neljapäev, 21. jaanuar 2010

Mõistus ja muud loomad

Kunst, esteetika - kui ühe kasutusala/mõistmist laiendada, kaotavad mõlemad oma väärtuse. Tõesti, pole ju varsti enam mõtet nimetada üht või teist kunstiks või tuleks nimetada just kõiki asju kunstiks, sest enamiku asjadest oleme juba estetiseerunud.

See vajab veel mõtlemist.

Aga see, et esteetika tähendab meelelise taju suurendamist, on oluline. Suudame ju tunnetada mõistusega enamat kui meelelise tajuga. Ja seda on nähtud duaalsena, maailm on selle põhjal jaotatud kaheks....oot, mõttelõng katkes...

...mõtlen, et kui suurendada iseenda meelelist taju, see tähendab, et kui nende 5 meele juurde tekiks veel mõni meel....Mis siis saaks? Või mis meel see oleks? Või on mõistus veel üheks meeleks? Aga mõistuse tunnetustipp on metafüüsika, mis ei ole siiski füüsiline. Ja seda alust ju endiselt otsitakse. Seda kõige väiksemat osakest. Üldse tundub, et maailm on jagamatu.

Ja siiski, kui see osake leitakse, siis põhineb ta ikkagi selle osakese (aluse) eeldamisel. Ei, vabandust, selle osakese eeldus alusena, on metafüüsiline, s. t see ei pruugi olla kõige alus, sest matemaatilise suhte põhjal väidame, et kõige väiksem on kõige algus. Matemaatika, - mõistuse tunnetusprotsess: see, et me näeme kõikjal arvudel põhinevat suhet, kusjuures arvud on samuti alused kirjeldamaks seda suhet ja need arvudki oleme ise nimetanud - on inimese enda poolt mõistetud. Muidugi valitseb kõikjal seaduspära kui me selle ise tekitame. Nüüd jooksin rappa.... Vajab ülemõtlemist!

Korraks oli selline nagu vaataks tõtt tunne, aga väsimus annab tunda. Viimasel ajal mulle tundub, et mingist mulle teadmata allikast toodab mu keha dopamiini. Mõtlemisest?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar