Esteetika algne mõiste tähendas meelelise tunnetuse laiendamist. Alles Kantist on esteetikat kui kunstifilosoofiat mõistetud.
Eelmise sajandi lõpupoolt ütleb aga selline tüüp nagu Beardsley, et kunsti funktsioon on pakkuda publikule esteetilist elamust. Ta jätab kunstiteoste klassist välja readymade'id (mitte, et ma päris teaksin, mis see tähendab, aga näiteks on toodud Duchamp' "Fontään", minu jaoks see veidi selgitab). Ja siis vaieldakse vastu, et kunstil ei pea olema funktsiooni, et kaitsta selliste teoste staatust kunstiteostena.
Miks ei või kunsti funktsiooniks olla publikule esteetilise elamuse pakkumine, kui see on esteetika algsele mõistele vastav? Põhimõtteliselt tegelebki kaasaegne kunst just nimelt n-ö meie silmade avamisega, sunnib meid vaatama kõike veidi teise pilguga.
Ilu, kunst, esteetika - need tunduvad hõljuvat kuskil alateadvuse piirimail, mida me lihtsalt ei saa kätte, et neid defineerida. Ometi oleme me leidnud need sõnad ja isegi konkreetsed asjad neile vastamaks.
peab veel lugema....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar