pühapäev, 24. jaanuar 2010

Koolis

(etteheitvalt): "Mis mõttega me selle videosse, siis võtsime?"
(sarkastiliselt): "Mis on üldse elu mõte?"
(otsekoheselt): "Ma ei tea, ma veel otsin. Ma tean ainult põhjust miks mitte surra."
(irooniliselt ja viidates Schopenhauerile): "Et mitte tahtele alluda?"
ja üleüldine naer....

Elu mõte

Võiks tulla. Mul oleks vaja.

Vähemasti mingisugune eksistentsivorm siin ühiskonnas. Selline põhjendatud ja kasulik.

laupäev, 23. jaanuar 2010

SUUR KUNST ehk kuhu kõik teie sokid kadusid

Esmaspäeval, Viljandi Kultuuriakadeemia Mustas saalis. Kell 11.00, 12.30, 14.00 ja 15.30.
Kõik puhta tasuta. Aga pange jalga puhtad sokid, niikuinii peab tossud ukse taha jätma.

reede, 22. jaanuar 2010

.....

Inimesena olen ikkagi... ebaõnnestunud.

neljapäev, 21. jaanuar 2010

Nohikud

Kui me lõpuks K-ga sealt ruumist välja tulime, hakkasin lihtsalt naerma. Me olime mõlemad ikka väga närvis. Läksime koos sinna ette istuma ja enne veel kui õppejõud meid küsitlema hakkas, üritasime end pisikeste naljadega rahustada. Ja kui K siis sai Suurepärase, mõtlesin, et see ei ole võimalik. Mul oli hea meel, aga mulle tõesti tundus, et päris sellist hinnet sealt ei tule. K oli vahepeal näost läinud nii punaseks kui võimalik ja ma isegi arvasin, et ta võib nutma hakata.

Mina polnud aga sugugi parem. Vehkisin kätega nii mis hirmus ja kõike päris vastata ei osanud. See rääkimine tekitas minus siiski teatava enesekindluse ja ma arvan, et see vehkiminegi oli natuke hea. Kõrvad huugasid.

Ja siis ta ütles mullegi, et võib mulle Suurepärase panna. Just enne vaatasime, kuidas üks sai vaevu C ja teine D ja mõtlesime, et see on juba hästi kui C saame.

Enne olid muidugi T ja H ära vastanud ja ega sealt muud hinnet polnudki loota. Ja siis saime aru, et meie korer on nohkarite korter, nimelt me kõik saime A-d. Isegi mina, kuigi ma olin kõige väiksema ettevalmistusega.

Aga nüüd veel proovidesse ja igasugu lubadusi seoses putsi joomise ja kommi söömise ja kinni tõmbamisega anti, nii et tuleb huvitav õhtu. Ma peaks kommi saama.

Mõistus ja muud loomad

Kunst, esteetika - kui ühe kasutusala/mõistmist laiendada, kaotavad mõlemad oma väärtuse. Tõesti, pole ju varsti enam mõtet nimetada üht või teist kunstiks või tuleks nimetada just kõiki asju kunstiks, sest enamiku asjadest oleme juba estetiseerunud.

See vajab veel mõtlemist.

Aga see, et esteetika tähendab meelelise taju suurendamist, on oluline. Suudame ju tunnetada mõistusega enamat kui meelelise tajuga. Ja seda on nähtud duaalsena, maailm on selle põhjal jaotatud kaheks....oot, mõttelõng katkes...

...mõtlen, et kui suurendada iseenda meelelist taju, see tähendab, et kui nende 5 meele juurde tekiks veel mõni meel....Mis siis saaks? Või mis meel see oleks? Või on mõistus veel üheks meeleks? Aga mõistuse tunnetustipp on metafüüsika, mis ei ole siiski füüsiline. Ja seda alust ju endiselt otsitakse. Seda kõige väiksemat osakest. Üldse tundub, et maailm on jagamatu.

Ja siiski, kui see osake leitakse, siis põhineb ta ikkagi selle osakese (aluse) eeldamisel. Ei, vabandust, selle osakese eeldus alusena, on metafüüsiline, s. t see ei pruugi olla kõige alus, sest matemaatilise suhte põhjal väidame, et kõige väiksem on kõige algus. Matemaatika, - mõistuse tunnetusprotsess: see, et me näeme kõikjal arvudel põhinevat suhet, kusjuures arvud on samuti alused kirjeldamaks seda suhet ja need arvudki oleme ise nimetanud - on inimese enda poolt mõistetud. Muidugi valitseb kõikjal seaduspära kui me selle ise tekitame. Nüüd jooksin rappa.... Vajab ülemõtlemist!

Korraks oli selline nagu vaataks tõtt tunne, aga väsimus annab tunda. Viimasel ajal mulle tundub, et mingist mulle teadmata allikast toodab mu keha dopamiini. Mõtlemisest?

teisipäev, 19. jaanuar 2010

Head visuaalsed efektid!

Nüüd (tegelikult juba eelmine aasta), kus Spice Eestisse ka jõudis, siis tekkisid igasugu naljakad veebilehed, kus müüakse erinevaid meeli mõjutavaid aineid sellise meditatiivse jutu alt, nt (seda tuleb hästi malbe häälega lugeda) "Lõdvestuge loomulikult. See tee võtab teilt maha pinge, rahutuse ja depressiooni." See lihtsalt on nii mitmekihiliselt naljakas.

Ja muidugi mu isiklik lemmik (ärge unustage häält!):  
""Buldogi pillid" koosnevad suurepärasest taimede segust selleks, et aktiveerida Teie keha ja elustada Teie mõistust, aktiveerida energiat. Head visuaalsed efektid."


Või siiski:

"5HTP ja Serotoniin on loomulikud keemilised ained, mida toodavad meie kehad, et aidata reguleerida meie isu, tuju, seksuaalseid soove, und ja närvipinget. Need funktsioonid on tugevasti häiritud juhul.kui Serotoniini tase kehas on alanormis. Serotoniini tase muutub liialt madalaks, mille põhjuseks võivad olla: emotsionaalsed või füüsilised pinged, vale dieet või toidupuudus, vähesest füüsilisest treenitusest (aeroobika või muskulatuurne), alkoholist, kofeiinist või nikotiinist. Suurepärane valik peale rasket ööd!"


Toredad tegelased!

 

Sõin täna vitamiine

Istusin täna peale proovi ja terve päeva õppimist ühes klassiruumis ja noh, õppisin. (Vist on veidi igav kui kõik tudengid oma sessist muudkui kirjutavad, muuseas "vist, vististi" tähistas algupäraselt hoopiski "kindlat"). Ühel hetkel aga tabasin end erinevaid hääli tegemas ja kurgulaulu proovimas.

Täna R proovis, rääkis mulle K emastest ja isastest USB otsadest. Tundun ehk nuuub sellel alal, aga ma tõesti ei teadnud, et ka juhtmetel (pigem vist juhtme otsadel) on sugu.

Ja kui mänguautoga mängides häält juurde teha, on kohe märksa põnevam. Seda ma ka varem ei teadnud.

Täna oli tore päev.

---
Mida muidu küünlad teile meenutavad?

Edusammud

JJJJ........
argimured: nagu puder, kohv, mida selga panna, mida pähe panna, mida kõrva panna

Sokid siin, sokid seal
seoses sokkidega: tahaks ühel päeval Tallinna ka....

Klatšijutud K-ga: ta armastaks kõiki mehi.

Proov: Mis selle mänguautoga teha saab?

FFFFFFFFFILOSOOFIA!

J.........
............
Läheks tuttu.

esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Mõtted viimastel päevadel

JJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJ
JJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJ
aitab kah!

SSSSSSSSSSSSSS Ei maksa!!!

s
Mh!
Järgneb pikk seletus miks ei tohi sellele mõelda.

FFFFFFFFFFFFFFFFFFFFFFilosoofia! !
10
ei 5 vähemalt
olgu 3 sain

ja siis



JJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJ
Jää nüüd parem magama......

laupäev, 16. jaanuar 2010

Esteetika algne mõiste tähendas meelelise tunnetuse laiendamist. Alles Kantist on esteetikat kui kunstifilosoofiat mõistetud.
Eelmise sajandi lõpupoolt ütleb aga selline tüüp nagu Beardsley, et kunsti funktsioon on pakkuda publikule esteetilist elamust. Ta jätab kunstiteoste klassist välja readymade'id (mitte, et ma päris teaksin, mis see tähendab, aga näiteks on toodud Duchamp' "Fontään", minu jaoks see veidi selgitab). Ja siis vaieldakse vastu, et kunstil ei pea olema funktsiooni, et kaitsta selliste teoste staatust kunstiteostena.

Miks ei või kunsti funktsiooniks olla publikule esteetilise elamuse pakkumine, kui see on esteetika algsele mõistele vastav? Põhimõtteliselt tegelebki kaasaegne kunst just nimelt n-ö meie silmade avamisega, sunnib meid vaatama kõike veidi teise pilguga.

Ilu, kunst, esteetika - need tunduvad hõljuvat kuskil alateadvuse piirimail, mida me lihtsalt ei saa kätte, et neid defineerida. Ometi oleme me leidnud need sõnad ja isegi konkreetsed asjad neile vastamaks.

peab veel lugema....

kunst on...

...vaba.

Loen siin analüütilise kunstiteooria teket ja kuidas jõuti selleni, et tegelikult on mõttetu kunsti defineerida. Mul tuli ühtäkki meelde, miks ma tahtsin tantsu õppida. Mulle tundub, et ühiskond aktsepteerib kunsti, lubades sel iseeneses olla vaba.

hm....

ei tea, peab vist edasi mõtlema.

neljapäev, 14. jaanuar 2010

Püksid sokkide sees

Viimasel ajal olen kuidagi eriti palju täheldanud, et püksisääri topitakse sokkide sisse. Ilmselt on see suurest talvest ja seetõttu keegi ei taha, et ta püksid märjad oleksid. Siiski, pean mainima, et kui mina gümnaasiumis niimoodi oma pükse ja sokke kandma hakkasin, olin ma üsna üksildane selles moes. Oli küll see üks tüüp, keda kuulsin sööklas ütlevat:
"Ma hakkan oma pükse sokkide sees kandma."
Kui temalt küsiti miks, siis ta vastas, et see on lahe.

Minu meelest ka, see näeb lahe välja. Lisaks ei määrdu ega lagune püksid enneaegselt. Nii et kellel veel püksid mööda maad lohisevad, on aeg muutuseks. Topi oma püks soki sisse!

---

Ja eile oli spontaanne saun I ja T juures. Lõpuks mängisime imagot, mille mina võitsin K-ga viiki.

Unes nägin, et J-i vanemad pahandasid minuga, et ma ei korista nende juures piisavalt. Istusin ja kuulasin, kuidas ta ema mulle seletas, et ma ikkagi peaksin natuke aitama nende peret. Ma tundsin end nii halvasti, et ma ei olnud seda teinud ja et mul enam selleks erilist võimalustki ei teki.

teisipäev, 12. jaanuar 2010

;)(::(;

Ma ei ole päris täpselt kunagi aru saanud, miks inimesed neid smailisid nii palju kasutavad. :) ;) J küll kunagi ütles, et see on nagu tee inimeste südameni. (; Ilmselt sest internetis keegi kunagi ei saa aru, millise emotsiooniga sa kirjutad, ja siis, et keegi asju valesti ei mõistaks, on suht iga lause taga üks väike vidin. :D ;D

Mina ausalt neid ei vaatagi. Need on nagu mingid lõputud punktid, mis ei ole mõeldud lugemiseks. Ja pealegi, kas siis internetis ei tohi miski olla tõsiselt võetav? ): ;D

Midagi peaks ju meie sõnade taga ka olema.

Noh, seda ma siin mõtlen, kui ma peaksin õppima või siis vähemasti kappi korda tegema.

Avastasin täna, et mu madrats on veidi ära vajunud. Madrats, millel ma olen maganud keskmiselt 3 korda kuus. Kuidas ta nüüd siis niimoodi ära vajus?

Ja täna lähme ujuma. Õppimine on tähtis, aga mul ei ole teisi selliseid sõpru nagu M ja M.
Kolm aastat tagasi otsustasin ma armuda.

Ma ei teagi, mida selle teadmisega peale hakata. Võib-olla ei peaks asju otsustama.

pühapäev, 10. jaanuar 2010

A!

Minu pedagoogilise psühholoogia eksamihinne. Isegi mu isa ei saanud seda ainet A-d. Mnjah, eks mul ole ka suur tänu meie kursavanemale, kes selle eksami eelmine päev sooritas ja kõik küsimused ka meile ütles. Ma õppisingi ainult nende järgi. Nii et suht loto.

Keegi enam ei usu minusse. Isa ütles suht konkreetselt, et ega mina raha teenima ei hakkagi. Mul ei olegi kunagi eesmärgiks olnud, et ma nüüd hakkan hullu pappi kokku ajama, aga hakkama saan ma kindlasti. Võinoh, mulle meeldiks seda arvata.

Viimasel ajal mulle tundub, et ma arvan liiga palju. Tean küll, et pean end ümber mõtlema, aga see on veidi valus ja ma ei tea, kas mul on praegu aega, et pikalt kurb olla.

Ma igatsen oma tibusid. Neid väikseid tegelasi, kes ei esitanud mulle nõudmisi, ainult seda, et ma köögist neile krõbinaid tooksin ja puuri puhastaksin. Kiku tahtis kaissu ka, teistele meeldis lihtsalt ringi joosta ja voodi alla krõbinaid tassida.

neljapäev, 7. jaanuar 2010

Mõtle originaalselt!

Kuidas vannitada dinosaurust?

Õhtuti

ma igatsen

esmaspäev, 4. jaanuar 2010

"You're a typical happy person"

Seekord oli tõeliselt tore. Uue aasta vastuvõtmine. Natuke naljakas oli küll seal Arukülas olla, sest oleme ikka sissetungijad. Nende oma pere oli tervenisti kohal ja et nad olid veidi ossimad kui meie, siis isegi tekkis mingi konflikt. Muidu olid nad toredad, aga kui meie laulma hakkasime, tahtsid nemad ka laulda, aga hästi kõvasti ja veidi selliseid lorilaule.

Nagu ikka tegime sauna. Aga et lumi nii kõrge oli, siis hüppasime ka sinna sisse. See oli nii hea. Kõigepealt kütad ennast leilis nii kuumaks, et enam olla ei suuda. Siis jooksed ruttu õue ja hüppad lumme. Et aga lumes hakkab üsna jahe ja siis jooksed jälle leiliruumi. Ja siis tulebki see kõige mõnusam osa. Kuskil sees on veel soe sellest esimesest leilist ja jooksmisest, aga nahk on külm. Nahk hakkab soojenema ja tekib selline veidi kõdine tunne, keha suriseb. Jooksmine on veidi väsitav ka ja lõpuks ongi selline mõnus orgasmijärgne tunne.

Pärast sauna oli kerge sööming ja üsna kiiresti jõudis kesköö kätte. Otse meie kohal säras kuu - püsirakett. Soovisime kõige paremat aastat ja muudkui kallistasime. J helistas mulle esimesena ja see ei olnudki nii hirmus kui ma kartsin. See aasta ei olnud üldse nii palju helistamist või sms-imist. Ema ja isa ja veel keegi, kelle numbrit ma ei teadnud.

Hiljem oli sees meil kehva muusika disko. Et see mind eriti inspireerinud, siis hakkasin I ja J-ega vestlema. Rääkisime I-ga plastmassist ja millegipärast Sigur Rósist. Rääkisime, kuidas me ikka elame laisalt ja et vähem plastmassi toota, ei söö I krõpsu.

Meiega vahetas aastat ka N, kes on M-i hingesugulane Saksamaalt. Ta pakkus mulle veini ja küsis, et millist alkoholi mina joon. Rääkisin talle, et olen enda jaoks avastanud viina hapukurgiga. Ta vist ei saanud sellest aru. Ja siis läks temagi puhul jutt muusikasse. Ta küsis, et mida ma kuulan. Ma ei ole kunagi osanud kategoriseerida muusikat, eriti veel seda, mida mina kuulan. Ta pakkus mõned žanrid ja ma valisin indie. Ta küsis, kas ma olen Siguri poisse näinud ja ütlesin, et lausa kaks korda.

Kõik need jutud muusikast viisid mu mõtted I kitarrile ja tegin ettepaneku, et ta selle tooks. V-ga laulsime Lendu ja lõpuks tulid teisedki laulma ja nagu ma juba mainisin tahtis pererahvaski laulda. Et me aga ei leidnud laulu, mida kõik saaksid laulda, siis hakkasime toonima. Esialgu a-d, pärast läks jämmiks kätte. See oli nii vinge.

Järgmine päev läksime I-ga jalutama. Päike paistis ja lund lendas puudelt. Tagasiteel kohtasime teisigi ja siis hakkasime kõik lumme hüppama. Lumi oli nii pehme. N-ga pidasime ka väikese sõja maha. Tegelikult oli päris hirmus kui ta mulle alguses lund näkku lükkas, selline uppumistunne oli.
Õhtul tegid perepoisid metsa lõkke ja me läksime selle ümber vorste küpsetama ja laulma. Põletasin endale ka soovi. Seal lõkke ümber lauldes unustasin tõepoolest kõik muu ära. Üks hetk M mainis, et varsti peab tagasi minema, et ka linna minna.

Ja siis oligi linnaminek. Meil M-ga oli veel tuju koos olla, niisiis läksime M-i ja I poole. Seal oli meil teepidu. Mulle väga meeldis, tee tuli väga hea. Siis I andis mulle oma mussi ja me veidi rääkisime ja uinusime, et hommikul ärgata. Hommik tuli, lumine nagu ikka. M oli juba tööl kui mina ärkasin. Olime neljakesi. Tegin teed, M pani tule alla ja I tegi süüa. Siis sõime ja huvitaval kombel rääkisime suhetest. Millegipärast kõik arvavad, et hea suhe algab sõprusest. Mina arvan, et kui piisavalt aus olla, siis ei pea tingimata sõbrad olema.

Ma ikka lükkasin oma kojuminekut edasi, teadsin, et ega ma kodus midagi ära ikka ei tee. Ja siis N  ütles:
"Do you know that you smile when you're sleeping?"

Sellise asja peale polegi nagu midagi öelda. Isiklikult arvan, et kuna mul on suunurgad loomulikult ülespoole, siis see ongi minu nägu. Aga talle vastasin, et ma mõnikord magan suu lahti ja siis ila tilgub padjale. Ja natuke hiljem:
"What are you looking at?"
"You."
"Why?"
"Because you make me happy."
"?????"
"Yeah, you're a typical happy person."

See ikka solvas.

Õhtul tegi mind üks asi kurvaks ja samal ajal ka õnnelikuks. See kõik möödub nii ebaloomulikult lihtsalt. Ma mõistan kõike ja miski ei tundu halb. Nukraks veidi teeb, aga paratamatuse tunne on suurem. Ta on siiski