Neljapäev, 31. detsember 2009

?

Kuigi mulle ei meeldi eriti teiste peale blogiskitumine, samal ajal kui otse midagi ei öelda, aga praegu luban seda täiesti teadlikult.

Seekord ma vist sain millestki natuke valesti aru. Naljakas, kuidas haiget teeb see, et sind enam kuulata ei viitsita. Mõtlen, et kas ma siis arvasin rohkemat, kui ma ennast avasin. Ei, ma ei mõtle ainult saladuste rääkimist, mul on neid üsna vähe, aga minulgi on mõned peidukohad, mida ma isegi eriti ei tea.

Remarque on öelnud, et armastust ei tohi sõprusega ära määrida. Kummaline, aga mulle tundub, et armastus on hoopis see, mis määrib.

Korraks ma isegi uskusin, et minagi olen võimeline jätkama sõprust. Praegu on aga tunne, et ma olen lihtsalt rumal ja ikkagi mingist seebiooperist välja kukkunud.

Ma ei julge seda kirjutada, aga ma arvan, et nüüd mõnda aega ma eriti ei armasta. Ma parem armastan kõiki ja siis tulebki välja, et ma ei armasta kedagi.

Üks päev pidi see ikkagi tulema. Isegi kaua pidasin vastu.

Kolmapäev, 30. detsember 2009

Õppida! Õppida! Mängida?

Esmaspäev:

M: "Mis sa homme teed?"
M-L: "Õpin (peas: ei teagi, kas pedagoogikat või filosoofiat...)"
M: "Noh, siis näeme kolmapäeval."

Teisipäev:

M: "Mis õhtul teed? Võinoh, nii umbes tunni aja pärast?"
M-L: "Ma ei teagi. Ma siin mängin Heroest ja mul läheb hullult hästi. Mul on kolm lossi, aga kulda, et mehi osta ei ole piisavalt."
M: "Mängid Heroest? Õppima pidid ju?!?!"

Aga nii põnev on ju... Võib-olla peaks muutma eksamiaja ära ja võtma selle viimase...

Teisipäev, 29. detsember 2009

Värvid

Suitsetasin sõpradega seda veidi pahelist spice'i. Olime minu suvilas. Midagi sellist sinna minnes plaanis ei olnud. Tahtsin lihtsalt kuhugi omaette minna ja M tuli minuga kaasa. Ka J tuli üheks õhtuks sinna. Arvan, et ta lihtsalt tahtis M-i näha, teadagi miks.

J-el see oligi. Kõhklesin küll ja ütlesin, et nad peavad ikka aru saama ja ei tohi mind üksi jätta. See on nii naljakas, et ma alati unustan ära sellistel hetkedel, et miks ma ei taha teistega suitsetada. Selle mõju all tekib aga hetk, kus mulle tundub, et teised ei saa aru. Õnneks seekord oli meil M-iga üsna hea mõistmine: tema kuulas hõõguvate süside juttu ja mina nägin värve.

Pidime tegelikult üsna palju suitsetama, et see õige tunne tekiks. Eelmine kord tegin ainult kaks mahvi. Ilmselt oli asi ka sordis. Igal juhul, pärast esimest korda suurt muutust ei olnud. Korra viskasin küll J-t pudruga, kuna ta mõnitas mu arvutit. Aga muidu kanepist midagi enamat ei olnud. Siis aga suitsetasime veel ja seekord tekkisid mul ka värvid.

Algas roosa-pruuni-kollase kombinatsiooniga, hilisemad eriti meelde ei jäänud. Vahepeal tundus neid nii palju ja iga hetk tulevat. Ja siis sain aru, vähemasti arvasin tol hetkel nii, et need värvid tekivad piltide vaheldumisest. Noh, näiteks ütlesin, et J on sinine-valge-must ühes mustris, samal ajal oli tal seljas särk, millel lisaks mainitud värvidele oli ka veidi punast. Ühesõnaga kogu mu suur seos, mida arvasin olevat alateadvuse ja värvide vahel, varises kokku. Võib-olla isegi mingi tõe leiaks, aga mulle tundus, et tegelikult ma selle mõju all ikkagi õigesti avatud ei ole.


Ja mõnikord on raske aru saada, et kui sügav ma olen. Kui kaugel peidus võivad asjad olla? Kas ma tean iseenda kõige sügavamat?

Reede, 25. detsember 2009

Sõber suitsuandur

Ma olen melanhoolne ja pessimistlik jõulutaja.

Aga läksime siis teisipäeval mu lapsepõlve lemmikpaika, Kasse. Kohale jõudsime uurisime kohe kõiki võimalike kraadiklaaside näite. Õues oli -4, köögis -8 ja üleval -18 kraadi. Tundus veidi imelik, et sees on külmem kui väljas. Noh, mis meil ikka, hakkasime kütma ja saime isegi kampsunita lõpuks olla.

Üritasin pliidi alla tuld teha ja M tõi autost tavaari, kui kuulsin mingit tehnilist piiksu. Ei, see siiski ei olnud M, kuigi ta alguses nii väitis. See oli hoopis suitsuandur, kes andis märku enda tühjaks minevast patareist. Ta ei jätnud meid tänaseni maha, kuigi piiksus juba palju harvemini. Usun, et lõpuks saab ta ka oma tahtmise: ühe priskelt laaditud patarei.

Päeva parim hetk tuli alles õhtul. Vaevu oli veel märgata mingeid teisipäevajääke, kui olin teel teise korruse ahju siibri kinnipanemisele. Kuid, mis see siis on? Toa uks ei avane. Miks küll? Luku ju sellel pole, kedagi teisel pool kinnihoidmas pole. Sikutasime ja lükkasime ja lõksutasime, isegi vargatrikki plastikkaardiga proovisime. Isegi nugadega proovisime. Lõpuks tõin sae. Nimetasin selle rauasaeks. Loomulikult eelistas ta siiski puitu.
Siis veel veidi tõmbamist ja kruvikeerajaga surumist ja oh, uks tuligi imelihtsalt lahti. Meil higimullid otsa ees ja põied lõhkemas, sest käimla asub teisel pool ust ja väljaskäik oleks olnud allaandmine.

Eile möllasime lumes ja küpsetasime piparkooke. Ja hõõgveiniselt materdasime V-t. Tekkis oht, et ta ei taha meid enam näha. Me ei tahtnud halba, lihtsalt huvitasid mõned asjad.

Mul on tekkis dilemma, et kas peaksin tegelema veel naisenergiaga või hoopis meeste poolt vaatama. Materjali nagu on ja natuke huvitab ka see valge pool, aga siit mustast on veel ka palju leida.

Esmaspäev, 21. detsember 2009

FIBIT - Fuck, I'm Back In Tallinn

Noh, võib-olla see ei ole nii hull, kui see kõlab. Aga mulle ikka ei meeldi praegu siin. Inimesed on imelikud ja üldse võiks neid oma igapäevaelus vähem kohata. Võib-olla on asi selles, et ma ärkasin täna kõhuvaluga ja pole veel söönud. Võib-olla ma lihtsalt kardan elu suures linnas.

Tänases trollis seisid mu ees kaks umbes 12aastast tütarlast ja isegi päris naljakas oli jälgida nende vestlust:
"..."

Tegelikult mul ei ole see hetkel meeles, aga üks viienda klassi tüdruk pidi kohtuma ühe neljanda klassi poisiga ja oi, kui põnevil ta sellest oli.

Aga eilsest: "Me oleme maalt." - Selle koha pealt ma ei valeta, reaalselt mingid kutid ütlesid seda täiesti tõsiseltvõetavalt.

Esmaspäev, 14. detsember 2009

....

Kui ma paar kuud tagasi matsin oma onu ja tantsisin laval imalat armastajat, siis ma poleks osanud arvatagi, et jõuan sellisesse meeleseisundisse nagu ma hetkel olen. Ma tunnen, et kõik need kohustused mu ümber ei suuda mind kinni hoida. Ei ole mingit vajadust põgeneda.
Mul on tegemisi, mida teostada, mille kallal vaeva näha. Minus on plahvatanud mingisugune jõud, ma võiksin armastada kõiki, vajamata kedagi.

Keegi võiks minust pilti teha, et ma kunagi saaksin seda vaadata ja meenutada tänast õnne.

Reede, 11. detsember 2009

Soeng

Öeldakse, et juukseid lõigatakse kui mingi muutus peaks toimuma. Eile juhtus midagi, ühtäkki olid kõik nii vaimustuses ja minust huvitatud. Inimesed ei tundnud mind ära, M küsis: "Kes see on? Kas see on Mari-Liis?" samal ajal mulle otsa vaadates.


Aga mina olen ju ikka sama?

Neljapäev, 10. detsember 2009

Eelmäng on läbi, nüüd veel ainult porno

Ei mingit tantsuanalüüsi ronimist enam.
Ja "Suurt Kunstnikku" minust ka ei saa. Mind üllatas, et siia üldse on tulnud inimesed, kes naeravad meie üle, kui tahame minna veeparki. Jobukari! Tekitavad iseendast mingi idiootse eliidi - ei nemad end nii ei nimeta, aga kõigiga suhelda ikka ei maksa, vähemasti mitte ausalt - ja siis hakkavad teisi halvustama. Lollid efektitsejad, kes arvavad, et nad on kõige paremad.

Vingumine on halb, palun vabadust. Kunagi üks tüdruk ütles, et ma olen silmakirjalik. Pole ma sugugi parem sellest jobukarjast.

Neljapäev, 3. detsember 2009

Igatsuseuss

Mitte ainult armastust, aga ka vabadust. Vabadust ilmselt igatsengi rohkem. Eile mõtlesin, et uuriks õige, kui kallid on lennukipiletid. Aga siis sain aru, et ma ei tea, kuhu ma minna tahaksin. Tähtis polegi sihtkoht, vaid olemine. Tahan teisiti olla.

Ei midagi tõsist, aga selline "mida kuradit ma siin teen"-tunne on jälle peal.

Teisipäev, 1. detsember 2009

Küüslaugupidu

Seekordne ei lõppenud just nii nagu oleksin lootnud. Mu nina otsustas tõmbuda punaseks ja muutuda õhukindlaks. Kui varsti sudafed mõjuma ei hakka, peab mu keha tekitama kuhugi lõpused, sest ma ei saa magada kui ma nina kaudu hingata ei saa.

Neljapäev, 26. november 2009

Pornot?

Täna oli R proov. Suht kepp oli. Reklaamiks isegi meie tantse kui soft-porni, 8. ja 15. detsember TÜ VKA-s. Kepime ainult teile!

Teisipäev, 24. november 2009

Maailmaääri!

Kuulasin täna Mumi ja Islandi maitse tuli suhu. Isegi mitte tunne, aga maitse. Ja siis vaatasin sellest kohast ja ajast tehtud pilte ja sain aru, et olin õnnelik. Noh, mitte kogu aeg, näiteks vee-alusest tunnelist oli veidi hirmus läbi sõita ja kui autokumm katki läks, olin asjatult paanikas. Samas, ma ei usu eriti õnne, aga seal oli hetki, mida meenutades tunnen, et olin õnnelik. Või siis saan olla õnnelik, et ma olen istunud kuskil panganukil - kus tundub, et oled jõudnud maailmaäärele -, vaadanud ookeanit ja tuulevarju otsivaid kajakaid koos inimestega, kelle väärtushinnangud tunduvad jube õiged.



Mäletan, kuidas lennujaama sõites vaatasime neid auravaid lumevälju ja ma ei tahtnud üldse ära minna. Tahtsin veidi pisardada, aga just sel hetkel tuli raadiost küllaltki trafaretse viisiga lugu: "...let's do some soul searching...". See lihtsalt tegi selle hetke nii totralt toredaks, et nutta ju ei saanud.

Praegu valutan kõhtu ja unistan maailmaäärtest ja nendeni jõudmisest. Ja M-i kindad tasapisi valmivad, leidsin jälle kudumissoone üles.

Pühapäev, 22. november 2009

Kompvekid?

Mu tants vajab endiselt nime.

Täna oli siis mul päev iseendaga. Hommikul saatsin J-i bussi peale ja tuju tõstmiseks läksin poodlema. Kodus tegin endale läätsesid, mis maitsesid üllatavalt hästi, hakkasin kuduma ja valmistasin end ette homse seltskonnatantsu.
Ma ei mäleta ühtki kurba mõtet. Kahju muidugi, et nüüd mõnda aega J-i ei näe, aga meil oli seekord nii tore koos, ma arvan, et sellest piisab ehk kolmapäevani.
Ja kui ma siis täna kodu poole kõndisin, tundsin end hästi selles mõneti igavas linnas. Kõik mu ümber oli rahulik ja väga pühapäevane. Tallinn on ka pühapäeviti rahulikum ja ilusam, aga pole seal veel tundnud õunakoogi lõhna tänaval jalutades.
Mõneti mulle meeldib, et ma just Viljandis õpin. Ei ole mingit üleliigset müra, mille jaoks mul niikuinii aega ei ole. Mul ei teki hirmu väljaminemise ees, nagu Tallinnas, kus aeg-ajalt mõtled, et ega midagi ei juhtu. Kõlab küll väikekodanlikult, aga mulle meeldib pesu pesta ja küünlaid põletada ja natuke kududa. Ma ei käinud täna kordagi koolis, ma ei tahtnud. Algul mõtlesin küll, aga siis otsustasin kulutada terve päeva enda peale.

Loodan, et selle rahuloluga tuleb ka mu roosa filter tagasi.

Teisipäev, 17. november 2009

Eeva sõi õuna.

Kaotasin oma roosa filtri ära. Ilusad 2 nädalat oli sellega ja nüüd on see kuskil tooli all peidus ja ma ei tea, kas ma seda kunagi veel näen.

Täna saime õppejõududelt vastu pead, et meie väsitame esimest kursust. Läksin nii leili ja loomulikult polnud ma ainus, aga punaseks see mind ajas. H muidugi tahtis hakkata juba mingit statistikat tegema, tõestamaks, et neljas kursus on ise süüdi oma vähestes proovides. Hiljem kujunes meil mingi omavaheline vaidlus välja, aga vähemasti saime oma ühistööks mingi plaani valmis.

Ja minu proove on veel viis, pluss läbimäng. Homme vaatame mingeid kleite, teeme 2-3 korda läbi ja ma palun neil teha omale väikese kombinatsiooni ja kui veel aega jääb proovime ka fuugat. Siis peaks kogu tantsu materjal kaetud olema ja pool tantsu valmis. Loodan, et nad näevad ikka eneseteadlikud välja. Muidu, läheb kõik kaotsi, aga ka sellega pean ma sellises olukorras leppima.

Tahan oma filtrit!

Esmaspäev, 16. november 2009

Ühiskonnarämps

Nii ütles üks proov H minu poole viidates. Tantsin tema töös narkarit, keda kõik lõpuks tõukavad.

See on tegelikult meelitav osa. Kui H teeb oma töö bussist, kus keegi miskit ei taha märgata, ja annab mulle üsnagi vastutusrikka rolli, siis see näitab teatavat austust. Samal õhtul on mul ka teine tähelend K tantsus, kus leian rahulolu ja õnne oma heidetuses. Kõik väga sotsiaalkriitiline!

See nädal on küll natuke energiavaeselt alanud. Võib-olla, et ma tiibetlasi ei teinud.

Aga vähemasti armastus annab sooja!

Teisipäev, 10. november 2009

Ma teen endaga tööd, ma naeratan!

Kui tahaks mõelda midagi ägedat oma tantsu ja üldse muusikavomi analüüsi arvestuseks ei viitsi õppida.

See pidev kiimatsemine neis proovisaalides tekitab minus juba teatavaid tunge.

Laupäev, 7. november 2009

Leidsin kodust

Nii ja naa
olen siin ja seal
vaatan taevast ja maad
tuleb buss ja viib ära
mõtted teod ja hingetõmbed
viib nad mujale, teise paika
kaevab maasse.
Kasvab puu
tõuseb taeva.
Vaatan puud,
maad ja taevast.
Tunnen
hirmu ja rõõmu,
kaugust ja lähedust,
pinget ja lõdvestust.

Puu on roheline ja tugev.

------

Neljapäeval küsiti mult esimest korda, kas kaugsuhe raske pole. Just praegu tundub see eriti raske.

Teisipäev, 3. november 2009

Kultuuriakadeemia

Ma ei tulnud siia inimeseks saama või elama....(ehkki ma seda küll algul lootsin)
Ma tulin siia oma patareisid kulutama, et hiljem suurema laadungiga minema jalutada.

Pole veel päris täpselt lahti mõtestanud, mis ma iseendale täna hommikul ütlesin, aga nii see igal juhul kõlas ja selle järgi kavatsen vähemalt jõuludeni elada.

----

Muidu, kui kaugele suudame iseend viia liigutuse tõelisest olemusest ja tähendusest ja eesmärgist? Kui ma ikka kedagi katsun nagu katsutakse inimest, keda sa tõeliselt tahad, kas ma siis hakkangi teda mingi hetk tahtma?

Neljapäev, 29. oktoober 2009

Iseenda kaissu

Tahan koju! Iseenda sisse.
Kõige selle pasa eest siin,
tahan varjuda oma värvilisse seelikusse.
Iseenda paitusesse,
väiksusesse,
kaitsetusesse.

Oma käte ja jalgade alla,
kuhu ei pääse ükski seadus.
Kõik need julmad reeglid,
mille vastu ei tohi eksida,
jäägu surema iseenda üksindusse,
kus mina hakkan elama.

Laupäev, 24. oktoober 2009

Rebastemöll

Eile tegime Pärnus viimast korda etendust. E suutis mul südame nii pahaks ajada, et ma ei taha teda vist kunagi enam näha. M küll rääkis, et tema õemees või keegi küsis, kas meil E-ga tekkisid mingi tunded ka. Ja mul küll tekkis vastikustunne.

Õhtul ootasime metsas osakonnajuhatajaga rebaseid ja ta seletas - endal inglitiivad seljas, kaitsmaks rebaseid kohalike eest - et seda etendust võiks veel teha, küll natuke teises vormis. Mõtlesin hirmuga oma vastikustundele ja koreograafiale ning ei tahtnud mõeldagi, et pean seda veel tegema.

Aga siis jõudsid rebased kohale. Peitsime end puude taha ja püüdsime olla nagu härjapõlvlased - kired ja torisevad. Meid nähes hakkasid noored kohe kiljuma, mis muutis asja nii lõbusaks. Jooksime nende poole ja torisesime: "Kallistage puid!" Ise loomulikult eeskujulikult puu juurest puu juurde joostes ja neid kallistades. Siis moodustasime suure ringi ja toonisime A-d. Neil on häälejooga olnud, nad said asjast aru küll. Pea ilmus välja haldjas J, kes aitas hoida tempot ja ütles, et ta ikka on valmis peksa andma küll, kui vaja.

Andsime neile võlujooki ja nägime neid uuesti alles tee lõpus. See oli lõpp, kus algas neil uus algus. H ja K seisid nahkmantleis ja mustas ning pakkusid neile punast või sinist kommi. Kõik tahtsid oma tarkused alles jätta ja valisid punase. Sidusime sallid ümber silmade ja talutasime nad kooli.

Sealt algas ikka põnevus. Tantsijad pandi näitlejatega paari ja juhatati kooli takistus- ja maiustusradadele. Nad pidid tantsima ja liugu laskma. Asi lõppes tantsijate jaoks 001-s kus nad pidid leidma oma paarilise ja meil oli natuke võimalust teha neile midagi BodyLounge'i sarnast.

Näitlejad viidi välja ja omadele tegime massaži. Siis tõime teed ja kringlit ja kõigile meeldis. Ühelt rebaselt selline kompliment:

"Need, kes ei tulnud, ikka kahetsevad."

Siis sain aru, et asi õnnestus.

Kolmapäev, 21. oktoober 2009

Esikalt

Mul läks süda pahaks kui seisime Einariga seal kõlari ääres. Karjusin "Minge perse!" enne etendust. Õnneks kõik ei kuulnud ja K on arusaaja inimene. Kohvikus nägime Maarja-Liisi, oleks talle tahtnud suhu vahtida ja küsida, kas ta ikka päriselt niimoodi laulda oskab. Või öelda: "Ma arvasin, et sa oled suurem."

Aga pärast etendust jõime I juures K auks šampanjat. Neid oli ikka nii tore näha.

"Piltide joonistamine ei ole lihtne!" - maalikunstnikult.


J-ile helistab üks pisut segane naine ja ütleb, et ta on surm. Isegi mulle ajab see hirmu nahka.

Laupäev, 17. oktoober 2009

Appi! Ma vajan armastust!

J oli siin ja läks ka. Ma isegi palusin, et ta ei läheks, aga ainult sellepärast, et ma teadsin, et ta läheb nagunii.

Neljapäeval käisin ühes gümnaasiumis esinemas ja ohhooo! teenisin 200 krooni. Natuke imelik küll, et suhteliselt suvalise esinemise eest teenisin, aga kolmelt kontsert-etenduselt ei saa ma midagi. Süüa võiks muidugi saada.

Mul oleks vaja koreograafiat oma töö jaoks. See peaks olema selline maitsekalt seksikas. Olin saalis juba alla andmas ja uut tööd välja mõtlemas. Tundub, et võtsin endale natuke üle minu võimete töö. Ja juba detsembris on tähtaeg. Elu on tihe.

Teisipäev, 13. oktoober 2009

Jänes minu unenäos

See nädalavahetus käisin vaatamas nii "Antikristust" kui ka "Püha Tõnu kiusamist". Pärast esimest filmi olin ikka üsna häiritud, veel järgmine õhtugi nägin silmi kinni pannes üht neist räigematest piltidest. Ma ikka ei saa aru, kuidas see naine nii vihaseks sai, et ta mehele nii haiget tegi.
Pärast filmi J muudkui rääkis, kui hea film see ikkagi oli. Mina mõtlesin, et ma hakkan oksele või midagi sellist. Alles siis kui olime rääkinud kõikidest nendest märkidest ja ma olin ära näinud selle teise filmi, sain aru kui hästi "Antikristus" teostatud oli. Iga märk oli välja toodud, olgugi, et enamikke ma neist ei mõistnudki. Seevastu Püha Tõnu oli selline natuke naljakas, samade näitlejatega, kes olid ka Õunpuu eelmises filmis, natuke äravajuva lõpuga ja Antikristusega sarnaseid teemasid puudutav.
Tegelikult oli kõik väga hea, aga filme oleksin pidanud vaatama teises järjestuses.

Ja siis eile öösel nägin unes, kuidas tapsin üht jänest, kes ei surnud ära. Ma arvan, et see oli huvitav kombo mõlemast filmist ja looma suutsin siiski ise välja mõelda(?).

Eile saatsin oma kursusele pika ja informatiivse kirja seose rebaste tralliga. H suutis ikkagi leida mingi väikse info puudumise, mis teda üldse ei puudutanud ja mis oli tegelikult varem juba räägitud ning mida K minult vabalt küsida saab, sest me ju käime samades tundides, rääkimata sellest, et me elame koos.

Ja kui kõrgel tasemel duaalsus eksisteerib? Kui see siis ikkagi eksisteerib.

Kolmapäev, 7. oktoober 2009

Ma vahel mõtlen, et...

... kui ma käiks sirgema seljaga, kas ma oleks siis julgem? Kas ma kaotaks endast midagi, kui ma ei kuulaks kurba muusikat? Kas ma oleksin rahulikum, kui ma ei sööks suhkrut? Kas ma oleks aktiivsem, kui ma ei analüüsiks? Kas ma tuleksin kooliga paremini toime, kui mul oleks ajakava?

Esmaspäev, 5. oktoober 2009

Lõpetatud

... onu maine teekond siis. See on lausa hämmastav, millist rahu need matused endaga kaasa tõid.
Matsime teda küll terve päeva. Lõpuks kujunes see juba natuke võikaks. Tema keha tuhastati ja alles õhtul saime selle tuha kätte. Tema tütred A ja A, hoidsid urni terve tee tema kodust hauani enda käes. Ei tea, kas see tõesti oli nii raske neile, igatahes ei paistnud nad aru saavat, et tegemist on vaid kehaliste jäänustega. Tegelikkuses, võis onu meiega veel olla, aga kindlasti mitte selles urnis.

Sellegipoolest sain aru kui tähtis on inimkeha ärasaatmine. Ühelt poolt meile, kes me siia maha jääme ja siiski mingisugust tõendit vajame, et see inimene on läinud. Teisalt, aga selleks, et lahkuja saaks jätkata oma teekonda - milline see ka ei oleks - rahulikult, teades, et tema maine olemine on ilusti ära lõpetatud nagu ta kord alustati.

Lisaks on sellistel hetkedel usk parim abinõu, isegi kui see ei ole päriselt nii. Lihtsalt, on palju parem mõelda, et mu onu liigub kuhugi edasi ja saavutab mingisuguse taassünni, kui et ta on nüüd mulla all.

Seda ma tean, et minu juurest on ta läinud. Loodan, et teisedki suudavad temaga hüvasti jääda.

Reede, 2. oktoober 2009

Telefon ja unenägusi

Olen juba mitmendat päeva haige. Istun J-i pool ja mul on äärmiselt igav. Televiisor on täiesti mõttetu kast ja internetist ma endale midagi huvitavat ka ei leia. Õnneks on mul täna veel viis tiibetlast tegemata ja noh, palju palju nõusid.

Hommikul ärkasin selle peale, et selle "Romeo ja Julia" etenduse klaverimängija helistas ja kutsus mind ühte Viljandi gümnaasiumisse esinema. Olin ikka nõus nagu mul juba loomuses on. Pealegi mulle tundub vaikselt, et kui mul selliseid kohustusi ei oleks, siis ma nagu eriti vist ei pingutaks kooliskäimisega.

Ja siis vaatasin telekat ja telefon helises. Algul ma ei saanud aru, kas see tuleb telekast või mitte, sest vajutasin mute'i ja siis nagu ei helisenud. Ja kui uuesti heli panin, siis helises. Lõpuks selgus ikka, et telefon heliseb selles samas elutoas, kus mina istusin. Ma ei võtnud vastu, sest ma ei tea, kas ma peaksin vastama. Ja kellele üldse helistatakse, J-i ju polnud ja mind nüüd küll keegi sellelt numbrilt ei otsi.

Öösel nägin unes, kuidas Üllar Saaremäe ajas mind taga ja üritas mind tappa. Nägin eile seda uut sarja või mis iganes see ka ei olnud, kus Saaremäe oli negatiivne tegelane. Unes karjusin appi! ja sain aru, et see on liiga vaikselt või sellest kuidagi ei piisa, ja siis ütlesin kõva häälega "Appi!" nii et ma ärkasin üles. J keeras siis teise külje.

Järgmises unes nägin, kuidas me J-iga olime sõbrad ja me sebisime talle mingi tüdruku. See kõik oli minu jaoks normaalne olgugi, et ma suht kohe, kui nad omavahel rääkima hakkasid, üles ärkasin.


Laupäeval on ta matused, ma loodan, et ma oma sugulaste peale karjuma ei hakka.

Teisipäev, 29. september 2009

Pisarad mu toidus

Eile jäin Tallinna J-i poole. Hoidsin küüslauke ninas kuni nina kipitama hakkas. Ühtlasi sain eile teada, et nüüd on siis mu onu V surnud.

Kolmapäev, 23. september 2009

Pidu enne Meeletut

Terve teisipäeva mu kõht valutas M-i sünnipäeval joodud alkoholist. Nüüd tuleb küll pikem paus igasugusesse joomisesse. Eriti, kuna rikun igakord oma mainet kui natuke rohkem vallatlen. Mõned näited:

Tegime M-le neid kartuleid ja kuidagi loomulikult hakkasin mina nendega K ja M-i pool mässama. Samal ajal muidugimõista lürpisin oma jooki. Kontrollisin siis ma ei tea mitmendat plaaditäit kartuleid, kui põletasin oma käe ära. Kuidas? Noh, vasaku käega avasin ahju ukse ja hoidsin sellest kinni ja parema käega segasin kartuleid. Vasaku käe üle kaotasin ilmselgelt kontrolli.

Algul mulle tundus, et pole hullu midagi, aga siis hakkas see põletus tunda andma. Kui ma siis oma joogi käe vastas üles olin soojendanud, küsisin M-lt jääd või midagi seesugust. Ta andis mulle külmutatud aedviljad.

Istusin köögi põrandale ja hoidsin aedvilju käe vastas, kuni üks hetk pudenes kogu selle koti sisu ehk väiksed herned ja oad jne põrandale. Köögis istus loomulikult kolmas ja neljas kursus, kuskilt tuli sõbralik soovitus, et pane aedviljad koti tagasi, käivad küll.

Ja siis muidugi suitsetamine. Kardan sellest nii hirmsasti sõltuvusse jääda, et ma arvan, et iga sigaret on tegelikult minust tugevam. Nagu ikka sellistes olukordades, tekkis mul ka seekord himu ja palusin H-lt mahvi. H on siis neljanda kursuse tantsija, kellega ma alles see õppeaasta tutvusin, ta on tore. Suitsetati köögis pea aknast väljas ja noh, ma siis ka tõmbasin paar mahvi ja mõtlesin, et annan H-le ta sigareti tagasi, kui järsku oli see sigaret maas muru sees.

Õnneks oli paar ühist piinlikkushetke veel. Nimelt, hakkasid mõned neljandikud ja kolmandikud koju minema kui me neid K ja M-ga saatma asusime. See nägi välja nii: seisime kolmekesi reas ja tegime kätega lainetust. Igaüks ütles: "Tsau, tsau!" kui tema kord oli. Seisime seal ikka oma viis minutit.

Loomulikult ka meie R-lt õpitud kontaktjämm ehk põrandal ja üksteise otsas aelemine. Õnneks ei teinud ma seda pikalt.

Lõpuks sai ka koju mindud.

Meeletust nii palju, et ma olin üllatunud kui palju üht autorit võib teosest läbi kumada. Ja mulle tohutult meeldis see linnu imitatsioon, see oli kuidagi nii ehe, nagu ta olekski ise seesama lind.

----

Eilne proov tegi mind jälle kurvaks ja täna sain aru, et ma ei peaks praegu oma kahekümnendate algul õppima pedagoogilisi aineid. Üldse tahaks kooli pooleli jätta ja teha ma-ei-tea-mida.

Esmaspäev, 21. september 2009

Kooritud ja koorimata ahjukartulid

Meie kursuse lahkhelid. M-l oli laupäeval sünnipäev ja kuskil peol sai kokkulepitud, et see aasta kinke ei tee, aga peo korraldavad teised. Ja siis kui täna kõik avastasid/kuulsid (sest neid parasjagu eelmisel peol ei olnud või olid liiga purjus, et mäletada, või läksid varem ära), et nad peavad miskit tegema, hakkas hull vingumine pihta.

Me ei suutnud kokku leppida, kas ahjukartulid peaksid olema kooritud või koorimata ja nii me teemegi neid kaht tüüpi.

Täna lõin oma käe vastu kontsa ära ja see läks pisut paiste. Elu on täis üllatusi!

Esmaspäev, 14. september 2009

Bussi wifi

Esmaspäevahommikused bussijuhid on toredad. Eelmine kord sain hilinenult ilma igasuguse noomituseta veel peale. Lisaks rääkis tore mees, et soodustused on nüüd teistsugused:

"Kas te teate, et enam ei loe, kas sa oled üliõpilane? Nüüd kehtivad soodustused noorele alla 26aastastele."

Ja tänaselt bussijuhilt:

"Proovige internetti ka. Mul on see modem nüüd. Proovige, kas töötab."

Täitsa töötab. Aitäh, bussijuhid!

Aga muidu. Noh, mu onul on vähk meeletult kaugele arenenud. Arstid jätavad praegu ravi pooleli, sest tema organism ei pea vastu. Kui ma oma isale mainisin alternatiivravi, oli ta sellele totaalselt vastu. Onu tahab jääda Soome, kuigi minu meelest on lähedaste keskel parem olla, aga, et ta oma naisest on lahutanud ja üks tütardest kavatseb Inglismaale õppima minna, siis saan temast aru. See kõik on üsna nukker.

Kuidagi vist on nii, et need pereasjad tekivad, kui sul parajasti on kõige rohkem teha. Lisaks, langevad mul etenduste ajaks ka arvestused ja vähemalt üks eksam, olgugi, et ma võin selle ka jaanuaris teha, mida ma täiesti kaalun. Sain ka teada, et etendused on keskpäeval, mis on natuke nõme ja mistõttu ilmselt väheneb mu sõprade hulk publikus.
Eneseusu kaotamisest ja enesehinnangu langemisest ma kuigi palju ei räägiks, aga mainiks küll.

Eelmise aastaga on veel teisiti see, et J ärkab koos minuga ja viib mind hommikuti bussi peale. Vähemasti tegi ta seda eelmine kord ja täna. K ütles selle peale:

"Sul on nii hea, J ei pea üldse palju tegema, et sind rõõmustada."

Ta on teinud päris palju. Ta tegi mu arvuti korda. Kuigi see on lihtsalt tarbetu pahandamine, ei saa ma seda lugu jätta mainimata. Nimelt, neljapäeval konspekteerisin pedagoogikat arvutisse, millel ei olnud akut taga, aga juhe sees. Loeng oli juba lõppemas, kui mu arvuti enne välja lülitamist veel mõned update'id suvatses teha. Väike Assu ei jõudnud kuigi kaugele, sest H LIHTSALT TÕMBAS JUHTME VÄLJA! ! Ilmnes, et see oli kellegi juhtme ees. Ja see on tegu, mida ma kunagi H-le ei suuda andestada. Ta pole veel andestust palunud ja seda pole tarviski, sest ma lihtsalt ei saa kunagi üle sellisest käitumisest minu ja mu arvuti vastu.

Mis siis sai väiksest Assust? Noh, esialgu ei teadnud ma midagi, mis temaga juhtunud oli, aga kui ma toosama õhtu proovisin koolis netti kasutada, ilmnes, et mu imeline Vista ei käivitu lihtsalt. Meister J mässas ja pärast minu suurt kurbust, taaskäivitas mu operatsioonisüsteemi.

Hea, et ma ikka Assut kasutada saan, ta näeb kena välja, aga ilma kasutusvõimaluseta on ta lihtsalt natuke liiga raske, et teda kaasas kanda.

Ja veel viimane uinak enne Viljandit...

Kolmapäev, 19. august 2009

Pigem Julia ja Romeo

Ja veel üks neljaminutiline soolo. See etendus keerleb ainult Julia ümber.

Eile oli J ka siin. Täna hommikul, kui ta tagasi sõitis, hakkasin nutma. Õnneks selgus täna proovis, et ka E-l ehk Romeol on plaan selle duetiga kiiresti valmis saada. Täna oli küll veidi imelik, sest me ju õigupoolest ei tunnegi teineteist.

Oma esimest soolot ei oska ma ikka veel tantsida. Siiski optimism täidab mind: küll ma hakkama saan!

Ja veel meie Party-Girl armus Prantsusmaal mingisse kuuma vene tüüpi. Nii tore.

Esmaspäev, 17. august 2009

Juuuuliaaa!

Ma olen tühjaks imetud. Täiesti! Ja siis täna ütles A, et ma pean ühe soolo veel tegema. Ma ei suuda isegi seda praegust korralikult tantsida. Mõtlen õudusega, et mu endine juhendaja või trennikaaslased vaatavad seda soolot ja minu loodud koreograafiat ja mõtlevad, et mis paska see M-L ikka teeb.

Ikka üritan meelde tuletada, et pean kasutama igat võimalust, mis mulle antakse jne. Pisut raske on, eriti kuna ma olen tehniliselt liiga halb.

Siiski jagub ka pisut õnne. J tuleb loodetavasti täna Viljandisse. Saan ehk mõistuse ka tagasi.

Teisipäev, 11. august 2009

Õhtune kaevumägi ja tähesadu

Nägin täna koolis üht M-i tuttavat, kes küsis, et mis siin Viljandis siis teha on. Ütlesin, et siin pole midagi teha.

Eile istusime kaevumäel jõime õlut ja sõime krõpsu. Saime teada, et meil ei ole tulemas ühtki vaba päeva. J lubas vähemasti külla tulla. Tahaks hoopis temaga koos elada. Mitte, et T, H ja K oleksid halvad korterikaaslased, aga neile ei saa kaissu pugeda.

Täna kutsuti meid teadmata katusele tähesadu vaatamata. Praegu on pilvine ja ei tea küll millist katust nad silmas peavad. Tähti tahaks näha.

Teisipäev, 21. juuli 2009

Mindfuck

Juhtus nii, et olime ühel saarel J-i ja tema sõpradega ning neil oli Spice'i. Segu taimedest ja sünteesitud kannabinoididest ja jumal teab millest veel ootas suitsetamist. Ma ei olnud arvestanud sellega, et üks hetk pakutakse mulle seda seltskonnas, kus kõik seda teevad. Mul oli loobumisvõimalus ja ma püüdsingi seda nõude pesemisega väljendada. Aga J arvas ikka, et pean seda tegema ja suhteliselt tiris mind nõude juurest ära. Ta isegi ei küsinud, kas ma tahan seda. Mu tahtejõud tema juures on väga nõrk, viimane kord kui me üle pika aja kokku saime ja tegelikult natuke eri meelt olime, siis tundsin survet päikesepõimikust, kus asubki tahe ja tegutsemisvalmidus.

Igal juhul tõmbasin ühe mahvi. Liiga tugevasti ja see oli peaaegu otsas. S täitis uuesti oma Balti jaama turult ostetud bongi ja ma tõmbasin ühe korraliku. Kõik ei olnud veel tõmmanudki kui tundsin juba selle mõju. See läks järjest: S ütles, et tunneb seda, siis ütles A ja siis olingi mina. Teisi ma algul tähele ei pannud. Üks hetk ütles A, et ta tunneb kuidas ta kopsud täituvad sooja õhuga. Tal oli tore.

Minul seevastu hakkas mingi imelik hirm või vastikustunne. Püstiseisev J oli täiesti veendunud, et kõik peavad ühe mahvi veel tegema. Küsisin enda kõrvalistuval A-lt, et kas tal ei ole kuidagi hirmus.

A: "Alguses on, aga sa harjud ära. Õpid seda kontrollima ja siis sa saad aru, et see väike tõmblemine, mis sa teed, ongi sinu tants ja see on täiesti normaalne, et su kopsud on nii soojad kui radiaator."

Kõrval hakkasid poisid kohe naerma, et mis kopsuradiaator, aga ma sain aru küll, mida A mõtles ja ma teadsin, et tal on õigus. Küsisin J-lt, miks selle ühe mahvi veel peab tegema, lootsin, et äkki ta teab, et nii kaob hirm. Tema aga pomises midagi selle kohta, et alles siis tunneb seda mõju. Mul hakkas järjest halvem ja ma läksin välja. Mõtlesin, et äkki oksendan, püüdsin selleks valmis olla. Tegelikult oksendan ma väga harva, iseg siisi kui ma näppe kurku topin.

Too õhtu tundus mulle, et olen liiga palju söönud, seetõttu arvasingi end oksendama hakkavat. Aga ma hakkasin hoopis nutma. Kõik oli lihtsalt nii halb. Väljas oli vähemasti õhku. Hakkasin nägema mingeid värvikombinatsioone, see ei olnud päris tavaline nägemine. Mul olid silmad kinni. Need värvid tekkisid mu sees ja nad muutusid ja vaheldusid mõningate piltide või olustikega. Mul oli halb. Nende värvide ja piltidega tajusin ma abstraktset halba. Ümmargused vormid, udukollased suvepäevad, roosa -valge- pruun - need jäid mulle meelde ja eristusid kõige tugevamini.

Nutsin lakkamatult. J tuli minu juurde ja võttis ümbert kinni. Ta püüdis mind lohutada. Rääkisin talle, mis mu sees toimub ja aeg-ajalt ütlesin mõningaid värvikombinatsioone. Olin vist veidi rahulikum kui ta üks hetk küsis, kas ma ei tahaks jalutama minna. Olin nõus, aga mul polnud jalanõusid ja sokid olid juba kastesest rohust märjad, kuigi jalad olid soojad, ning mul polnud mingit jakki või kampsikut.

J veidi siblis ja hoolitses mu eest. Kohati oli mul tunne, et ma ei saa millegagi hakkama, see oli päris hirmus ka temale. See tunne, et ma ei saa oma saapapaelu kinni seotud vms, on mul alati olnud kui olen pilves.

Kõndisime autoni. Mina tahtsin minna autokasti, sest see meenutas mulle üht augustiööd, kui J-ga paadiga merel viibisime. Siis olid kõik tähed näha ja ma nägin esimest korda Suurt Karu oma täies hiilguses. Seal kastis oli hea, tahtsin sinna magama jääda. Suudlesime J-ga ja sain aru, et mu suu kuivab, lisaks:

M-L: "Kas mu musi maitseb halvasti?"

J: "Oota....ei, täitsa ok tundub."

M-L: "Mul on ikka imelik. Lähme joome."

Algul ei julgenud ma tagasi seltskonda minna ja suures majas olid kained inimesed. Autokast tundus ainus turvaline paik. Siiski veenis J mind verandale minema. Seal oli A, kes ilmselgelt nautis olukorda, M, kes hiljem rääkis, et ta oli kosmoses, Sh, kes kuulis hääli oma kuklas ja kartis vetsukolli, K, kes ei olnud midagi suitsetanud ja lõpuks hakkas jooma S-i salmiakki, E, kes oli sõõriku sees ja veel S, kes rääkis midagi pasadeemonitest. A hakkas rääkima midagi spice'i lilledest ja kui K küsis talt miskit, vastas A:

"Ma ei saa üldse aru, kus su nägu on."

Nad istusid muidugi kõrvuti ja K vaatas talle otsa.
S rääkis midagi ja ütles sellised sõnad nagu peatus või stop. Need jäid mulle pähe kumisema. Järgmisel hetkel A juba laulis Spice Girls'ide laulu "Stop".

Hiljem hakkas ka vetsukollikartja Sh laulma mingit fraasi "Öölapsest", kus armastus lööb segi pea või viib mõistuse. See kõik tundus nii tore ja naljakas ja meeletult totter. Mul hakkas väga lõbus.

Aa-l ja H-l oli veidi halvem. Kui vahepeal jopet toovat J-i ootasin, tuli Aa mu juurde ja küsis häbelikult: "Mari-Liis, kuidas sul on?"

Minu vastuse peale, et mul on üsna halb, ütles tema:

"Mul ka. Ma keeran pead ühele poole ja seal on üks reaalsus, ma keeran pea teisele poole ja seal on teine reaalsus."

Hiljem ütles ta veel: "Ma näen ennast teiste maailmas ja ma ei suuda kontrollida seda inimest seal."

Ta tundus väga tark ja austusväärne, mistõttu ütlesin, et armastan teda. Loodan, et see tema olemist halvemaks ei muutnud, sest ta tõesti ei tahtnud mitte kedagi näha sel hetkel.

Pärast seda olen tundnud end väga ebastabiilsena. Eile arvasin, et edasieksisteerimiseks pean tapma endas kas unistava või reaalse poole. Mõlemad on enesepetmised, aga valu tunda, nagu eile tundsin, ma rohkem ei taha. Raske on eristada endas tõelist uskumust ja õpetatud/õpitud arvamust. Ma loodan, et mulle ei hakka hullumeelsus meeldima.

Neljapäev, 9. juuli 2009

Süütud koreograafid

Mu peas kumiseb eile ühelt valgustajalt kuuldud lause: "Meie koreograafid on ju kõik nii süütud."
Ja tõepoolest, enamik meie tüdrukutest ei tea raskustest tegelikult midagi. Mina näiteks ei ole elanud üle miskit suurt, ainsad probleemid on olnud veidi armuvalu ja vanemate lahutus. Ma ei ole elu näinudki, ma ei tea midagi näljast, mis paneb varastama. Ma olen varastanud põnevusest, mugavusest. Ma olen lihtsalt nii ära harjunud oma turvalise heaoluühiskonnaga, et ma isegi ei suuda enam Balti jaamas käia tundmata tülgastust sealsete inimeste vastu.

Aga üht ei suuda ega taha ma siiski uskuda.

Esmaspäev, 6. juuli 2009

armastusest

...selle loo ja inimese vastu.

Lebame voodis, pimedas toas, akna taga puuoksad tantsivad tantsu ja ta mängib ja laulab.

Teki all on kaks alasti keha, mis ei emba teineteist. Üks mängib, teine kuulab ja ootab. Ootab kuni muusika asemel hakkavad teda embama soojad käed, mis praegu loovad kõige ilusaimaid kujutluspilte.

Ja need käed tulevad, asetuvad julgelt mu kehale ja nii on kõige parem uinuda.

Pühapäev, 14. juuni 2009

5 minutit pausi

Täpselt nii kaua seisime reedel Viru keskuses paigal. Kama šokolaad sulas mu suus ja natuke ka näppude vahel. Sain endale pluusi kirjaga: Kui tihti sa toitu ära viskad. Panin selle selga ja mõtlesin oma kodujuustule, mille pidin ära viskama. Vähemasti ei ole ma muud peale toidu suurt midagi ostnud.

Umbes sama kaua jõudsin K ja ülejäänud tema kokkuajatud gängiga istuda ja siis tormasin K-le vastu. Ta tuli Islandilt tagasi ja oli endiselt värviline. Saatsime ta kodu poole teele ja läksime I ja O-ga Sauna tänavale pelmeene sööma. I kohtas sõpra, kes istus meie lauda ja oli ratsionaalsust täis. Oli tore avastada, et keegi on pessimistlikum kui mina.

I ja O-ga rääkisime ka veidi armastusest ja selle vajadusest. O aitas mul mõista, et tegelikult on Shakespeare'i sõnade taga mingisugune armastus ja nüüd ma ei taha enam "Romeot ja Juliat" lõpuni lugeda, sest ma ju tean, et nad ei saa kokku.

Ööseks läksin J-i poole, kus toimus tema kursapidu. See oli päris nunnu, sest inimesed mängisid pilli ja olid sõbralikud. Ma isegi ei sattunud kuskile, kus oleks räägitud filmiterminites, millest ma aru ei saa. Kahju, et J nii purjus oli, ma polnud teda ammu näinud ja endalegi üllatusena tärkasid minus ürgsed tungid, mis vajasid tema tähelepanu.

Pea sama kaua kestab minu selle aasta seade. Ma pole sellega rahul, see ei anna mulle miskit edasi, liikumine on kuidagi lihtsalt üksteise otsa pandud ja kaameratöö peaks ka parem olema. Iseenesest tantsijad olid head ja T ka nii kaua kui ta ütles, et ei saa tulla viimasele filmimisele ja tuli hoopis M, kes ei olnud minu tööga üldse kursis. Igatahes, režissööri minust ei ole ja koreograafia osas mõtlesid ka suure osa tantsijad ja nime ma ka ei oska panna. Vähemasti sain HDV-s sisse võetud ja tiitrid tehtud ja muusika mixitud (siinkohal vabandan Younger Brotheri ees, aga mul oli vaja seda lugu veidi pikemaks saada).

Täna leidsime korteri. Esimene maakler kohtles meid küll üsna halvasti, kuigi ise tahtis juba homsest lepingut teha. Veider, kuidas üürilevõtjad arvavad, et keegi üldse praegu üürida tahab ja kuidas nad ei viitsi oma korterit koristada. Augustis hakkame juba uues kohas elama. Minu suvi kestab ka umbes 5 minutit, aga homme see juba algab.

Teisipäev, 9. juuni 2009

Vahepealsest

Teen oma seadet. Oh, tahaks kõigile näidata juba. Tegelikult pole see küll veel valmis, aga üsna pea. Proovime ikkagi veidi tantsufilmi teha, et mitte ainult üles võtta, aga mul endal eriti ideid pole, nii et vaatab, mis välja tuleb. Tantsijad on ülimalt tublid.

Korterit meil veel pole, homme lähme vaatame mõningaid. Üks hästi ilus muidu oli küll, aga omanik tahtis kohe üürnikke ja nüüd me loodame, et juuliks ei ole keegi seda ära võtnud. Veidi kallis tuleb, aga tahaks ikkagi.

Väga mõnus, et ma ei pea midagi tuupima praegu, kõik eksamid on tehtud. Nojah, on veel kompositsiooni ja kehatöö eksam, aga nendeks ettevalmistus juba käib. Ja see ettevalmistus pole üldsegi nii ebameeldiv.

Lõpuks tuli meelde, millest ma kirjutada tahtsin. Reedel käisime Valtna ja Karu sünkaril. Kinkisime neile diibid lasteraamatud (H idee). Tantsisime kreeka, oli vist kreeka, seltskonnatantsu:

Keegi: "Defineeri vasak!"

KV: "Vasak on see, mis ei ole parem."

---

KV: "Kõrvale, tonks, üles, üles, ette, siia, taha, siia..."

M: "Kuhu siia?"

KV: "Ära ole õel, siia on mitte sinna."


Inimesed olid purjus. Mingi hetk ütles M mulle:

"Mari-Liis, mul on keeratavat tubakat, kas sa ei tahaks minuga suitsetama tulla?"

"Tead, mul on endal kotis kanepit, ma teeks parem seda."

M-l läksid silmad särama ja meiega liitus R ja nii me kolmekesi suitsetasime. Hiljem tantsisime ja tegime sipelgapesa ehk kõik üritasid üksteisega ühenduses olles liikuda ja vahelt läbi minna. Ja aias võis liikuda ainult koos heliga. Veetsime pea 20 minutit tehes "tõn-tõn-tõnn" ja samal ajal ühest kohast teise minnes.

Enne kojutulekut kiitis E meie kursust taevani, väites, et oleme tehniliselt tugevad. Vanemad kursused olid ikka vist algul päris nõrgad.

Ja nüüd proovi, homme tuleb segast tantsida!

Esmaspäev, 1. juuni 2009

Veel unenägudest

Täna öösel nägin kolme. Esimeses suudlesin ja isegi vist armusin, igasugust vale- ja häbitunnet tundmata, A-sse. Mind häirib, et ma ei pidanud seda valeks, unes olin ikka ju J-ga.

Teises olime J-ga majas. Selle maja juurde ja ümber jooksid hullunud hundid. Nurga tagant ilmus FBI, kellest üks viskas kiviga surnuks oma mehe, sealjuures ka hundi. Nad koristasid hundid ära, aga mehe jätsid sinna. Pika veenmise tagajärjel helistas J politseisse ja kui ta toru ära pani, pistis ta jooksu. Nimelt, ta oli tagaotsitav ja pidi seetõttu põgenema. Jõle nõme.

Kolmandas purjetasin üksi öösel suure (tõeliselt suure) purjelaevaga. Ja ma ei saanud seda sadamas kinnitatud, sest see oli nii raske, ma suutsin seda vaevu paigal hoida.

Kõige rohkem häirib mind see esimene. Nagu, mis kurat see tähendama peaks! Ma olen iseendale igasugused petmiste olemused selgeks teinud ja mul ei ole vaja siinkohal mingit avaramat pilti. Vahet ei ole, kas ma nimetan asja petmiseks või mitte, igal juhul on see ebaviisakas ja halb teise inimese suhtes. Tõsiselt loodan, et on miski, mida ma varjan või millega petan, aga et mul ei ole vaja mingit uut mõistmist petmisest.

Teine kuulub siis sinna luupainajate seeriasse. Ainult kanep oli puudu. Seos tegelikkusega hakkab juba üsna palju moonduma, ilmselt mul kujunebki hirm koerte ja ka seadusesilma ees.

Ütlesin üks päev kõva häälega välja, et pean siit (Eestist) ära minema, aga see ei kõlanud õigesti. Ma arvan, et ma ei taha tunnistada head ja halba, sest arvan end kuuluvat halba ega viitsi pingutada, et kuuluda heasse, samal ajal ma ei taha kuuluda halba. Ja see pidev iseenda psühhoanalüüsimine ei saa küll eriti hea olla.

Neljapäev, 28. mai 2009

Luupainajad

Eelmine nädal nägin unes, kuidas keegi umbisikuline peeti kanepi omamise pärast kinni. Ta pidi kõigest ühest kohast teise minema, aga poole tee peal lasti koerad lahti. Ei mäleta, kuidas see uni lõppes.

Täna ärkasin mõttega, et nad ei saa kuidagi tõestada, et see kanep seal lõkkes on minu oma.

Esmaspäev, 25. mai 2009

Tarkus tuleb!

Ma arvan, et kõik, mis meie ümber on, mõjutab viisi, kuidas me teatavast abstraktsest mõttest mõtleme. Nimelt, kuulan muusikat, alateadvusest tuleb esile mälestus, mis ehib mingit mõtet. Aga miks just see mälestus? Muusikast? Ma pakuks küll. Samal ajal tekitab see mälestus minus teatavaid tundeid ja ma võin ühe neutraalse mõtte tembeldada heaks või halvaks, sõltuvalt siis sellest viisist, milles mõtlen.

Kusjuures, tundub nagu muusika mõjutaks rohkem kui mõni tool.

Ja et oleme kokku leppinud mingisuguses heas ja halvas, siis mulle tundub, et olen halb. Ja siin pole mingit õiglust, et ühed on head ja teised halvad, me ise loome need eelistused ja arvame, et selline määratlus loeb. Tegelikkuses on need kaks vastanduvat substantsi, mis loovad terviku. Neil on funktsioon, mitte väärtus.

Ja igast paska ei maksa suitsetada, ma kaaluks tõsiselt enne kui suitsetaks sünteesitud kannabinoide sisaldavaid segusid.

Laupäev, 23. mai 2009

- - -

Kolmapäeval sain semiootika eksami tehtud. Ja loomulikult ka Kaia tants, kuigi see oleks võinud paremini minna. Juba teist neljapäeva olen olnud magamata ja need pöörded ei kipu kohe üldse tulema. Mul on silme ees lihtsalt udu.

Täna küspsetasin pannkooki, mõistsin kui head õpetajad mul on olnud ja vist leidsin uue elukoha.

Pühapäev, 10. mai 2009

Kaeraküpsised katusel

Reede õhtul siis lähen Kohtla-Järvelt bussi peale, et sõita Tallinnasse. Tahtsin ikka J-i näha, sest pole kindel, millal teda järgmine kord näen. Igal juhul, jõudsin kohale ja mõtlesin, et davai, kui J-i pole, viin oma suure musta pesu koti koju ja näeme järgmine päev. Viimasel ajal mul ei olegi niivõrd igatsust tema järele kuivõrd ma lihtsalt tahan siit, Viljandist, ära käia. Isegi M ütles, et ta on õnnelik, et käib siin koolis, aga siia tulla ta ei taha.

Aga siiski sain J-iga kokku, koos temaga olid J ja M. Jep, hull paarikeste pidu ja mind ausalt häirib, et ma tean veel ühte paarikest, kes on J ja M, ja et ma olen varemgi mehkeldanud ühe J-ga. Muidugi on see minu tubli seoseid armastav mõistus, mis otsib igasugused sellised veidrused välja, kui neid tegelikult vaja pole.

"Aga mis me siis teeme?"

"Võtaks väikese märjukese."

"Teate mis, me võiks minna Kultuurikatla katusele."

"Aga võtaks enne ikka ühe märjukese."

Levikast saime veini, olin ainus valge veini tarbija. Ja ma tean, et see on nii ebastiilne ja kuidas ma ikka punast ei joo. Aga mulle ei maitse punane, ma pole siiani ühtki sellist saanud, mis mulle meeldiks. Seevastu on pea iga valge olnud nauditav ja oli ka seekord. Võtsime veinid plastiktopsides kaasa ja tõttasime lubatud katusele. Tõepoolest, tõttasime olgugi, et oleksime kohale jõudnud ka minu tempos.

"Näete seda seal varjus? Sinna me lähemegi."

Esialgu oli üsna lihtne: paar aeda, veidi pätti ja oligi pool teed läbitud. Seal ootas meid takistus: neljameetrine sein. Poisid hüppasid loomulikult vabalt alla, aga meilt seda õieti ei oodatudki. Nojah, jäime veinidega katusele ootama, et poisid tuleksid tagasi mingisuguse köiega.

"Selles mõttes on hea, et ma poisina ei sündinud. Ma oleksin väga äpu poiss."

Sidusin köie toru külge ja M katsetas, kas sõlm ikka peab. Mingi hetk kukkus ta pikali, aga sõlm oli ikka alles. Köis oli märg ja katkes. Poisid otsisid kohe midagi kummilaadset. See aga ei olnud piisavalt pikk ja nii tuli siduda selle külge jupp seda eelmist köit. Kontrollisin üle, et see jupp köit ei katkeks. Paistis pidavat ja saimegi alla.

Edasi oli üsna lihtne, tuli lihtsalt üht katust mööda üles kõndida ja vaadata, et auku ei kukuks. Jõudsime kohale ja sõime küpsiseid. Veider, aga sinna saamine oli palju toredam kui seal olemine.

Olime poolel teel alla kui märkasime politsei autot ja kedagi taskulambiga. Heitsime pikali ja ootasime kuni auto lahkus. Ja nüüd tuli üles minna. Põhihäda oli ju tüdrukutega, proovisime ronida, aga kummalgi ei õnnestunud. Ja siis proovisime, et poisid tõmbavad üles. M-il see ei õnnestunud, ta oli veidi purjus ka. Tuli siis minu kord ja jõudsin kolmandale meetrile, kui köis katkes. Põlved said põhilise.

Poistel tuli uus idee, nimelt inimronimine. Jälle M ei saanud ja kui mina hakkasin proovima, ilmus katusele üks vihane mees nuiaga. J läks üles ja paar kotti lendas alla ja vot siis tekkis mul tõeline hirm. Lõpuks olid tüübid üleval ja meie all. Vihane mees ähvardas nuiaga ja ma tõesti arvasin, et J sai paar obadust ka. Lõpuks saime nuiaga mehe abiga katuselt alla. Alles siis sain aru, millise jama me nendele tekitasime.

"Te võite siin käia küll. Aga saate aru, neid trelle ei olnud siin enne, need on sarnaste juhtumite pärast siia pandud. Järgmine kord helistage."

Ja purjus agressiivselt nuiaga mehelt:

"Hakake kunsti tegema!"

Läksime koju, armastajad nagu me kõik oleme.

Eile tegime doupi ja vaatasime filmi "Blow", ei soovita, halb film oli.

Kolmapäev, 6. mai 2009

Pimeduses peitub kõik

Aga tegelikult ka! Miks kardetakse pimedat? Tookord kui Tallinnas öösel tuled ei põlenud oli ju tänavatel üsna kõhe. Seda sama näitas ka BodyLounge, seal silmad kinni olles avanes tegelikkus läbi teise tunnetuse. Pimeduses on kõigil võimalused. Meie energia tuleb ilmsiks.

Noh, nüüd ei tulnud küll midagi uut ega põnevat. Aga asjadele ikka ise pihta saada on palju põnevam!









Tuult kõrvalestadesse!

Pühapäev, 3. mai 2009

Tahaks elada ühiskonnast väljas

Nõud ja minu lepingust lahtiütlemine hoiavad sellist ühtlast pinget H-ga. Siiski tundus, et ta enam päris vihane eelmine nädal ei olnud.

Kolmapäeva õhtul võtsin osa BodyLounge'ist. Selline üritus, kus seotakse silmad kinni, sul on võõrustaja ja sulle pakutakse erinevaid füüsilisi elamusi. Mind juhatati sisse ja kui ma sain aru, et keegi on minu ees, tahtsin teda katsuda. Mu käsi sattus tema ninale. Mu võõrustaja oli mees. Ta tõmbas mind edasi(kuhugi) ja tõmbas mind täitsa enda keha vastu. Ma ei osanud muud teha kui kallistada. Ta kallistas vastu ka ja viis mind edasi.

Selline pime olemine ja teistega kohtumine sel viisil oli nii hea. Kõik tundus kuidagi turvaline ja sõbralik ja samal ajal võis ükskõik, mis juhtuda. Inimesed mängisid.

Esimene reaalsuselaks tuli umbes paari tunni pärast kui üks võõrustajatest kerge hinnangu andis. Aga ma suutsin mööda vaadata ja sellest polnud hullu. Läksime R-ga jalutama, rääkides kui tore see õhtu oli.

Järgmine hommik hakkasin hääletama Tallinnasse, et sealt omakorda Vilsandile sõita. Mind võttis peale mees, kes arvas, et mu kott oli sitane ja et ma panin selle tema küünaldele. Kõhklesin veidi, aga istusin ikkagi peale. Ta viis mu Tallinn-Tartu maanteele, kust mind võttis peale mu rekreatsiooni õppiv ja musta läikivat BMW-d omav klassivend. Ilmselgelt hakkavad tekkima klassivahed, aga tema ja ta tüdruk olid väga sõbralikud, nad võtsid mind ikkagi peale.

Läksin Õismäele, panin asju kokku ja helistas isa.

"...sest onu V-ga on kõik!"

Ta selgitas, et mu onu maovähk on jõudnud maksa ja lõikamine ei aita. Isa sõnad olid nii valed kui võimalik, onu saab veel ravi ja ta on praegu olemas. Ja mina siis sõitsin Vilsandile.

Poolel teel peatas meid kinni toll. Koertega ja puha. Pärast paaritunnist viivitust jõudsime ka saarele.

Õhtuks oli mul alles umbes kaks närvirakku. Ma ei ole eriti mõelnud asjade seaduslikule poolele. Ma ei ole vist kunagi mõistnud üldist head ja halba. Mõtlen just seda, mis kehtib teiste jaoks. Ja nüüd ma istun siin Viljandis ja mõtlen, et kas on mingit võimalust elada ühiskonnast väljas. Iseenesest ma tahaks umbes kahte inimest: meest, kes hoiaks sooja ja kaitseks, ja ema, kes kuulaks. Võib-olla saaks ainult mehega ka hakkama, aga igasuguseid muid suhtlemisjamasid ma ei tahaks. Inimesed on toredad, aga, kui nendega enam nii tore ei ole, on järsku kõigega kohutavalt halb. Pealegi, ei saa ma enam aru, kas see on see, mida ma ikkagi tahan.

Ja K sõitis hobuse surnuks.

Laupäev, 25. aprill 2009

Loovenergia

Kõigel on 5 etappi. Esmalt idee, mis on naisenergia. Seejärel meesenergia idee teostumiseks. Siis tuleb kaos ja pärast seda loovenergia. Lõpuks on vaikus.
Kõik peale vaikuse on tantsitavad.

Eile õhtul sattusime luule/veiniõhtule. Paar vanemat naist ja meest olid tulnud sihikindlalt luuleõhtule, ülejäänu pigem veiniõhtule. Et me hilinesime, lootsime jääda võimalikult märkamatuteks kuulajateks, aga meid suunati üsna laval asetsevale diivanile. Kohe alguses öeldi ka, et iga kolme inimese peale on üks esineja, meid oli viis. Selgitasime, et ega me eriti esineda ei soovi. Pärast kõiki põnevaid nooremaid ja vanemaid esinejaid, paluti meilt ka veel etteastet ja kuigi ütlesime, et seda ei tule, oodati seda ikkagi - kõik see tekitas üpris piinliku hetke. Valiti ka võitja ja jõime veini.

Tundsin, kui väsinud mu lihased olid ja vein vabastas mind pingetest. Ma arvan, et mul on tõeliselt suur oht alkoholismile.

Keskööl nautisime Liverpoolis teise kursuse kabaree stiilis tantsu ja veidi halva muusika järgi tantsimist. Sealt liikusime üsna pea R-i ja M-i poole, kus sõime häid kartuleid ja jõime veel alkoholi. Ma ei tahtnud koju minna, sest H-l oli külas I ja noh, meil ei ole H-ga läbisaamine päris õige enam. Niisiis jäin R-i poole, ta isegi pakkus seda.

Võiks veel rääkida H-st ja kui ebameeldivalt ta mu peale pahane on - nii pahane, et ma hakkan juba vaikselt ise pahaseks saama -, aga põhiline on see, mis täna rongis juhtus. Nimelt, sain järje peale. Ma pole ammu nii õnnelik olnud. Inspiratsioon lihtsalt tuli, nii hea oli midagi teha, välja mõelda ja katsetada. Iseenesest suur töö on alles ees, aga materjali juba on.
Tahaks mõelda, et jõudsin loovuseni.

Neljapäev, 23. aprill 2009

I ja K













Neist on abi ka pildis.

Teisipäev, 14. aprill 2009

Pessimism. Optimism.

Optimistid jätavad riietusruumide uksi lahti, pessimistid on lihtsalt kurjad. Kurjus, headus, väsimus, haigus - kõik on näost näha. RM olevat minu kohta öelnud, et mul on inimese, kes ei keera teistele, nägu. Kui vaja, siis ikka keeraks täiega, aga ma ei oska. See on minu aususepoliitikast, mis on väga hea, mis siis, et ma naljale pihta ei saa.

Ja ma olen pessimist. Tahaks kooli pooleli jätta ja midagi muud teha. M küll ütles kohe: "Mari-Liis!"
Jah, jah, elu on raske ja pingutama peab, mis aga kõige tähtsam - tuleb olla jaatav.

Mul on pessimism pärilikkusega kaasas. Vanaema just rääkis, kuidas iga väiksemgi asi teda ärritab.

J ei oska minuga rääkida, kui ta isa kõrval on. Mul oli veidi ebamugav.

Mulle võib öelda küll, kui mind armastatakse.

Neljapäev, 9. aprill 2009

H sõidab viimasel ajal minust täiega üle. Mulle üldse ei meeldi. Saan küll aru, et tal on armastus praegu käsil, aga see on juba ebameeldiv kui ta välisjalatsitega mu toast läbi kõnnib ja peaaegu mu õmblustööle astub.

J-il on käsil võtted, mistõttu ma võib-olla teda see nädalavahetus ei näegi. See teeb mind kurvaks, tahan ju teda näha.

Keegi ei ole viimasel ajal küsinud, kuidas mul läheb. Ma vist ei taha enam rääkida ka. Ja eile mängisin üksi lotot. Ma ei võitnud.

Pühaäeval jälle küpsetasin, seekord lehttaignast nutella saiakesi. Nii tore on kui teised ka söövad.

Kolmapäev, 25. märts 2009

Tagasi pseudoprobleemide maal

Tegelikult on ainult tuul, udu, lumi, mäed ja aeg-ajalt päike.
Mida ma teen homme kompas, reedel kaasaegses ja kuidas ma jazzi selgeks saan?
Ja veel kõik need üldained oma eksamitega.
See on nii rumal.

Elu mõte peitub kivide all. Islandil.

Poor guy,
don't be shy
sleep with a guy.

Women do it all the time
and their all fine.

I say whip it. Whip it good.

Neljapäev, 12. märts 2009

Uuh!

Täna kogesin midagi uut. Kogesin meeletuks tegevat valu. Ma ei osanud midagi teha. Oleksin tahtnud karjuda. Nutta üldse ei suutnud. Pilt pidevalt kõikus. Lõpuks hakkasin tundma, kuidas valu ägeneb ja siis vaibub ja siis uuesti ägeneb ja vaibub....ja siis ägeneb ja vaibub....ja veel korra ägeneb ja vaibub jälle. Oh, kuidas ma püüdsin säilitada seda valuta olekut, aga ma ei suutnud. Lihtsalt kükitasin.

Õnneks ärkasid H ja M üles ja andsid mulle paratsetamooli. Mõnda aega pärast tableti võtmist kükitasin veidi, tundes valu tekkimist ja kadumist, tekkimist ja kadumist, tekkimist ja kadumist... Siis jäin magama.

Homme ootab mind vestlus Innaga, arvatavasti tahab ta rääkida minu melanhoolsusest. Aga juba teisipäeval sõidame I-ga ilusale maale K-le külla. Loodetavasti ma kohtan haldjaid. Kuigi ma hakkasin mõtlema, et kas nad saavad inglise keelest ka aru, sest muidu ma ei teagi, kuidas me suhelda saame.

Younger Brother - Elephant Machine

Esmaspäev, 9. märts 2009

Ma kaon ära, aga tulen tagasi

Neljapäeval sain oma tugevuse tagasi. Ma tõesti ei saa aru, kuidas ma toimin. Igatahes, tegin reedel proovi ja siis jälle ei saanud üldse omadega hakkama. Mul on tohutult ideid, aga ükski neist pole olnud koreograafiline, niisiis proovisin reedel igatpidi. Muutusin ainult pahuraks ja sõitsin lõpuks Tallinna ära.

Käisin Triin Reemani tantsuetendust "Kalamees ja kurg" vaatamas. Oh, kuidas mulle meeldis muusika ja liikumise kokkusobivus. Ma ei pea silmas rütmi, vaid seda teemat. See oli nii mõnus, et vahepeal võis täiesti suvalist asja jälgima jääda ja üldse mitte halvasti end tunda, et ma ei ole piisavalt ärkvel ning ei jälgi kõike.
Loomulikult, tundsin end kohati veel eksinumana kui enne, aga elamus oli ikka seda väärt.


Õhtul J-i poole sõites kohtasin trollis ML-i, kes rääkis, kuidas ta praegu oma vigastusi ravib.

ML: "Minu jaoks pole nii tähtis sooritus. Aga see, kuidas ma eesmärgini jõuan, on oluline.

"Nii halb on teha seda, mida armastad, kui see valu valmistab."

Me oleme ikka täiega ühtekad.

Aga täna tulin Viljandisse ja tegin proovi. Laadisin end J-i psytrance'i albumitega ja sain pihta, mis mulle meeldib. Vähemasti praegu tahan uurida seda liikumist.

Unes muidu nägin, kuidas IT oli trammijuht. Ta nägi välja üsna mehine, veidi Heath Ledgeri moodi. Tervitasin teda ja vestlesin temaga pisut, ta on ju mulle sümpaatne. Ta rääkis, et tal on sünnipäev tulemas ja ta saab 27. Tegelikkuses tal äsja oli sünkar ja ta on vist 22 või 23. Igatahes, siis mingi hetk selles unes silitas ta mu säärt. See oli hullult imelik hetk minu jaoks, tõmbasin end pisut eemale, aga ta võttis seda kuidagi eriti loomulikult, umbes, et oh, meie vähesed koosviibimised ja vaata, millised need on. Ta silitas mu säärt edasi ja tõmbas mind enda kõrvale istuma. Ja ma andsin järgi, tundsin, et mulle meeldis see puudutus ja tahtsin kogeda enamatki.

Kõrvalistumisega uni lõppes.

Neljapäev, 5. märts 2009

See siiski väärib mainimist. Pärast etendust banketil kuulsin vestlemas kaht vanemas eas meesterahvast. Nende jutt kõlas umbes järgnevalt:

"No, tere! Kuidas läheb?"

"Tere, tere. Noh, mis mul läheb, ikka hästi. Kuidas sulle etendus meeldis?"

"Tead, meeldis ja ei meeldinud, kah."

"Mis siis ei meeldinud?"

"No, vaata see lavakujundus mulle ei istunud. See tapeet seinal, ma ei saanud sellest aru. Ma oleksin tahtnud mingit triipu, nagu meie seelikutel on, aga mitte sellist mustrit. See ei öelnud mulle midagi."

Hiljemgi kuulsin fragmente sellest tapeedist ja kuidas see nii sobimatu oli. Toredad vanakesed.
Täna balletis mõtlesin, et teeks sügisel selle "Romeo ja Julia" ära ja siis põrutaks kuhugi. Enamikku minu selliseid mõtteid ei tasu tõsiselt võtta, aga selline mõte tekkis. Ma olin ikka sajaga koba täna.

Õhtul sõitsime Vanemuise balleti juubelile. Selleks laenas M meile oma kleite ja kingi. H oli femme fatale ja mina midagi aadlipreililaadset, kuigi R ütles, et nägin välja nagu oleksin kokteilipeol. Nägime siis Stepanovi "Kevade" esietendust. See oli üsna hea, loomulikult omade vigadega, näiteks oli laval mingi hetk tohutult palju tüdrukuid, kes algul liikusid kastikeses hästi nurgeliselt võinoh...korrektselt, siis aga muutus nende liikumine väga naiselikuks. Üldse olid laval pidevalt mingid väikesed tüdrukud, kes muudkui jooksid ringi ja hüüdsid: "terviseks!"

Hiljem need samad tüdrukud tirisid peaosatäitjat mööda Vanemuist ringi. Ja neil kõigil olid pikad juuksed.

Ja siis pärast söömist ja veidike ilutsemist tuli bussisõit koju. Olin väsinud, üritasin teed jälgida, aga juhtusin kuulama teiste jutte. A ja K rääkisid loomulikult balletist, A rääkis, kuidas üks ta klassiõde end põhja jõi, miks ta Vanemuisesse ei tahtnud. Minust kohe paremal istusid M ja K, kes rääkisid tugevatest kursustest või tantsijatest või koreograafidest. Taga istusid R ja K, kes rääkisid filmidest. Mingi hetk sulasid kõikide vestlused kokku, tundsin selle hulluksajavat mõju.

K: "Küps inimene on see, kes suudab kõike analüüsida - mis ta teeb, mis talle mõjub jne."

M: "Oluline on leida see, mis sulle meeldib. See, milles suudad end väljendada. Algul on raske, aga kui see tuleb, siis tead kohe."

Need olid täiesti erinevatel aegadel öeldud laused, aga need jäid minusse kumisema. Tundsin, kuidas ma olen totaalselt eksinud ja ebaküps. Mul pole vähimatki aimu, mismoodi ma peaksin tantsima, analüüsivõimest siis rääkimata.

K: "Tahaks olla normaalne. Tahaks olla inimene."

Vau, K-lt tuleb ikka pärleid! Seal bussis istudes tundusid kõikide jutud minust nii kaugel. See kõik oli tantsujutt või kultuurijutt. Samas, mina ei ole kunagi tegelikult neid jutte rääkinud. Ma olen huvitunud usust või maailmaparandamisest, mitte aga kultuurist.

Aeg-ajalt tekib mul koduigatsus. Kusjuures, ma ei tahagi niivõrd koju kui lihtsalt seda turvalist tunnet, mis mul kodus olles on. Tean küll, et mu kodu on minu sees, aga olen selle nii ära kaotanud. Vot seal bussis olles tekkis mul koduigatsus. Huvitav, kas ma kunagi suureks ka saan...

Pühapäeval muidu jätsin oma 3310-e bussi ja ma ei saanudki seda tagasi. Miks peaks keegi seda tahtma?

Neljapäev, 26. veebruar 2009

Praegu tunnen end küll halvasti.

Kolmapäev, 25. veebruar 2009

Kelgutasime

Meil oli saan, lumelaud, prügikotid ja veel igasugu kilest asju.

"Oo, laseme selles alla!"

"Teeme ikka tantsukate liu!"

Ronisime kuuekesi suurde kilest ollusesse ja lasime mäest alla. Umbes kümme meetrit kaugemal otsustasime midagi muud proovida.

Saani sõitsime mutta katki ja lumelauaga oli liug kõige pikem, mis siis, et me sellel viiekesi olime.

Esmaspäev, 23. veebruar 2009

Võhma noored

Sealses gümnaasiumis oli Tantsunädal, nimelt, pidi iga klass vastavale stiilile tantsu tegema. Algul pidime ise neile miskit õpetama, aga et raha on vähe, käisime ainult korra nõu andmas. Loomulikult, ei olnud enamikul ühtegi ideed, hea kui muusika oli. Krissu ja mina tegime viiendikele "Y.M.C.A" järgi väikse tantsu. Eriti lahe oli see, et lõpuks ronis kogu klass ikkagi lavale ja esitas selle. 11ndikele andsime ka igasugu ideid ja nad isegi tegid, mida palusime. Veidi naljakas oli küll neid n-ö juhendada, nad on ju põhimõtteliselt minuvanused.

Reedel olime žüriis ka ja see oli päris ebameeldiv. Vorpisime sõnu ja eripreemiaid, H oli hullem ergutuskõneleja, ma ei tea, kuidas ta suutis. Loodan, et edaspidi päris nii konveiertööd ei pea tegema. Tasuks saime puuviljakorvi ja šokolaadi. Hiljem sõitsime Krissuga Tallinna. Mingi hetk helistas talle ta ema ja nad rääkisid nii pikalt, et jäin magama.

Laupäeval võttis J mind proovi, kus J2 küsis:

"Mõtlesin, et võiks pärast seda kohviku asja bändi hakata tegema. Sa ei tegele laulmisega?"

Olin pahviks löödud, vaatasin J-ile otsa, ta ei reageerinud kuidagi ja siis ütlesin:

"Heh, ma tegelen häälejoogaga, võin a-d toonida."

Neljapäev, 12. veebruar 2009

Türgi mehed ja Julia

Tänane päev algas altnaabri pahandamisega, et meil eile külalised peale keskkööd lahkusid. Lisaks arvas ta, et me ei peaks oma hambaid peale ühtteist pesema.

See, magamatus ja mõistmine, kui pingul H naabrite pärast on olnud, viis mu olemise päeva peale ikka täiesti nulli. Kuid siis....
Viimane tund oli ballett ja juba sinna ruumi minnes tundsin end paremini. Tunni lõpus sain teada, et sügisel teeme kaks etendust, üks neist "Romeo ja Julia".

Kes küll Julia on?

Kusjuures, ma pole sugugi meie kursuse parim tantsija, umbes kolmas. Ja lisaks osalevad selles ka II ja III kursus. Ma arvan, et tunnen end nüüd mõnda aega hästi enne kui aru saan vastutusest, mis mul lasub.

Õhtul oli talvise tantsupeo avamine, kus tantsisid soomlased ja türklased. Perekonnavalsiks võttis mind tantsima kõige osavam türklane. K, M ja mina olime ka ainsad lasteta, kaaslaseta ja alla 30-e. Pärast tahtsid nad meiega pilti teha.


"Ma ei julge sellele türklasele otsa vaadata."

"Miks?"

"Ma kardan, et ta ründab või midagi."

Teisipäev, 10. veebruar 2009

Mul oli sünnipäev

Olen ühe lõhna, malelaua ja piibu võrra rikkam.

Ma olen viimased aastad oma sünnipäevakoha pealt üsna vaikne. Olin juba ära unustanud miks, sest tegelikult mulle meeldivad kingitused ja õnnesoovid. Ühtäkki tundusid kõik need kingid pealesurutud ning tühjad ja ma teadsin, miks ma ei tuleta meelde oma sünnipäeva. Igal juhul ma eelistan üht siirast kinki/õnnesoovi kui mitut lihtsalt tegemise pärast tehtud/soovitud.

Aga nüüd lõhnan hästi, piip on sisseõnnistatud, male veel ootab mängukaaslast ja ma olen kõike neid pikka aega tahtnud. Aitäh teile!

Vestlusi pärast suitsetamist

"Ma oleks nagu hull! Kas ma olen hull?"

"Jaa. Sa ei teadnudki?"

"Appi, kas ma olen tõesti hull? Ma ei ole ju hull...."

"Oled küll, sa oled kogu aeg hull olnud."

"Ma olengi hull!"

***

"Ma mõtlen, et kas siis...."

"Mis sa mõtled?"

"Kas..."







"Sinuga vist väga piki vestlusi ei saa pidada."

***

Ja siis ühelt teiselt sünnipäevalt

"Kas sa oled lesbi?"

"?"

"Kas ta on lesbi?"

"Ma ütleks, et bi."

"Ma ei ole bi."

"Kas ta on bi?"

"Kapi-bi."

Pühapäev, 25. jaanuar 2009

Tallinna õhtud

Eile sain K-ga kokku, J tuli ka. Bussis haakis end kaasa ka J-i sõber, keda ma üldse ei teadnud. Nojah, meil jäi K-ga alati mingigi põgenemisvõimalus.

Istusime Juuksuris ja J-i tõttu haakis meie laudkonda veel igasuguseid, enamik küll tema kursakaaslased. Aga üks tüüp oli täiesti suvaline, kellega J tutvus suitsuruumis. Muidugi ta küsis, kas ta ikka võib sinna istuda ja ma arvan, et see oleks J-ile täiesti loomuvastane olnud, kui ta oleks seda ühinemist keelanud.

Mingi hetk juba leebusin ja ta tundus isegi tore, veidi domineeriv, aga ta käis tihti suitsetamas. Siis aga kui filmikaid oli juba päris palju ja teema käias ühel kohal, küsisin:

"Aga miks sa üldse pead loomeprotsessi juures olema?"
"Mida sa üldse tead, sa oled tantsija?!"

Kas ma pean teda teretama, kui kohtume?

Neljapäev, 22. jaanuar 2009

Düsfunktsioon?

Käisin täna veel ühe arsti juures ja ta ütles, et mul ei ole skolioosi. See lülide kõrvalekalle on trauma. Ta käskis mul seista ühel ja teisel jalal, minna kõhuli, selili, torkis ja näppis ja ragistas kah. Ta näitas mulle paar harjutust lülisamba stabilisaatorite tugevdamiseks ja saatis koju neid tegema.

Oh, seda rõõmu!

Teisipäev, 20. jaanuar 2009

The elephant man ja 5 tundi juttu

Mu inglise keel on halb. Õnneks oli täna ainult arvestus.

Ennetavalt võtsin Kai tundi kohvi ja õmblemist. Muidu, ma vist ei oleks suutnud nii pikalt seal istuda. Eks oli pause ka, aga ma arvan, et õmblemine aitas mind põhiliselt.

Ise küsisin muusika mõju ja vaimsuse olemasolust tantsus. Ei olnud eriti põnev, R ilmselt ei vaimustunud minust ja H oli K proovis, polnud kedagi, kes oleks põlema süttinud.

Õhtul läksin K poole, et talle office 2007 tõmmata. Ta rääkis ausalt iseendast ja teistest, mulle meeldib, et ta võtab asju huumoriga. Ta viis mind koju ja küsis:

"Kuidas me teeme? Kas ma maksan sulle või ostan midagi?"

See oli minu jaoks ootamatu, tegin nii lihtsa asja, pealegi ebaseadusliku. Ja korralikku viirustõrjet talle ei saanudki, endal ka pole. Ma lihtsalt ei leia seda õiget torrentit. Ehk J aitab?!



Kõndisime fuajee poole ja nägin juba eemalt, et A seisab koridoris ja uurib teadetetahvlit. Ta märkas mind ka, aga olin veel liialt kaugel, et tervitada. H oli ka minuga ja tema teadis A-d juba enne VKA-d. Jõudsime piisavalt lähedale ja A vaatas mulle juba otsa, kui H talle "tsau" ütles. A pilk läks ehmatusest H-le ja ja siis kuidagi sobivalt saime meiegi tervitatud. Ta on nunnu.

Laupäev, 17. jaanuar 2009

Tantsupartner

Istusime laval ja ootasime kuni Vaike seletas midagi. Võib-olla oleksin pidanud seda kuulama, aga hakkasin juba vaikselt mõtlema, kuidas pean kodus puid lõhkuma, mis tõenäoliselt põhjustab selle, et ei saa minna kooli ja saaliaega kasutada. Vähemalt olin nii leidlik, et ei võtnud hommikust aega, eilne R ja M pidu kestis hommikuni.

Igatahes, küsisin T-lt, et ega ta ei taha minu pool puid lõhkuda. Ja ta oli nõus.

"Tead, õnn teeb paksuks."
"Teeb jah. Aga mitte mind, vaid teist poolt."

Käisin koolis ka ja liikusin edasi umbes kolme liigutuse võrra.

Neljapäev, 15. jaanuar 2009

Lendame!

Lihtsalt, et see oleks mainitud: T tõstab mind niiiii kõrgele!

Korraks mõtlesin rännakutele ka. J-l on see nagunii plaanis ja ilmselt võtaks ta mind kaasa. Iseasi, kas see ka õige on...

Uuh, ja meil on ju häälejooga! Istume ringis anname A-sid ja võtame O-dega. Vahepeal põristame huuli ja patsutame end. See kõik on nii tore!

Kolmapäev, 14. jaanuar 2009

Pubekad ja veidi nooremad

Laupäeval käisime Juurus tunde andmas. Võiks öelda, et see oli minu esimene ametlik erialane tööots. Minu ülesandeks oli koostada loovtantsu ja improvisatsiooni tund.

Saime mingi hetk H-ga asjast valesti aru ja koostasime ühistunni, hiljem jagasime asja lihtsalt kaheks, nii et mõlemad andsid loov-ja improülesandeid ning õpetasid ühe kombinatsiooni.

H valis loomulikult esimeseks tunniks nooremad, kes olid tunduvalt distsiplineeritumad kui vanemad, kellele mina impulsiharjutusi õpetasin. Neid üldse ei huvitanud minu tund.

Seevastu nooremad olid usinad õppijad.

Oleksin pidanud rohkem muusikat kasutama.

Sain t-särgi, kalendri ja märgi.

Reede, 9. jaanuar 2009

Tervishoid

Eile lõpetasime Idla süsteemi õppimise, vähemalt esialgu. Eile tuli ka meie hull naaber meid ähvardama, et kui peaksime veel ühe sammu peale ühtteist tegema, siis ta helistab omanikule. Ta tundub õnnetu.
Tegin täna isegi ühe kombinatsiooni valmis. Homme õpetan seda juba teistele. Põnev.
Veetsime H-ga mõned tunnid suitsetades, juttu vestes ja viina ingveri teega juues. Meil siin niiskes ja külmas kliimas pidavat viina joomine vägagi tervislik olema.

Kolmapäev, 7. jaanuar 2009

Skolioos, tahanihe ja ümberpöördunud lülid

On asju, mida tantsija ei taha teada saada, näiteks seda, et tema selg on vasakule kaldus.

Nii ma siis veetsingi tolle õhtu nuttes ja halades, ma pole seda nii ammu teinud. Pole olnud erilist põhjustki, armastus on ilus, isegi kui ma keeldun seda uskumast, ja mingeid tüütuid kohustusi mul ka pole. Nüüd saan oma muretsemisvajadust rahuldada mõeldes oma lülide asetusele.