Teisipäev, 2. detsember 2014

Kõigil vist tänapäeval on see üks või mitu laulu, mis jäävad hoidma mõnda mälestust või tunnet. Aastate möödudes, aga laul ununeb ja ega enam ei tahagi seda väga kuulata. Olukord on muutunud, nendel mälestustel ja tunnetel pole sinu elus kohta. Mitte, et tahaks unustada, lihtsalt ei jaksa enam igapäevaselt seda läbi elada või elus hoida.
Youtube aga peab meeles, et sa oled seda lugu kuulanud ja siis ta pakub sulle endiselt sama bändi lugusid, aga nüüd siis uusi. Huvi pärast paned selle uue loo peale ja meenub, kuidas kunagi tundus, et süda sureb sees ära ja järele jääb üksluine tuimus.


 
 
Siis aga viskad pilgu aknast välja ja mõistad, et sealt avaneb vaade, mida toona ei osanud ettegi kujutada. Mõistad, et ka vanad lemmikud lähevad edasi.




Jumal tänatud, et lähevad! Tekivad uued vormid ja iga päev lisad midagi uut oma isiklikku mandalasse. Nendel tagasivaate hetkedel näedki korraks oma vormi. Meenub 10 aasta tagune sina ja 5 aasta tagune sina ja kummalisel kombel on see 10 aasta tagune sina palju rohkem tänase sina sarnane. Sa julged unistada sarnaselt, sa tunned piinlikkust, aga ei püüa seda vältida, vaid sellega kuidagi toime tulla, nagu tegi seda 10 aasta tagune sina.

Neljapäev, 18. september 2014

Mina olen




Mina olen Tuule Veski
Mu käed ulatuvad
Ei tea millest
Olen ma tean
Olen ainulaadne
Teist minusarnast
Ei ole
Mina olen
Ja see on mitte-kuhugi viiv tee
Kõnnin sellel vahel nukralt, vahel uhkelt
Muudkui satun otsa arusaamadele, et võib-olla teed ei olegi
Võib-olla ma tantsin ringis
Terve elu tantsin iseenda ümber
Iseenda sees pean siis need kõned, nagu Viiding mulle kunagi ütles
Kõned, mis kajavad suurelt ja võimsalt
Minu peas nagu otsatus koopas
Kuulevad neid ainult tõekspidamised
Vae-vae-vae-vaevatud on mu pea
Seal kõlavad suured filosoofid
Nietzche möirgab üliinimlikult
Hesse tuiab kummalistel tänavatel
Ma uskusin sellesse
Alles hiljaaegu mõistsin
Need on ju valged mehed
Kui nad räägivad inimesest, räägivad nad valgest mehest

Mina olen Tuule Veski ja ma pöörlen vilistades vastutuult

Kolmapäev, 28. mai 2014

Uus põlvkond tantsijad - kas tõesti?

Igakord kui ma loen sõna materiaalselt, siis ma kardan, et seal on "i" asemel "j".

















Kolmapäev, 19. veebruar 2014

mühakas

Eile käisin siis Wang Li kontserdil. See võtab sõnatuks, hingetuks ja paneb tahtma rohkemat. Rohkemat iseendalt ja muusikalt mu ümber.

Mul hakkas aga kurb iseenda pärast. Seal oli nii palju tuttavaid inimesi, kellele ma oma magamatuses ja töölt tulnuna ei öelnud "tere". Nii palju inimesi, kelle nägemine tegi seest soojast, sest tuletas meelde, et mu reaalsus on alati konstrueeritud ja täiesti võimalik on, et kuskil keegi igapäev naeratab ja suhtleb oma naabriga.

Ja kahtlemata on võluv näha viimistletud inimlikkust. Wang Li puhul kõik need helid, mis muidu tulevad justkui pillimängule lisaks, muutusid pillimänguks iseeneses. Meil oli just "vägisi" juures see probleem, et tantsijad higistavad ja siis hallilt kostüümilt on näha higiplekid. Aga siis kui A seal oma soolot teeb ja see higi on tema kehal, siis see hakkab hoopis valgust peegeldama ja muudab vaatamise kogemust. See inimlikkuse viimistlemine on kuidagi palju paeluvam kui selle eemaldamine, mille tagajärjel muutub teos kliiniliseks.

Paabli puhul vaatasin muusikute/lauljate liikumist. Järeldusi on vast vara teha, aga Sillamaa paratamatult paistis silma kergusega. Tublit ma kahjuks nii palju ei jälginud, aga mul on kuri kahtlus, et temagi liikumine on pisut kergem. Aga võib-olla see on kõik indiviidis kinni ja mitte tema pillis.

Laupäev, 25. jaanuar 2014

troll inspireerib

Uaaa!

 "vägisi" tuleb juba kahe nädala pärast.

tegin ühes proovis pilte:




väga kreisi on. aega on nii hirmus vähe, et paneb küüsi närima. närvid ütlevad vaikselt üles. infot tuleb konstantselt filtreerida. mul siiski on heameel, et ma ei ole eliidis sees. mustamäe ja lasnamäe hoiavad mõneti elusana. ära muidugi ei ütleks väiksematest distantsidest, aga snobism minu puhul niikuinii ei toimiks.

sestap kilepükstega Uuskasutuskeskuse teenindaja toob Teie ette "vägisi". 11. 12. ja 17. veebruaril Tallinnas. 20. veebruaril Tartus. kergelt feminismimaiguline agressiivne tantsulavastus tõmbab endasse ja tundlikumalt tõmbab ehk pisaragi välja. nauditavat on, aga ainult nautimisega ei pääse. ja see olekski imelik kui ebamugav ei hakka.

jaa, meediakajastust ka:

http://opleht.ee/12828-koik-on-voimalik-vahemalt-laval/