Bussi wifi

Esmaspäevahommikused bussijuhid on toredad. Eelmine kord sain hilinenult ilma igasuguse noomituseta veel peale. Lisaks rääkis tore mees, et soodustused on nüüd teistsugused:

"Kas te teate, et enam ei loe, kas sa oled üliõpilane? Nüüd kehtivad soodustused noorele alla 26aastastele."

Ja tänaselt bussijuhilt:

"Proovige internetti ka. Mul on see modem nüüd. Proovige, kas töötab."

Täitsa töötab. Aitäh, bussijuhid!

Aga muidu. Noh, mu onul on vähk meeletult kaugele arenenud. Arstid jätavad praegu ravi pooleli, sest tema organism ei pea vastu. Kui ma oma isale mainisin alternatiivravi, oli ta sellele totaalselt vastu. Onu tahab jääda Soome, kuigi minu meelest on lähedaste keskel parem olla, aga, et ta oma naisest on lahutanud ja üks tütardest kavatseb Inglismaale õppima minna, siis saan temast aru. See kõik on üsna nukker.

Kuidagi vist on nii, et need pereasjad tekivad, kui sul parajasti on kõige rohkem teha. Lisaks, langevad mul etenduste ajaks ka arvestused ja vähemalt üks eksam, olgugi, et ma võin selle ka jaanuaris teha, mida ma täiesti kaalun. Sain ka teada, et etendused on keskpäeval, mis on natuke nõme ja mistõttu ilmselt väheneb mu sõprade hulk publikus.
Eneseusu kaotamisest ja enesehinnangu langemisest ma kuigi palju ei räägiks, aga mainiks küll.

Eelmise aastaga on veel teisiti see, et J ärkab koos minuga ja viib mind hommikuti bussi peale. Vähemasti tegi ta seda eelmine kord ja täna. K ütles selle peale:

"Sul on nii hea, J ei pea üldse palju tegema, et sind rõõmustada."

Ta on teinud päris palju. Ta tegi mu arvuti korda. Kuigi see on lihtsalt tarbetu pahandamine, ei saa ma seda lugu jätta mainimata. Nimelt, neljapäeval konspekteerisin pedagoogikat arvutisse, millel ei olnud akut taga, aga juhe sees. Loeng oli juba lõppemas, kui mu arvuti enne välja lülitamist veel mõned update'id suvatses teha. Väike Assu ei jõudnud kuigi kaugele, sest H LIHTSALT TÕMBAS JUHTME VÄLJA! ! Ilmnes, et see oli kellegi juhtme ees. Ja see on tegu, mida ma kunagi H-le ei suuda andestada. Ta pole veel andestust palunud ja seda pole tarviski, sest ma lihtsalt ei saa kunagi üle sellisest käitumisest minu ja mu arvuti vastu.

Mis siis sai väiksest Assust? Noh, esialgu ei teadnud ma midagi, mis temaga juhtunud oli, aga kui ma toosama õhtu proovisin koolis netti kasutada, ilmnes, et mu imeline Vista ei käivitu lihtsalt. Meister J mässas ja pärast minu suurt kurbust, taaskäivitas mu operatsioonisüsteemi.

Hea, et ma ikka Assut kasutada saan, ta näeb kena välja, aga ilma kasutusvõimaluseta on ta lihtsalt natuke liiga raske, et teda kaasas kanda.

Ja veel viimane uinak enne Viljandit...