teisipäev, 15. detsember 2015

"Sa ei ole oldekas!"

Hea, M-L, palun võta siin on üks sangpomm. Ole hea, hoia seda.
Vähemasti niiviisi see tundus. Ma ei olnud selleks valmis. See tuli kuidagi väga lambist. Ma tahtsin lihtsalt õlut juua ja mõtlesin, et I võiks olla inimene, kellega koos juua õlut. Ma ei arvestanud, et me kohtame kahte lõbusas meeleolus neiut, kes nautisid töölt vaba päeva.
"Kas sa arvad, et sa oled oldekas?" küsis L minult. Ta oli küllaltki purjus ja oli näha, et ta tundis ennast väga vabalt.
"Ma ei tea, vist ei ole veel. Ma vist peaksin seda teilt küsima."
"Minu arvates sa ei ole oldekas," ütles ta kergelt jalalt jalale kõikudes ja lasi selle justkui tammi tagant välja. Ta seletas edasi, et kuidas tema ka ei ole seda, et on tehtud lihtsalt viga. Ma olin pisut üllatunud, et I teda selles toetas.
"No, mõtle, milline on klassikaline oldekas," ütles I silmis mingisugune põnevus. Ma ei osanud selle pommiga midagi peale hakkata. Ma olin tahtnud lihtsalt õlut juua, mitte mõtiskleda selle üle, kas ma ikka kuulun nende klanni või mitte. Kas minus ikka voolab see õige veri, mis kõikidel teistel seal majas. Ma olin hämmeldunud ja samas ma teadsin, mis mänge nad mängivad. Ma olen näinud ja mingil määral ka omal nahal tunda saanud. Tuleb tunnistada, et palju ma nendest lugu ei pea. Mul ei ole midagi tögamise vastu, aga mulle meeldib, kui nali on hea. See ei ole hea nali kui ma küsin sinult oma külalise makstud arve kohta ja sa lihtsalt valetad, et ei tea midagi.
See ei ole ka teab-mis-naljakas, kui sa ütled, et ma ei kuulu sinna. Ja siis pärast sellisel süüdimatul häälel ütled, et aga see on ainult ühe inimese arvamus, kes ei ole mitte keegi.

Ma tunnen, et ma olen nii katki. See eilne väljaütlemine meenutab mulle kogu trianglit M ümber. Jalutasime R-ga Koplist linna poole kui ta rääkis mulle, et tema M, Ar ja Ag plaanivad minna Tel Avivi Gaga workshoppi ja suvel lavastuse teha.
"Ma nii huvi pärast, et...miks mind ei ole selles grupis?" pärisin R-lt, sest see sama seltskond on teinud muidki asju ja tavaliselt ma olen sinna kaasatud. Mul oli just parasjagu endal peas mõned mõtted, mis hõlmasid just neid samu inimesi.
"Sest sul on M-ga mingi kala."
Loomulikult ma teadsin, mis kala see on. Ja eks minagi tundsin seda meie vahel, aga ma nägin selles ka väga suurt potentsiaali. Mina ja M asusime alati teineteisel pool mingit tasakaalu. Mitte vastandid, pigem tugevad põhjendatud arvamused on olnud need, mis meid eristavad. Ja terve mõistuslikult saan ma täiesti aru, et pole mõtet töötada koos inimesega, kellega sul tekib viljatuid vastuolusid.
Mind üllatas hoopis see, et me olime kogu see aeg täiesti normaalselt omavahel suhelnud ja mingit kalahaisu ta ei maininud. Jaa, ma tundsin seda ja ma sain sellest aru, aga mulle tundus, et suudame täiskasvanulikult sellest üle olla. Pffh!! Juba see sõna "täiskasvanulikult" on täiesti idiootne mõte. Ma lihtsalt ei olnud valmis selleks, et mind hakkatakse kuskilt välja sööma ja et seda tehakse niiviisi, et mulle endale ei juleta midagi öelda.
Täpselt nagu ma ei olnud valmis eile selleks, et mulle otse välja öeldakse, et ma ei kuulu sinna. Splendid!!!
Ma olen kurb ja vihane ja ma tunnen, et mul ei ole õigust kummalegi tundele. Sest kosmilise tarkuse järgi nad lihtsalt olid nagu magnetid ja leidsid üles minu nõrgad kohad. See vist taandub isegi selleni, et ma peaksin neid lausa tänama. Aga tahaks anda kannaga näkku.
Ma tahaks öelda:
"Muide L, mul on selline asi, et kui mulle öeldakse midagi sellist, mis mulle ei meeldi või on mind riivav, siis ma virutan. See on täiesti reflektiivne, ma ei saa sinna midagi parata. Mul on diagnoositud annalitsilekannaganäkku sündroom, mis seob igasuguse negatiivse tunde minu jalatalla ja tunde põhjustaja näoga. Et kui sa soovid veel sinisemaid silmi siis lase aga oma arvamused valla!"

Ja M-le....temaga ma vist ei taha lihtsalt suhelda. Või siis:
"Mis kalahais see siin on?" - igakord kui ma temast möödun.