et mis teen, siis oli ikka natuke naljakas vastata:

"Istusin parasjagu toolil."
"Lihtsalt istusid toolil?"
"Jah, nii umbes 5 minutit."
"Hm, ma polegi seda proovinud...istuda 5 minutit toolil. Mis sa nüüd teed? Seisad vahelduseks?"

Sõpruse võtsin kaelast ära, hakkas ahistama. Ja mõnda aega proovin olla seelikute ja kleitide ja kontsadega naine. Ma arvan, et seekord on see minu enda jaoks. Ma tõesti loodan.

Ja tundsin tunnet mida tahtsin nimetada võikaks.

Õuest:
"Haned, luiged tulge koju!"
"Ei saa, hunt on ees...." - seda me mängisime ka esimese kursusega nende esimesel kooliööl.

Esmaspäev, 29. märts 2010

Meditatsioon laval

Meie õppejõud K. V. on üpris tihti öelnud, et igavust vaatajas ei tekita sellega, et lavalolija igavleb. Mõtlen, et meditatsiooniga on sama. Selles mõttes olen alati tantsu pidanud meditatiivseks, et ühelt poolt on tantsija väga keskendatud olekus ja teisalt võib vaatajal mõte täiesti ära kaduda. Sellepärast mulle on alati meeldinud vaadata puhast ja voolavat koreograafiat. See on alati suutnud minus mingisuguse ärakadumise tekitada.

Selles tänases katsetuses ma ei ole kindel. Tähendab, see mõjus mõnda aega. Niikaua kui ma suutsin tajuda nende tundeid. Aga muidu kaks inimest üksteisele teiste ees silma vaadamas on kuidagi piiripealne asi. Tundus, et nad ei suutnud meid ära unustada või kaotada. Mõtlesin, isegi neid vaadates, et mis saanuks, kui meid seal ruumis polnuks. Aga mis juhtub kui vaadata teisele inimesele silma?

Reede, 26. märts 2010

Tahaks igas hetkes säilitada .sellist peent heleroosat tunnet, millel oleks shokolaadimaitseline olek ja kohvi lõhn...kõike seda helekollases valguses.

Kolmapäev, 17. märts 2010

...

Tahtsin kirjutada väikse kitukirja siia, aga kui ma sain aru, kuidas need sõnad siin mind mõjutama hakkavad, siis kustutasin kohe ära.
Ma siiski ei taha veel laskuda oma porisevasse ja pessimistlikku meeleollu, ükskõik kui ausad need tunded ka ei oleks. Praegu tahaks mõelda lihtsalt millelegi muule.





panin end naeratama...jei!

Pühapäev, 14. märts 2010

Neljapäev, 11. märts 2010

kuidas minust feminismi pooldaja saab

Enne kui J minuga käima hakkas, ütles ta ühele oma heale sõbrale, et mina meeldin talle. Ta sõber vastas, et ära temaga küll midagi aja, ta on mingi feminist. Ta sõber lähtus õpetajatepäevast kui nad meile tundi andsid ja me üritasime mingit mängu käima lükata. Tüübid ise küsisid, et kes meist täisealised on ja kas me ei taha hoopis alkoholi osta. Mängida me siiski ei saanud, sest abiturientidel oli meile kavaks pisuke nali, mis mulle väga peale ei läinud. Võib-olla selle tüdruku, kes oma kotist dildo leidis, arvates oli see veidi naljakam.

Iseenesest ei olnud ma 17aastaselt väga mõelnud sellele, et milline on naise roll ühiskonnas. Tundsin end ikka väga tüdrukuna, pigem lapsena. Polnud ju mul erilist vastutust või ülesannet. Ja muidugi ei sebitud mind ka kuigi palju. Aga end naiseks nimetada on praegugi üsna raske. Iseenesest vanus peaks olema piisav ja tegemised on ka vastavad. Vastutus iseenda ees on ka olemas. Aga naine...Kas ma olen seda?

Kui nüüd naistepäev oli, siis ma mõtlesin küll, et kui ilus see ikka oleks kui mõni noormees tuleks minu juurde lillega just sel päeval. Lihtsalt see, et keegi näeks minus piisavat naist, et mulle naistepäeval lilli tuua. Siis muidugi mõtlesin, et olen loonud endale sellise kesta, välise ilme, mis nagu ei eeldagi lilli. Kuigi ma ei saa päris täpselt aru, kust selline ettekujutus minu pähe on sattunud... Igatahes, ei suuda ma ise end naisena näha, sest see sotsiaalselt või kultuuriliselt kujundatud sugu - see milline üks naine on - ei sobi mulle. Ma ei vasta nendele kriteeriumitele.

Ja täna pärast filosoofia järjekordset loengut, tundus mulle, et ka minus on kinnistunud mingisugused mallid. Päris tugevalt. Ma tõesti arvasin mingi hetk, et helluse saamiseks või ilusate sõnade kuulmiseks, pean kasutama oma keha. Et minus ei ole miskit muud, mis võiks mõnele mehele huvi pakkuda. Muidugi oli natuke kurb kui ma sain aru, kui lihtsasti ma sellisesse lõksu jäin. Mina - kes ma protestin erinevate ühiskonna (minu jaoks) väärate arusaamade vastu - jäin siis sellisesse tobedasse lõksu, millesse jäävad "tavalised" või naiivsed naised. Noh, naiivne ma olen, aga tavaline....oh, ei, mina ei ole sugugi tavaline.

Tuleb välja, et ei ole ma sugugi nii eriline. Tõenäoliselt olen ma veel naiivsem ja rumalam kui mõni, kes vastab naise rollile rohkem kui mina. Siis aga nägin ma oma sobimatuse alget. Muidugi on süüdi keskkond, nagu mina ikka kipun arvama, igal juhul on meie nägemus naisest üsna põhjendamatu. Võinoh, missugune bioloogiline eeldus on nõude pesemine? Kuidas see saab sõltuda soost?

Ja ei sõltugi. Pean end lihtsalt inimesena käsitlema. See muidugi ei tee mu elu lihtsamaks. Ses suhtes, et nüüd pean end teostama/tõestama ühiskonnale vajalikuna. Ei saa nagu meeste peal liugu lasta. Ja muidugi ei tea ma kui paljuks ma üldse võimeline olen.

Pühapäev, 7. märts 2010

Klassiekskusrioon ehk ootamatusi täis Tartus käik

Tudengid seal pidutsevad igapäevaselt.
Pidu ei lõppe enne hommikut ehk kell pool üheksa hommikul helistas M I-le, et küsida, mis me teeme.
Äkkmõtetest saab tegelikult ka asja ehk mõtlesin, et lähen I poole niisama teed jooma, aga et ta elab Raekoja platsis, siis "läheks vaataks, mis toimub" võib lõppeda varahommikuse põhku pugemisega.
Kui sa avad korteri ukse uutele, siis nad arvavad, et sa elad seal.
Mõnikord ei ole valge lambilüliti välimuse ja tulekesega lüliti hoopiski mitte lambi lüliti.
Puudub selline koht nagu Tallinnas on Läbutänava baarid, kus saab tasuta popmuusika järgi tantsida.
Esimese klubikogemuse põhjal ei ole klubid lahedad.
Tartu on väikelinn ehk mitu endist klassiõde võib baarist leida.
See ei ole müüt, et inimesed laudadel tantsivad.
"Kui sa oleksid piraat, siis.."-sebimisvõte on teostatav mõlemat pidi.
Tasuta lõunad on olemas ja neid ei pea küsima.

K: "Mis sulle naiste juures meeldib?"
A: "Ausus. See on kõige tähtsam. Ma pean saama inimest usaldada."

Ei ole mõtet anda endale lubadusi, mida ma täita ei suuda.

Kolmapäev, 3. märts 2010

Köögijutud

H avaldas, et ta ütleb une pealt asju. T rääkis, et A-ga saab ta hästi magada ka kaisus.

Tuli ka jutuks, et kas keegi on ka esmasel kohtumisel kuti poole läinud. Kas siis kuskilt peolt või baarist. H arvas, et see on ohtlik, sest äkki on sel kutil kodus surnud naiste pead. T ka väga ei hinnanud sellist käitumist. Sellistel hetkedel tunnen ma end tavaliselt kuidagi valesti käitunud olevat ja siis hoian oma suu parem lukus. Aga ma tõesti ei arva, et kutid käivad ringi ja mõtlevad, et kelle pea ma täna otsast rebin.

Ja muidugi kõige põnevam: R on rase! Ehk siis kui ta aasta tagasi ütles, et arvatavasti saab tema esimesena lapse, siis tal oli õigus. Samal ajal H ja Ra arvasid, et mina saan olla see õnnelik esimene ema. Nad vist arvasid, et ma unustan end kaitsta või miskit. H ja T muidugi pidasid R-t heaks näiteks kuidas ilma kaitseta jääb ikka kohe rasedaks.

mnjah...


Läksin oma mantlit võtma, aga sain hoopis ühe ootamatu kalli.

Pühapäev, 28. veebruar 2010

...

"Kuidas J-il läheb?"

"Tal on vist palju kooli, ma ei tea."

"Tema sulle ka ei helista?"

"Ei."

"Teie suhe on siis läbi."

"...mmjah..."

Selline vestlus isaga ema sünnipäevalauas. Viimasel ajal on natuke palju neid küsimusi olnud. See ja siis mu selja jama, need on ebameeldivad minu jaoks ja ma pean ikka endaga tööd tegema, et emotsionaalset stabiilsust säilitada. Oma selja puhul ma lihtsalt püüan säilitada usku, et kõik on võimalik, ma ei viitsi selgitada, kuidas nii tühisena näiv asi on tegelikult küllaltki tõsine. Kui ma sellega õigesti ei tegele, võib see väga õnnetult lõppeda.
Lahkuminek teeb aga lihtsalt haiget. Niisiis, ma tahan karjuda:

JAH, ME LÄKSIME LAHKU! JA SEE TEEB HAIGET! JA MA EI TAHA SELLEST RÄÄKIDA, SEST IGAKORD KUI MA SELLEST RÄÄGIN, MUUTUN MA KAS PAHASEKS VÕI KURVAKS. KUI MU ESIMENE TIBU ÄRA SURI, SIIS TEDA MA LEINASIN KUUS KUUD. KUUUUS KUUD! TA OLI MULLE VÄGA OLULINE, NAGU J-GI. NII ET MA OLEN VEEL PIKKA AEGA KURB, KUI MA SELLELE MÕTLEN.
AGA MU SELG, SEE SAAB SIIS KORDA, KUI MA SELLEGA TEGELEN. EI OLE MÕTET KÜSIDA, KAS MU SELG ON JUBA KORRAS. MU SELGA JÄÄVAD NEED VIGASTUSED ELU LÕPUNI JA MA PEAN NENDEGA TEGELEMA. POLE KA MÕTET RÄÄKIDA SELLEST, ET MIDA MA PÄRAST KOOLI TEGEMA HAKKAN, MA PÄRIS AUSALT EI TEA. aga kui on ideid, siis ma kuulan...

Ja küsimus: "Mis on su huvid?" on ikka üsna totter. Ses suhtes, et ma õpin eriala, mis mind huvitab. Mis huvisid mul olema peab veel? Võinoh, ma ei saa aru, mida huvide all mõistetakse.

Reede, 26. veebruar 2010

Hurmur ja kirjapulk

Siin on soe. Hoopis teistsugune tuul kui Tallinnas. Tänane hommik oli mõnus, raske ärgata, aga H tegi T eilse sünnipäeva puhul kooki ja sain ka tüki. Teel loengusse õpetasid nad mulle kaks uut sõna: hurmur on siis tuletatud sõnast hurm ja tähistab kedagi kes hurmab; kirjapulk kirjutusvahendit. Üritasin küll väita, et kui sõna õs-is pole, siis ole tegelikult sõna, aga K jäi endale kindlaks.

Pidu ja kontsert olid mõnusad. Peol nägin U-t ja tuiasime mööda maja ringi. Ta isegi ootas minuga hommikust trolli. See pidu ja kontsert järgmisel õhtul olid muidugi väga pahad mu tervisele. Ehk siis, ei ole ma sugugi mingi super-ravitseja nagu ma arvasin..


Kaks komplimenti sain kah. Esimene tuli eilses balletis kui R ütles, et mu käed ei võbisenud üldse nii palju kui svinge ja grand pa'sid tegime. Ja täna T ütles, et mul on hea väljapoolsus küll. Ses suhtes, et need on kaks kohta, milles olen kuidagi eriti ettevaatlikuks muutunud. Noh, käed seepärast, et mu õppejõud on teinud mulle väga palju märkusi mu käte kohta ja kuigi viimase kommentaari põhjal on mu hoiak paranenud, siis mu käed ei ole ikka piisavad. Ja väljapoolsuse võtsin siis väiksemaks kui mu põlved hakkasid valutama, sest ma ei jälginud piisavalt varba ja põlve joondumist. Aga T-ga rääkisime ja ma arvan, et mul on väljapöörajad ja nimmeniudelihas liiga nõrgad (kuigi see viimane ei ole vist kunagi piisavalt tugev).

K eesti russian-lover piidles täna sotsioloogias meie kursust ja kasutas ühes oma valjuhäälses vastuses väga palju sõna tants. See on üldse selline huvitav loeng. Me oleme ainus teine kursus seal, ülejäänud on kõik esimesed. Kõik on seal, näitlejatest ehitajateni. Ja põnev on just see, et tüübid võtavad sõna. Ei mitte ainult meie H nagu tavaliselt, aga teised, inimesed, keda ma üldse ei tea.

Ja nii ma istun siin reedesel õhtul Viljandis ja mõtlen, et kas kallistada oma kitarri veel veidi lootuses, et ta hakkab mulle laulma, või teha ära järgmise nädala sotsioloogia ülesanne. Võib-olla midagi sellist ma just tahtsingi...

Reede, 19. veebruar 2010

Iseenda ravitseja

Mulle ikka nii meeldivad need minu kahepäevased tervenemised. Ma olin küll mitu päeva selline tõbine ja jõuetu, aga teisipäeval võtsin asja tõsisemalt kätte, nägin täpselt õiget unenägu ja täna ärkasin väga tervena üles. Juba eile õhtul ei tundnud ma kurgus valu. Kuidas ma seda siis tegin?

Oluline on endale tunnistada, et olen haige, sest alles siis saan aru, et on aeg ravimiseks. Tuleb aru saada kõikidest sümptomitest ja võimalusel lokaliseerida haiguse kolle. Siinjuures on oluline ka mõtlemine, näiteks, oli minul kurk haige, mis võiks viidata millegi alal hoidmisele. Midagi on jäänud ütlemata. Tundes mind, siis on väga vähe asju, mis jäävad ütlemata. Aga....mulle tundub, et siin ongi see konks! Oluline on, et ma endale ka selle välja ütleksin. Mina kasutasin "peeglit" ehk ma rääkisin kõik oma emale ära, täpselt nii nagu ma tundsin. Teisedki teadsid, aga talle rääkides julgesin lasta oma emotsioone kah välja. Tema vastuses mulle peitus minu vastus.
Oma ema ma tunnen üsna hästi, ma tean tema eelarvamusi ja hirme. Juba ma teen vahet tema kompleksidel ja minu kompleksidel (kuigi ega ma neid viimaseid eriti ei märka, aga ma saan aru kui tegemist on emalt ülevõetud kompleksiga). Tema vastab mulle alati iseendast lähtuvalt ja see on alati õige, sest ma oskan tema kaudu leida oma vastuse üles.

Nii see oli siis õige meelerahu saavutamine.
Siis tuleb hakkata lihtsalt räigelt ravima. Küüslaugu ja kõige muuga. Seekord oli minu parim sõber küll soolveega kurgu kuristamine, aga küüslauk meega isegi aitas. Muidugi ei ole üldse mõtet kasutadagi neid vahendeid kui ei talu neid. Siin on teine konks, millesse tihtilugu kukutakse: ravim ei saa ravida, kui sel ei lubata end ravida. Ehk siis, küüslauk on päris karm värk, aga ta on ühtlasi väga tubli. Küüslauku ei pea eriliselt isegi uskuma, lihtsalt natuke tarbida ja juba ta teebki oma asja.

Loomulikult, tuleb ka natuke teada, mis mille puhul aitab. See on ka üks konks, kui ikka ei tea, mis parasjagu kurguvalu vastu aitab, siis on suht raske end ravida. Aga jah, soolvesi oli seekord üks tublimaid. Isegi taruvaik, mis siiani kandis minu poolt parima kurguvalu ravimi tiitlit, ei olnud nii hea.

Ja lõpuks need unenäod.
Juba esmaspäeval nägin kahtlasi unenägusi. Nimelt, tulin Viljandisse hommikul ja olin meeletult väsinud, nii et magasin veel. Nägin unes mingit kaklust või võitlust. Aga mul oli nii nõrk tunne, et ma lihtsalt ärkasin üles. Ja nii mitu korda, nägin jälle võitlust ja ärkasin kohe üles. Mul oli tunne, et ma ei või kaotada, aga tol hetkel ma ei olnud võitmiseks piisavalt tugev, mistõttu ma ärkasin iga natukese aja tagant üles.
Vahetult enne terveks saamist nägin unes, kuidas suured sõjalaevad olid tulemas kuskile väga ilusasse kohta. Ja ma ujusin nendele lähemale, et veidi luurata, aga mu peidukas ei olnud just kõige parem. Nad märkasid mind ja ma astusin võitlusse.
Niipea, kui ma lähenesin laevale, muutusin ma hiigelsuureks ja ma lihtsalt lükkasin nad käega pikali. Nad muudkui tulistasid mu poole. Päris ära ma neid ei hävitanud, läksin vist abi järgi, kuna neid laevu oli palju, ja siis uni muutus. Veel mõtlesin, et huvitav, kas ma viga sain ka, nad ju ikkagi tulistasid. Vaatasin oma kätt ja sel olid väikesed punased täpid. Ei midagi hullu.

Mul ei ole palju saavutusi. Ma lihtsalt ei oska eriti miskit saavutuseks lugeda. Küll, aga pean ma sellised kahepäevaseid ravimisi saavutusteks. Kui nüüd saaks selle seljaga ka kuidagi hakkama...

Teisipäev, 16. veebruar 2010

Haige ja ma ei tea, see kool ei aita ikka üldse

Uu, eile oli siis esimene päev koolis ja mul oli ainult üks tund. Üritasin siis sellele õppejõule seletada, et mul selg jama ja ma ei saa painutada, nii et ma ei tea, kui palju ma kaasa saan teha. Ja ta muidugi ütles, et ise vaata, tunneta. Juba soojendust ei tohtinud ma kaasa teha. Tunni lõpus veel pahandas, et puudujad peavad järjekorra endale ise omast ajast selgeks tegema. Järjekord?? Mida kuradit? Mis järjekord? Tüüp, see oli mu esimene päev tagasi koolis, ma ei võinud miskit tehagi. See ajas mind ikka nii närvi.

Aa, ja lisaks, ta on pede, eks. Muidugi ta pöörab poistele rohkem tähelepanu ja siis tunni lõpus küsis mu kursavennalt, et mis tal siis viga. Ja too rääkis, et mõlemad hamstringid on rebenenud. Ja siis õppejõud seletas pikalt, kuidas sellega ümber tuleb käia ja et äkki mu kursavend tuleb mõni esmaspäev tema juurde ja ta üritab kuidagi aidata. Minule ta küll personaalset abi ei pakkunud.

Ma lihtsalt olin täna nutu äärel kui seal tunnis jälle käisin. Tahtsin ka tantsida, aga ma ei võinud mitte midagi teha. Ma isegi ei julgenud. Pärast oligi selg jälle tagasi vajunud. Arst küll oli positiivne, et hakka vaikselt pihta ja nii paari kuu pärast saad juba korralikult teha. Ma pean kõigega otsast alustama. Ja koolis nad ju võtavad aina materjali juurde. Aaarrgghhh! Pole nagu kellegagi sellest rääkida ka, võinoh, ma vist nagu ei oska või miskit. Kellega ma üldse peaks vestlema? Ses suhtes, et kursuse juhendaja on iseenesest väga mõistlik, aga siiani on ta meist küllalt tublisti hoidunud, mul ei ole eriti tunnet, et võin tema juurde minna ja öelda, et kuule, ma tahaks rääkida. Noh, niikuinii pean rääkima, ta siiski annab mulle tundi, millest ma ka ilmselt osa ei saa võtta. Aga jah, siis ta ütleb, olks, ära tee või vaata ise kuidas saad.

pffhh...

kurk on ka valus.

raha on otsa saamas.

võib-olla on aeg üheks akadeemiliseks....

Kolmapäev, 10. veebruar 2010

Harjutused

Ma võin juba liigutada.
Ideid lendab varukast, ilmselgelt on mul liiga vähe tegevust.

Reisile tahan ka minna... kui kaaslase vaid leiaks...

Üks saavutus ka. Nimelt, teate küll seda sõrmseongu seotust ajupoolkeradega. Kui paned käed sõrmseongusse ja peale jääb parem pöial, siis domineerib mõtlemises vasak ajupool ehk analüütiline mõtlemine. Kui peale jääb vasak pöial, siis domineerib mõtlemises parem ajupool ehk intuitiivne mõtlemine.
Mul jäi peale parem ja siis mõned kuud tagasi mõtlesin, et aga kui prooviks endale teistmoodi sisse harjutada. Et kas siis mu mõtlemine muutuks ka. Igatahes, hakkasin harjutama ja nüüd tuleb juba automaatselt vasak pöial peale, mugavam on.

Kas ma ka teisiti mõtlen...?

Esmaspäev, 8. veebruar 2010

Unenägu ja lapse käed

Liigutamisest on nii palju möödas, et nägin täna unes tantsimist. Konkreetseid liigutusi ja loomulikult kursakaaslasi. Tegime isegi duetti ühe kursaõega. Tantsisime sealsamas mustas kastis, kus aeg-ajalt ikka tantsime.

K muidugi rääkis innukalt mu sünnipäeval, kuidas ükski tantsija, keda tema teab pole vigastusteta. Et ma parem juba mõelgu mingisugusele alternatiivile. Ma hakkasin seda mõtet lihtsalt blokkima. Sain ta peale isegi pahaseks, mida tema ka teadis. Viimasel ajal mind ajavad nii närvi inimesed, kes sunnivad mind mu ideedest kõrvale. Olgu, ma olen idealist ja maailmamuutmine ei ole lihtne. Arvatavasti see mul ei õnnestugi. Aga kammoon, ma pean vähemalt püüdma oma ideid teostada.
Ma ei taha lihtsalt alla anda ja miskit raha eest tegema hakkata. Kõik on võimalik. Mul on olemas ka üsna head võimalused, kui ma ei proovi, siis ma ei andestaks endale.

Balleti õppejõud ütles, et mul on lapse käed. Ma olen ise ka vaadanud, et nad on naljakad: pole naiselikud, aga mehelikud ka pole. Emal on samasugused. Ma ei tea, mismoodi ma nad siis naise käteks muudan. Tegelikult pole ma isegi kindel, kas ma tahan endale täiskasvanud käsi.

Reede, 5. veebruar 2010

Meestemagnet

Hommikul sai veedetud paar tundi Nõmmel kohvikus kirjutades. Jõin teed ja täitsin oma päevikut kui kõrvallauas olev vanem härra hakkas minuga vestlema. Kell oli üksteist hommikul ja ta jõi oma sõbraga viina. Niimoodi viisakalt kohvikus. Andis mulle isegi oma visiitkaardi ja vabandas igati, et tal ainult vaimsed huvid. Pakkus suurest viisakusest mullegi pitsi, mille peale ütlesin, et minu jaoks on vara.

Hakkasin siis ka lahkuma ja härra tuli minu juurde, suudles mu kätt ja ütles:
 "Teis on nii palju sisemist ilu. Ma loodan, et kohtume veel."

Naeratasin ja ütlesin, et ehk tõesti kohtume.



Armastusest mõtlesin ka....


mnjah...
---
uus lemmik

Neljapäev, 4. veebruar 2010

?

Teadsin küll, et mul läheb nüüd raskeks. Aga et niipidi raskeks, seda ma poleks arvanudki.

Mõtlesin, et hakkaks kirjutama üht oma teekonda üles, aga ma ei tea kust alustada. Ses mõttes, et ma ei usu ettemääratusesse, aga tingimused teatud teed kõndimaks on täiesti olemas. Niisiis ei teagi ma kas alustada mõningatest mälestustest lapsepõlvest või konkreetsetest tõugetest.

Kummaline on ka see, et ma olin enne iseendale rohkem avatud kui praegu. Tuletab meelde seda kui ma natuke hapet tegin. Et ma seda nii vähe tegin siis see mõju nii võimas ei olnud, aga üks hetk ma juba vaikselt hakkasin kuulma miskit oma kuklas. Tahtsin veel kuulata ja aru saada, et mis helid need on, aga J ja P rääkisid terve aja ja siis ma ei kuulnudki.
Tahaks siiski teada, mis mu sees on, see tundub kuidagi värviline.

Esmaspäev, 1. veebruar 2010

Kui elu sunnib mõtlema valikute üle

Käisin siis üle pika aja ühe seljaarsti juures. Muidugi oli tegemist sellise natuke soolapuhujaga, aga millegipärast ma arvasingi, et midagi sellist mul viga ongi. Mis siis seekord? Sopistunud disk. Ma ei tea kuidas see juhtus, mäletan ainult valu alaseljas ja kui katsusin siis oli konkreetselt üks lüli valulik.

Alles praegu hakkab kohale jõudma, et see võib-olla tähendabki eriala vahetust. Ma ei tea veel, pean uurima. Aga see on üsna masendav. Uskumatu, aga ma vist tõesti armastan tantsu.

...

Kui elu on muutunud nii põnevaks, et päevikust on saanud taas parim sõber.

Eile lõpuks sain siis ka M-iga kokku. Algul pidi V ka tulema, aga tuli hoopis K. Üritasime miskit heli M-i äsjasoetatud kitarrist välja saada, jõime veini ja hommikul vaatasime multikat, mille ajal M rõõmsalt magas. Kuulsin miskit huvitavat J-i kohta ja ei teadnudki, kas usaldada oma mitteniiusaldusväärset sõpra ja olla J-i peale pahane või usaldada J-i, kes mulle sugugi kõike ei usalda.

"Tore, et sa J-ist lahku läksid. Sobib sulle!"

Muidu on lõbus aga natuke libedal teel olen. Ei tohi mugavaks muutuda nii emotsionaalselt kui vaimselt. Ennast kaotada on väga suur oht.

"Sa oled nii ilus."

Pühapäev, 24. jaanuar 2010

Koolis

(etteheitvalt): "Mis mõttega me selle videosse, siis võtsime?"
(sarkastiliselt): "Mis on üldse elu mõte?"
(otsekoheselt): "Ma ei tea, ma veel otsin. Ma tean ainult põhjust miks mitte surra."
(irooniliselt ja viidates Schopenhauerile): "Et mitte tahtele alluda?"
ja üleüldine naer....

Elu mõte

Võiks tulla. Mul oleks vaja.

Vähemasti mingisugune eksistentsivorm siin ühiskonnas. Selline põhjendatud ja kasulik.

Laupäev, 23. jaanuar 2010

SUUR KUNST ehk kuhu kõik teie sokid kadusid

Esmaspäeval, Viljandi Kultuuriakadeemia Mustas saalis. Kell 11.00, 12.30, 14.00 ja 15.30.
Kõik puhta tasuta. Aga pange jalga puhtad sokid, niikuinii peab tossud ukse taha jätma.

Reede, 22. jaanuar 2010

.....

Inimesena olen ikkagi... ebaõnnestunud.

Neljapäev, 21. jaanuar 2010

Nohikud

Kui me lõpuks K-ga sealt ruumist välja tulime, hakkasin lihtsalt naerma. Me olime mõlemad ikka väga närvis. Läksime koos sinna ette istuma ja enne veel kui õppejõud meid küsitlema hakkas, üritasime end pisikeste naljadega rahustada. Ja kui K siis sai Suurepärase, mõtlesin, et see ei ole võimalik. Mul oli hea meel, aga mulle tõesti tundus, et päris sellist hinnet sealt ei tule. K oli vahepeal näost läinud nii punaseks kui võimalik ja ma isegi arvasin, et ta võib nutma hakata.

Mina polnud aga sugugi parem. Vehkisin kätega nii mis hirmus ja kõike päris vastata ei osanud. See rääkimine tekitas minus siiski teatava enesekindluse ja ma arvan, et see vehkiminegi oli natuke hea. Kõrvad huugasid.

Ja siis ta ütles mullegi, et võib mulle Suurepärase panna. Just enne vaatasime, kuidas üks sai vaevu C ja teine D ja mõtlesime, et see on juba hästi kui C saame.

Enne olid muidugi T ja H ära vastanud ja ega sealt muud hinnet polnudki loota. Ja siis saime aru, et meie korer on nohkarite korter, nimelt me kõik saime A-d. Isegi mina, kuigi ma olin kõige väiksema ettevalmistusega.

Aga nüüd veel proovidesse ja igasugu lubadusi seoses putsi joomise ja kommi söömise ja kinni tõmbamisega anti, nii et tuleb huvitav õhtu. Ma peaks kommi saama.

Mõistus ja muud loomad

Kunst, esteetika - kui ühe kasutusala/mõistmist laiendada, kaotavad mõlemad oma väärtuse. Tõesti, pole ju varsti enam mõtet nimetada üht või teist kunstiks või tuleks nimetada just kõiki asju kunstiks, sest enamiku asjadest oleme juba estetiseerunud.

See vajab veel mõtlemist.

Aga see, et esteetika tähendab meelelise taju suurendamist, on oluline. Suudame ju tunnetada mõistusega enamat kui meelelise tajuga. Ja seda on nähtud duaalsena, maailm on selle põhjal jaotatud kaheks....oot, mõttelõng katkes...

...mõtlen, et kui suurendada iseenda meelelist taju, see tähendab, et kui nende 5 meele juurde tekiks veel mõni meel....Mis siis saaks? Või mis meel see oleks? Või on mõistus veel üheks meeleks? Aga mõistuse tunnetustipp on metafüüsika, mis ei ole siiski füüsiline. Ja seda alust ju endiselt otsitakse. Seda kõige väiksemat osakest. Üldse tundub, et maailm on jagamatu.

Ja siiski, kui see osake leitakse, siis põhineb ta ikkagi selle osakese (aluse) eeldamisel. Ei, vabandust, selle osakese eeldus alusena, on metafüüsiline, s. t see ei pruugi olla kõige alus, sest matemaatilise suhte põhjal väidame, et kõige väiksem on kõige algus. Matemaatika, - mõistuse tunnetusprotsess: see, et me näeme kõikjal arvudel põhinevat suhet, kusjuures arvud on samuti alused kirjeldamaks seda suhet ja need arvudki oleme ise nimetanud - on inimese enda poolt mõistetud. Muidugi valitseb kõikjal seaduspära kui me selle ise tekitame. Nüüd jooksin rappa.... Vajab ülemõtlemist!

Korraks oli selline nagu vaataks tõtt tunne, aga väsimus annab tunda. Viimasel ajal mulle tundub, et mingist mulle teadmata allikast toodab mu keha dopamiini. Mõtlemisest?

Teisipäev, 19. jaanuar 2010

Head visuaalsed efektid!

Nüüd (tegelikult juba eelmine aasta), kus Spice Eestisse ka jõudis, siis tekkisid igasugu naljakad veebilehed, kus müüakse erinevaid meeli mõjutavaid aineid sellise meditatiivse jutu alt, nt (seda tuleb hästi malbe häälega lugeda) "Lõdvestuge loomulikult. See tee võtab teilt maha pinge, rahutuse ja depressiooni." See lihtsalt on nii mitmekihiliselt naljakas.

Ja muidugi mu isiklik lemmik (ärge unustage häält!):  
""Buldogi pillid" koosnevad suurepärasest taimede segust selleks, et aktiveerida Teie keha ja elustada Teie mõistust, aktiveerida energiat. Head visuaalsed efektid."


Või siiski:

"5HTP ja Serotoniin on loomulikud keemilised ained, mida toodavad meie kehad, et aidata reguleerida meie isu, tuju, seksuaalseid soove, und ja närvipinget. Need funktsioonid on tugevasti häiritud juhul.kui Serotoniini tase kehas on alanormis. Serotoniini tase muutub liialt madalaks, mille põhjuseks võivad olla: emotsionaalsed või füüsilised pinged, vale dieet või toidupuudus, vähesest füüsilisest treenitusest (aeroobika või muskulatuurne), alkoholist, kofeiinist või nikotiinist. Suurepärane valik peale rasket ööd!"


Toredad tegelased!

 

Sõin täna vitamiine

Istusin täna peale proovi ja terve päeva õppimist ühes klassiruumis ja noh, õppisin. (Vist on veidi igav kui kõik tudengid oma sessist muudkui kirjutavad, muuseas "vist, vististi" tähistas algupäraselt hoopiski "kindlat"). Ühel hetkel aga tabasin end erinevaid hääli tegemas ja kurgulaulu proovimas.

Täna R proovis, rääkis mulle K emastest ja isastest USB otsadest. Tundun ehk nuuub sellel alal, aga ma tõesti ei teadnud, et ka juhtmetel (pigem vist juhtme otsadel) on sugu.

Ja kui mänguautoga mängides häält juurde teha, on kohe märksa põnevam. Seda ma ka varem ei teadnud.

Täna oli tore päev.

---
Mida muidu küünlad teile meenutavad?

Edusammud

JJJJ........
argimured: nagu puder, kohv, mida selga panna, mida pähe panna, mida kõrva panna

Sokid siin, sokid seal
seoses sokkidega: tahaks ühel päeval Tallinna ka....

Klatšijutud K-ga: ta armastaks kõiki mehi.

Proov: Mis selle mänguautoga teha saab?

FFFFFFFFFILOSOOFIA!

J.........
............
Läheks tuttu.

Esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Mõtted viimastel päevadel

JJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJ
JJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJ
aitab kah!

SSSSSSSSSSSSSS Ei maksa!!!

s
Mh!
Järgneb pikk seletus miks ei tohi sellele mõelda.

FFFFFFFFFFFFFFFFFFFFFFilosoofia! !
10
ei 5 vähemalt
olgu 3 sain

ja siis



JJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJ
Jää nüüd parem magama......

Laupäev, 16. jaanuar 2010

Esteetika algne mõiste tähendas meelelise tunnetuse laiendamist. Alles Kantist on esteetikat kui kunstifilosoofiat mõistetud.
Eelmise sajandi lõpupoolt ütleb aga selline tüüp nagu Beardsley, et kunsti funktsioon on pakkuda publikule esteetilist elamust. Ta jätab kunstiteoste klassist välja readymade'id (mitte, et ma päris teaksin, mis see tähendab, aga näiteks on toodud Duchamp' "Fontään", minu jaoks see veidi selgitab). Ja siis vaieldakse vastu, et kunstil ei pea olema funktsiooni, et kaitsta selliste teoste staatust kunstiteostena.

Miks ei või kunsti funktsiooniks olla publikule esteetilise elamuse pakkumine, kui see on esteetika algsele mõistele vastav? Põhimõtteliselt tegelebki kaasaegne kunst just nimelt n-ö meie silmade avamisega, sunnib meid vaatama kõike veidi teise pilguga.

Ilu, kunst, esteetika - need tunduvad hõljuvat kuskil alateadvuse piirimail, mida me lihtsalt ei saa kätte, et neid defineerida. Ometi oleme me leidnud need sõnad ja isegi konkreetsed asjad neile vastamaks.

peab veel lugema....

kunst on...

...vaba.

Loen siin analüütilise kunstiteooria teket ja kuidas jõuti selleni, et tegelikult on mõttetu kunsti defineerida. Mul tuli ühtäkki meelde, miks ma tahtsin tantsu õppida. Mulle tundub, et ühiskond aktsepteerib kunsti, lubades sel iseeneses olla vaba.

hm....

ei tea, peab vist edasi mõtlema.

Neljapäev, 14. jaanuar 2010

Püksid sokkide sees

Viimasel ajal olen kuidagi eriti palju täheldanud, et püksisääri topitakse sokkide sisse. Ilmselt on see suurest talvest ja seetõttu keegi ei taha, et ta püksid märjad oleksid. Siiski, pean mainima, et kui mina gümnaasiumis niimoodi oma pükse ja sokke kandma hakkasin, olin ma üsna üksildane selles moes. Oli küll see üks tüüp, keda kuulsin sööklas ütlevat:
"Ma hakkan oma pükse sokkide sees kandma."
Kui temalt küsiti miks, siis ta vastas, et see on lahe.

Minu meelest ka, see näeb lahe välja. Lisaks ei määrdu ega lagune püksid enneaegselt. Nii et kellel veel püksid mööda maad lohisevad, on aeg muutuseks. Topi oma püks soki sisse!

---

Ja eile oli spontaanne saun I ja T juures. Lõpuks mängisime imagot, mille mina võitsin K-ga viiki.

Unes nägin, et J-i vanemad pahandasid minuga, et ma ei korista nende juures piisavalt. Istusin ja kuulasin, kuidas ta ema mulle seletas, et ma ikkagi peaksin natuke aitama nende peret. Ma tundsin end nii halvasti, et ma ei olnud seda teinud ja et mul enam selleks erilist võimalustki ei teki.

Teisipäev, 12. jaanuar 2010

;)(::(;

Ma ei ole päris täpselt kunagi aru saanud, miks inimesed neid smailisid nii palju kasutavad. :) ;) J küll kunagi ütles, et see on nagu tee inimeste südameni. (; Ilmselt sest internetis keegi kunagi ei saa aru, millise emotsiooniga sa kirjutad, ja siis, et keegi asju valesti ei mõistaks, on suht iga lause taga üks väike vidin. :D ;D

Mina ausalt neid ei vaatagi. Need on nagu mingid lõputud punktid, mis ei ole mõeldud lugemiseks. Ja pealegi, kas siis internetis ei tohi miski olla tõsiselt võetav? ): ;D

Midagi peaks ju meie sõnade taga ka olema.

Noh, seda ma siin mõtlen, kui ma peaksin õppima või siis vähemasti kappi korda tegema.

Avastasin täna, et mu madrats on veidi ära vajunud. Madrats, millel ma olen maganud keskmiselt 3 korda kuus. Kuidas ta nüüd siis niimoodi ära vajus?

Ja täna lähme ujuma. Õppimine on tähtis, aga mul ei ole teisi selliseid sõpru nagu M ja M.
Kolm aastat tagasi otsustasin ma armuda.

Ma ei teagi, mida selle teadmisega peale hakata. Võib-olla ei peaks asju otsustama.

Pühapäev, 10. jaanuar 2010

A!

Minu pedagoogilise psühholoogia eksamihinne. Isegi mu isa ei saanud seda ainet A-d. Mnjah, eks mul ole ka suur tänu meie kursavanemale, kes selle eksami eelmine päev sooritas ja kõik küsimused ka meile ütles. Ma õppisingi ainult nende järgi. Nii et suht loto.

Keegi enam ei usu minusse. Isa ütles suht konkreetselt, et ega mina raha teenima ei hakkagi. Mul ei olegi kunagi eesmärgiks olnud, et ma nüüd hakkan hullu pappi kokku ajama, aga hakkama saan ma kindlasti. Võinoh, mulle meeldiks seda arvata.

Viimasel ajal mulle tundub, et ma arvan liiga palju. Tean küll, et pean end ümber mõtlema, aga see on veidi valus ja ma ei tea, kas mul on praegu aega, et pikalt kurb olla.

Ma igatsen oma tibusid. Neid väikseid tegelasi, kes ei esitanud mulle nõudmisi, ainult seda, et ma köögist neile krõbinaid tooksin ja puuri puhastaksin. Kiku tahtis kaissu ka, teistele meeldis lihtsalt ringi joosta ja voodi alla krõbinaid tassida.

Neljapäev, 7. jaanuar 2010

Mõtle originaalselt!

Kuidas vannitada dinosaurust?

Õhtuti

ma igatsen

Esmaspäev, 4. jaanuar 2010

"You're a typical happy person"

Seekord oli tõeliselt tore. Uue aasta vastuvõtmine. Natuke naljakas oli küll seal Arukülas olla, sest oleme ikka sissetungijad. Nende oma pere oli tervenisti kohal ja et nad olid veidi ossimad kui meie, siis isegi tekkis mingi konflikt. Muidu olid nad toredad, aga kui meie laulma hakkasime, tahtsid nemad ka laulda, aga hästi kõvasti ja veidi selliseid lorilaule.

Nagu ikka tegime sauna. Aga et lumi nii kõrge oli, siis hüppasime ka sinna sisse. See oli nii hea. Kõigepealt kütad ennast leilis nii kuumaks, et enam olla ei suuda. Siis jooksed ruttu õue ja hüppad lumme. Et aga lumes hakkab üsna jahe ja siis jooksed jälle leiliruumi. Ja siis tulebki see kõige mõnusam osa. Kuskil sees on veel soe sellest esimesest leilist ja jooksmisest, aga nahk on külm. Nahk hakkab soojenema ja tekib selline veidi kõdine tunne, keha suriseb. Jooksmine on veidi väsitav ka ja lõpuks ongi selline mõnus orgasmijärgne tunne.

Pärast sauna oli kerge sööming ja üsna kiiresti jõudis kesköö kätte. Otse meie kohal säras kuu - püsirakett. Soovisime kõige paremat aastat ja muudkui kallistasime. J helistas mulle esimesena ja see ei olnudki nii hirmus kui ma kartsin. See aasta ei olnud üldse nii palju helistamist või sms-imist. Ema ja isa ja veel keegi, kelle numbrit ma ei teadnud.

Hiljem oli sees meil kehva muusika disko. Et see mind eriti inspireerinud, siis hakkasin I ja J-ega vestlema. Rääkisime I-ga plastmassist ja millegipärast Sigur Rósist. Rääkisime, kuidas me ikka elame laisalt ja et vähem plastmassi toota, ei söö I krõpsu.

Meiega vahetas aastat ka N, kes on M-i hingesugulane Saksamaalt. Ta pakkus mulle veini ja küsis, et millist alkoholi mina joon. Rääkisin talle, et olen enda jaoks avastanud viina hapukurgiga. Ta vist ei saanud sellest aru. Ja siis läks temagi puhul jutt muusikasse. Ta küsis, et mida ma kuulan. Ma ei ole kunagi osanud kategoriseerida muusikat, eriti veel seda, mida mina kuulan. Ta pakkus mõned žanrid ja ma valisin indie. Ta küsis, kas ma olen Siguri poisse näinud ja ütlesin, et lausa kaks korda.

Kõik need jutud muusikast viisid mu mõtted I kitarrile ja tegin ettepaneku, et ta selle tooks. V-ga laulsime Lendu ja lõpuks tulid teisedki laulma ja nagu ma juba mainisin tahtis pererahvaski laulda. Et me aga ei leidnud laulu, mida kõik saaksid laulda, siis hakkasime toonima. Esialgu a-d, pärast läks jämmiks kätte. See oli nii vinge.

Järgmine päev läksime I-ga jalutama. Päike paistis ja lund lendas puudelt. Tagasiteel kohtasime teisigi ja siis hakkasime kõik lumme hüppama. Lumi oli nii pehme. N-ga pidasime ka väikese sõja maha. Tegelikult oli päris hirmus kui ta mulle alguses lund näkku lükkas, selline uppumistunne oli.
Õhtul tegid perepoisid metsa lõkke ja me läksime selle ümber vorste küpsetama ja laulma. Põletasin endale ka soovi. Seal lõkke ümber lauldes unustasin tõepoolest kõik muu ära. Üks hetk M mainis, et varsti peab tagasi minema, et ka linna minna.

Ja siis oligi linnaminek. Meil M-ga oli veel tuju koos olla, niisiis läksime M-i ja I poole. Seal oli meil teepidu. Mulle väga meeldis, tee tuli väga hea. Siis I andis mulle oma mussi ja me veidi rääkisime ja uinusime, et hommikul ärgata. Hommik tuli, lumine nagu ikka. M oli juba tööl kui mina ärkasin. Olime neljakesi. Tegin teed, M pani tule alla ja I tegi süüa. Siis sõime ja huvitaval kombel rääkisime suhetest. Millegipärast kõik arvavad, et hea suhe algab sõprusest. Mina arvan, et kui piisavalt aus olla, siis ei pea tingimata sõbrad olema.

Ma ikka lükkasin oma kojuminekut edasi, teadsin, et ega ma kodus midagi ära ikka ei tee. Ja siis N  ütles:
"Do you know that you smile when you're sleeping?"

Sellise asja peale polegi nagu midagi öelda. Isiklikult arvan, et kuna mul on suunurgad loomulikult ülespoole, siis see ongi minu nägu. Aga talle vastasin, et ma mõnikord magan suu lahti ja siis ila tilgub padjale. Ja natuke hiljem:
"What are you looking at?"
"You."
"Why?"
"Because you make me happy."
"?????"
"Yeah, you're a typical happy person."

See ikka solvas.

Õhtul tegi mind üks asi kurvaks ja samal ajal ka õnnelikuks. See kõik möödub nii ebaloomulikult lihtsalt. Ma mõistan kõike ja miski ei tundu halb. Nukraks veidi teeb, aga paratamatuse tunne on suurem. Ta on siiski