esmaspäev, 4. jaanuar 2010

"You're a typical happy person"

Seekord oli tõeliselt tore. Uue aasta vastuvõtmine. Natuke naljakas oli küll seal Arukülas olla, sest oleme ikka sissetungijad. Nende oma pere oli tervenisti kohal ja et nad olid veidi ossimad kui meie, siis isegi tekkis mingi konflikt. Muidu olid nad toredad, aga kui meie laulma hakkasime, tahtsid nemad ka laulda, aga hästi kõvasti ja veidi selliseid lorilaule.

Nagu ikka tegime sauna. Aga et lumi nii kõrge oli, siis hüppasime ka sinna sisse. See oli nii hea. Kõigepealt kütad ennast leilis nii kuumaks, et enam olla ei suuda. Siis jooksed ruttu õue ja hüppad lumme. Et aga lumes hakkab üsna jahe ja siis jooksed jälle leiliruumi. Ja siis tulebki see kõige mõnusam osa. Kuskil sees on veel soe sellest esimesest leilist ja jooksmisest, aga nahk on külm. Nahk hakkab soojenema ja tekib selline veidi kõdine tunne, keha suriseb. Jooksmine on veidi väsitav ka ja lõpuks ongi selline mõnus orgasmijärgne tunne.

Pärast sauna oli kerge sööming ja üsna kiiresti jõudis kesköö kätte. Otse meie kohal säras kuu - püsirakett. Soovisime kõige paremat aastat ja muudkui kallistasime. J helistas mulle esimesena ja see ei olnudki nii hirmus kui ma kartsin. See aasta ei olnud üldse nii palju helistamist või sms-imist. Ema ja isa ja veel keegi, kelle numbrit ma ei teadnud.

Hiljem oli sees meil kehva muusika disko. Et see mind eriti inspireerinud, siis hakkasin I ja J-ega vestlema. Rääkisime I-ga plastmassist ja millegipärast Sigur Rósist. Rääkisime, kuidas me ikka elame laisalt ja et vähem plastmassi toota, ei söö I krõpsu.

Meiega vahetas aastat ka N, kes on M-i hingesugulane Saksamaalt. Ta pakkus mulle veini ja küsis, et millist alkoholi mina joon. Rääkisin talle, et olen enda jaoks avastanud viina hapukurgiga. Ta vist ei saanud sellest aru. Ja siis läks temagi puhul jutt muusikasse. Ta küsis, et mida ma kuulan. Ma ei ole kunagi osanud kategoriseerida muusikat, eriti veel seda, mida mina kuulan. Ta pakkus mõned žanrid ja ma valisin indie. Ta küsis, kas ma olen Siguri poisse näinud ja ütlesin, et lausa kaks korda.

Kõik need jutud muusikast viisid mu mõtted I kitarrile ja tegin ettepaneku, et ta selle tooks. V-ga laulsime Lendu ja lõpuks tulid teisedki laulma ja nagu ma juba mainisin tahtis pererahvaski laulda. Et me aga ei leidnud laulu, mida kõik saaksid laulda, siis hakkasime toonima. Esialgu a-d, pärast läks jämmiks kätte. See oli nii vinge.

Järgmine päev läksime I-ga jalutama. Päike paistis ja lund lendas puudelt. Tagasiteel kohtasime teisigi ja siis hakkasime kõik lumme hüppama. Lumi oli nii pehme. N-ga pidasime ka väikese sõja maha. Tegelikult oli päris hirmus kui ta mulle alguses lund näkku lükkas, selline uppumistunne oli.
Õhtul tegid perepoisid metsa lõkke ja me läksime selle ümber vorste küpsetama ja laulma. Põletasin endale ka soovi. Seal lõkke ümber lauldes unustasin tõepoolest kõik muu ära. Üks hetk M mainis, et varsti peab tagasi minema, et ka linna minna.

Ja siis oligi linnaminek. Meil M-ga oli veel tuju koos olla, niisiis läksime M-i ja I poole. Seal oli meil teepidu. Mulle väga meeldis, tee tuli väga hea. Siis I andis mulle oma mussi ja me veidi rääkisime ja uinusime, et hommikul ärgata. Hommik tuli, lumine nagu ikka. M oli juba tööl kui mina ärkasin. Olime neljakesi. Tegin teed, M pani tule alla ja I tegi süüa. Siis sõime ja huvitaval kombel rääkisime suhetest. Millegipärast kõik arvavad, et hea suhe algab sõprusest. Mina arvan, et kui piisavalt aus olla, siis ei pea tingimata sõbrad olema.

Ma ikka lükkasin oma kojuminekut edasi, teadsin, et ega ma kodus midagi ära ikka ei tee. Ja siis N  ütles:
"Do you know that you smile when you're sleeping?"

Sellise asja peale polegi nagu midagi öelda. Isiklikult arvan, et kuna mul on suunurgad loomulikult ülespoole, siis see ongi minu nägu. Aga talle vastasin, et ma mõnikord magan suu lahti ja siis ila tilgub padjale. Ja natuke hiljem:
"What are you looking at?"
"You."
"Why?"
"Because you make me happy."
"?????"
"Yeah, you're a typical happy person."

See ikka solvas.

Õhtul tegi mind üks asi kurvaks ja samal ajal ka õnnelikuks. See kõik möödub nii ebaloomulikult lihtsalt. Ma mõistan kõike ja miski ei tundu halb. Nukraks veidi teeb, aga paratamatuse tunne on suurem. Ta on siiski

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar