pühapäev, 10. jaanuar 2010

A!

Minu pedagoogilise psühholoogia eksamihinne. Isegi mu isa ei saanud seda ainet A-d. Mnjah, eks mul ole ka suur tänu meie kursavanemale, kes selle eksami eelmine päev sooritas ja kõik küsimused ka meile ütles. Ma õppisingi ainult nende järgi. Nii et suht loto.

Keegi enam ei usu minusse. Isa ütles suht konkreetselt, et ega mina raha teenima ei hakkagi. Mul ei olegi kunagi eesmärgiks olnud, et ma nüüd hakkan hullu pappi kokku ajama, aga hakkama saan ma kindlasti. Võinoh, mulle meeldiks seda arvata.

Viimasel ajal mulle tundub, et ma arvan liiga palju. Tean küll, et pean end ümber mõtlema, aga see on veidi valus ja ma ei tea, kas mul on praegu aega, et pikalt kurb olla.

Ma igatsen oma tibusid. Neid väikseid tegelasi, kes ei esitanud mulle nõudmisi, ainult seda, et ma köögist neile krõbinaid tooksin ja puuri puhastaksin. Kiku tahtis kaissu ka, teistele meeldis lihtsalt ringi joosta ja voodi alla krõbinaid tassida.

2 kommentaari:

  1. Jah, teil on üks pontsakas tibu. Poisid ikka on sellised veidi suuremad.

    VastaKustuta