Pühapäev, 21. oktoober 2012

Kui peab tegema, aga tahaks teha muud

Jah, ma peaksin tegelema oma seminaritööga, mitte muude asjadega, aga ma ei saa sinna midagi parata. On hetki, kus mu mõistust vallutab loominguline hoog ja kui ma siis reageeri, vajub kõik unustuse hõlma.

Puhtjuhuslikult avastasin enda jaoks Radioheadi. Paar päeva tagasi võtsin K-lt paar plaati, et end harida ja kuulata mingit muusikat, mida mul ei olnud. Üks oli siis Kid A plaat. Sellel on üks lugu, mis lihtsalt tõmbab mind nii käima. Tõenäoliselt on see täiega tuntud popplugu ja kõik teavad ja siis mina 10 aastat hiljem avastan. Igal juhul hakkas see mind täna huvitama, vaatasin sõnad järgi. Selgus, et lisaks heale biidile ja meloodiale on sõnad ka tähenduslikud. Ma olen praegu ülimalt rõõmsameelne kui ma avastan sõnumitega muusikuid ja kunstnike ja kui mulle veel meeldib see vorm ka.

Veidi guugeldasin ja sattusin lugema reklaamivõttest.

No, tõesti, see on lihtsalt kirjeldamatu, kuidas mu peas praegu mingid asjad kokku jooksevad.

Ja loomulikult see video:
Visuaalilt nii ilus ja kõrvale ka hea, aga mu viimane leid kõnetab mind praegu ikka niivõrd palju rohkem.
Oh, mul on peas sellised ideed praegu...

Reede, 19. oktoober 2012

Ma tean, et sa tulid eile kodunt läbi
see oli veidi enne kella kaht
Ma kuulsin su sammude kaja,
aga selles puudus
kõik, mis enne oli

Sa käid siin vaid pesu pesemas
Su sokid vedelevad endiselt
toanurgas tolmu koguvad
sest mina ka ei hooli
ka minul on teine sammude kaja


Laupäev, 6. oktoober 2012

Laupäevane äratus

Eile oli meil jällegi üks improviseeritud häng-pidu. Külla olid tulnud S ja M rummi, koola ja õludega. Hommikul K eilset ei mäletanud. Tegelikult kiskus see üpriski emotsionaalseks kätte. K rääkis oma eluarmastusest ja taustaks mängimas "Bridges of Madison County" soundtrack, mille peale, mina poetasin pisaraid.

Aga hommikul ärkasin selle peale, et helistas A.
"Kas sa magad?"
"Ei," vastasin mina, puht sportlikust huvist üritades teha mitte magava inimese häält, vist ei õnnestunud.
"Ma olen Viljandis."

Seletasin unise peaga, kuidas ta minu juurde saab sõita ja läksin talle õue vastu.
Ta tuli oma TTÜ mütsiga. Ma olin endiselt üpris unesegane kui me minu toas diivanil istusime. Küsisin viisakalt:

"Mida sa Viljandis teed?"
"Käisin ühel sõbrannal külas. Me sõidame emaga nüüd Valka."

See oli selline moment nagu keegi oleks sulle jalaga näkku löönud. Samas, ma olin ikka piisavalt unine ja võib-olla ka kuidagi tundetum. Aga ma tundsin ebamugavust ja muutusin küllaltki pahuraks. Teadsin, et talle mu reaktsioon ei meeldi, aga samas teadis ka tema, et mulle ei meeldi see, mis ta tegi.

"Palun vabandust."

Ma ei tea mitmes kord see juba on kui ta palub vabandust. Ma pean tunnistama, minult vabanduse palumine on üpris tulemusteta. Ses mõttes, et ma ikkagi püüan hinnata seda ja ma olen üritanud ka rohkem andestada, aga kui see hakkab tulema juba regulaarselt, siis on midagi ikka mäda. Ükski inimene ei pea vabandama sellepärast, kes ta on, kui selline moment tekib, siis minu meelest on midagi valesti nende kahe inimese vahel.

Me läksime õue. Tundsin seda pohhuismi iseendas, samal ajal seda pahameelt. Ma ei saanud aru, miks ma pidin sellega tegelema. Ma tundsin meie vestluse tühjust ja seda, kuivõrd osavõtmatu ma selles olen. Kuivõrd vähe ma too hetk sellest hoolisin. Mul ei olnud heameel teda näha, kui alguses isegi oli, siis suutis ta esimese 5 minutiga selle pahameeleks muuta. Mul ei olnud temaga huvitav, ta väljendas mingeid mõttetuid fraase selle kohta kui ilus on sügis ja kuidas tahaks olla nädal aega kuskil Hispaanias puhkusel. Mulle tundus kõik ta jutt niivõrd tühi. Mitte miski tema juures ei innustanud mind. Ainuke väljakutse paistiski seisnevat selles, et kuidas teha võimalikult sarkastilisi nalju tema ja ta "sõbranna" arvel, aga isegi seda ma ei viitsinud.
Me kõndisime tänava lõpuni ja vaatasime seal orgu. See on veidralt sümboolne org ja alles nüüd, kus ma sellest kirjutan, saan ma aru, et ma kasutasin seda sümboolikat. Kunagi oli J seal maha jätnud oma esimese pruta. Aastaid hiljem viis ta minugi sinna orgu ja eesmärgiga mind seal maha jätta, aga see lugu lõppes siiski teisiti. Kui ma vaatasin seda orgu, siis ma mõtlesin selle peale. Mõtlesin, et peaksin seda A-le ütlema.
Aga ma ei öelnud. Me seisime vaikuses. Ma pöördusin tema poole ja ütlesin küllaltki mitte midagi väljendaval toonil:
"Ma väga ei taha sind näha enam."

Oli näha, et ta ei oodanud seda, aga nagu talle ikka kombeks, siis ütles ta kogelevalt aga kergelt vastu:
"Ok, ma võtan selle arvesse."

See oli hea reaktsioon. Ta tegi jälle näo nagu see kõik ei tähenda tema jaoks midagi ja elu läheb edasi. See reaktsioon võimaldas ka mul endal edasi minna. Ma teadsin, et ta on liiga uhke selleks, et näidata välja mingisuguseid tundeid.
Ma saatsin ta autoni. Me kõndisime juba palju hoogsamalt kui enne. Ta istus aega võttes autosse ja ma nägin ta silmist peegeldumas, kas mingit solvumist või haiget saamist, kui ta ütles:
"Nüüd ma siis tean, et Viljandisse mind enam ei oodata. Vähemalt nägin peokoha ära."

Ma nägin seal miskit, aga hommikune unesegasus tekitas minus teatava tuimuse ja ma lihtsalt ei reageerinud.

"Head teed. Head Valka!"
Ta vastas viisakustega ja ma lükkasin ta autoukse kinni.