Eile tegime Pärnus viimast korda etendust. E suutis mul südame nii pahaks ajada, et ma ei taha teda vist kunagi enam näha. M küll rääkis, et tema õemees või keegi küsis, kas meil E-ga tekkisid mingi tunded ka. Ja mul küll tekkis vastikustunne.
Õhtul ootasime metsas osakonnajuhatajaga rebaseid ja ta seletas - endal inglitiivad seljas, kaitsmaks rebaseid kohalike eest - et seda etendust võiks veel teha, küll natuke teises vormis. Mõtlesin hirmuga oma vastikustundele ja koreograafiale ning ei tahtnud mõeldagi, et pean seda veel tegema.
Aga siis jõudsid rebased kohale. Peitsime end puude taha ja püüdsime olla nagu härjapõlvlased - kired ja torisevad. Meid nähes hakkasid noored kohe kiljuma, mis muutis asja nii lõbusaks. Jooksime nende poole ja torisesime: "Kallistage puid!" Ise loomulikult eeskujulikult puu juurest puu juurde joostes ja neid kallistades. Siis moodustasime suure ringi ja toonisime A-d. Neil on häälejooga olnud, nad said asjast aru küll. Pea ilmus välja haldjas J, kes aitas hoida tempot ja ütles, et ta ikka on valmis peksa andma küll, kui vaja.
Andsime neile võlujooki ja nägime neid uuesti alles tee lõpus. See oli lõpp, kus algas neil uus algus. H ja K seisid nahkmantleis ja mustas ning pakkusid neile punast või sinist kommi. Kõik tahtsid oma tarkused alles jätta ja valisid punase. Sidusime sallid ümber silmade ja talutasime nad kooli.
Sealt algas ikka põnevus. Tantsijad pandi näitlejatega paari ja juhatati kooli takistus- ja maiustusradadele. Nad pidid tantsima ja liugu laskma. Asi lõppes tantsijate jaoks 001-s kus nad pidid leidma oma paarilise ja meil oli natuke võimalust teha neile midagi BodyLounge'i sarnast.
Näitlejad viidi välja ja omadele tegime massaži. Siis tõime teed ja kringlit ja kõigile meeldis. Ühelt rebaselt selline kompliment:
"Need, kes ei tulnud, ikka kahetsevad."
Siis sain aru, et asi õnnestus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar