Esmaspäev, 17. detsember 2012

Pärastetendust hala

Läbi see esimese kursusega tants. Ok, jah, vast tuleb veel tagasisidet ja nii, kuigi ma juba täna tundsin, et mind väga ei huvita. M rääkis lahedalt, ses suhtes on mittetantsijatelt, aga mõtlevatelt inimestelt palju vahvam tagasisidet saada. Ma kuulasin M juttu ja samal ajal mõtlesin, et kuidas me mingeid kohti lavastasime. Kuidagi palju parem on niimoodi, sest tantsijad räägivad tehnilisest poolest, et kuidas lavastada ja mismoodi liikumine oleks võinud olla jne. See on ka vajalik, aga poole igavam.
Mul on täiega pingelangus.
Hästi läks. Praegu on lihtsalt nii tühi. Üks asi, mis mind häirima jäi on see, et eile kui ma proovis vaatasin seda, siis ma tundsin, et see oleks võinud palju pikem olla. Ok, ma lepin, et sai kiiruga tehtud ja rohkem sellest nõuda pole mõtet, aga mis siis juhtub kui mu koreograafi diplomi puhul sama asi tekib. Ma tahan ikka täispikka lavastust teha. Et jõuaks ikka tuumani...............


Reede, 14. detsember 2012

Seatuses

See on püüd teadvustada, et elame konstrueeritud reaalsuses. Kuivõrd inimene, kelle piirideks ja võimalusteks on keha, on üldse võimeline tajuma objektiivselt reaalsust? Sellele vast võibki vastust otsima jääda. Ehk ongi sellest olulisem teadvustada inimeseks olemist oma vigadega.
"Seatuses" ei otsi vastuseid ega tekita küsimusi. See on tantsuline traktaat, pilguheit sellele, mida  konstrueeritud reaalsuses teha saab. Ja mis juhtub siis, kui seatud piiridest väljuda.