Kui me lõpuks K-ga sealt ruumist välja tulime, hakkasin lihtsalt naerma. Me olime mõlemad ikka väga närvis. Läksime koos sinna ette istuma ja enne veel kui õppejõud meid küsitlema hakkas, üritasime end pisikeste naljadega rahustada. Ja kui K siis sai Suurepärase, mõtlesin, et see ei ole võimalik. Mul oli hea meel, aga mulle tõesti tundus, et päris sellist hinnet sealt ei tule. K oli vahepeal näost läinud nii punaseks kui võimalik ja ma isegi arvasin, et ta võib nutma hakata.
Mina polnud aga sugugi parem. Vehkisin kätega nii mis hirmus ja kõike päris vastata ei osanud. See rääkimine tekitas minus siiski teatava enesekindluse ja ma arvan, et see vehkiminegi oli natuke hea. Kõrvad huugasid.
Ja siis ta ütles mullegi, et võib mulle Suurepärase panna. Just enne vaatasime, kuidas üks sai vaevu C ja teine D ja mõtlesime, et see on juba hästi kui C saame.
Enne olid muidugi T ja H ära vastanud ja ega sealt muud hinnet polnudki loota. Ja siis saime aru, et meie korer on nohkarite korter, nimelt me kõik saime A-d. Isegi mina, kuigi ma olin kõige väiksema ettevalmistusega.
Aga nüüd veel proovidesse ja igasugu lubadusi seoses putsi joomise ja kommi söömise ja kinni tõmbamisega anti, nii et tuleb huvitav õhtu. Ma peaks kommi saama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar