Kolmapäev, 19. veebruar 2014

mühakas

Eile käisin siis Wang Li kontserdil. See võtab sõnatuks, hingetuks ja paneb tahtma rohkemat. Rohkemat iseendalt ja muusikalt mu ümber.

Mul hakkas aga kurb iseenda pärast. Seal oli nii palju tuttavaid inimesi, kellele ma oma magamatuses ja töölt tulnuna ei öelnud "tere". Nii palju inimesi, kelle nägemine tegi seest soojast, sest tuletas meelde, et mu reaalsus on alati konstrueeritud ja täiesti võimalik on, et kuskil keegi igapäev naeratab ja suhtleb oma naabriga.

Ja kahtlemata on võluv näha viimistletud inimlikkust. Wang Li puhul kõik need helid, mis muidu tulevad justkui pillimängule lisaks, muutusid pillimänguks iseeneses. Meil oli just "vägisi" juures see probleem, et tantsijad higistavad ja siis hallilt kostüümilt on näha higiplekid. Aga siis kui A seal oma soolot teeb ja see higi on tema kehal, siis see hakkab hoopis valgust peegeldama ja muudab vaatamise kogemust. See inimlikkuse viimistlemine on kuidagi palju paeluvam kui selle eemaldamine, mille tagajärjel muutub teos kliiniliseks.

Paabli puhul vaatasin muusikute/lauljate liikumist. Järeldusi on vast vara teha, aga Sillamaa paratamatult paistis silma kergusega. Tublit ma kahjuks nii palju ei jälginud, aga mul on kuri kahtlus, et temagi liikumine on pisut kergem. Aga võib-olla see on kõik indiviidis kinni ja mitte tema pillis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar