Esmaspäev, 5. oktoober 2009

Lõpetatud

... onu maine teekond siis. See on lausa hämmastav, millist rahu need matused endaga kaasa tõid.
Matsime teda küll terve päeva. Lõpuks kujunes see juba natuke võikaks. Tema keha tuhastati ja alles õhtul saime selle tuha kätte. Tema tütred A ja A, hoidsid urni terve tee tema kodust hauani enda käes. Ei tea, kas see tõesti oli nii raske neile, igatahes ei paistnud nad aru saavat, et tegemist on vaid kehaliste jäänustega. Tegelikkuses, võis onu meiega veel olla, aga kindlasti mitte selles urnis.

Sellegipoolest sain aru kui tähtis on inimkeha ärasaatmine. Ühelt poolt meile, kes me siia maha jääme ja siiski mingisugust tõendit vajame, et see inimene on läinud. Teisalt, aga selleks, et lahkuja saaks jätkata oma teekonda - milline see ka ei oleks - rahulikult, teades, et tema maine olemine on ilusti ära lõpetatud nagu ta kord alustati.

Lisaks on sellistel hetkedel usk parim abinõu, isegi kui see ei ole päriselt nii. Lihtsalt, on palju parem mõelda, et mu onu liigub kuhugi edasi ja saavutab mingisuguse taassünni, kui et ta on nüüd mulla all.

Seda ma tean, et minu juurest on ta läinud. Loodan, et teisedki suudavad temaga hüvasti jääda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar