Kuulasin täna Mumi ja Islandi maitse tuli suhu. Isegi mitte tunne, aga maitse. Ja siis vaatasin sellest kohast ja ajast tehtud pilte ja sain aru, et olin õnnelik. Noh, mitte kogu aeg, näiteks vee-alusest tunnelist oli veidi hirmus läbi sõita ja kui autokumm katki läks, olin asjatult paanikas. Samas, ma ei usu eriti õnne, aga seal oli hetki, mida meenutades tunnen, et olin õnnelik. Või siis saan olla õnnelik, et ma olen istunud kuskil panganukil - kus tundub, et oled jõudnud maailmaäärele -, vaadanud ookeanit ja tuulevarju otsivaid kajakaid koos inimestega, kelle väärtushinnangud tunduvad jube õiged.
Mäletan, kuidas lennujaama sõites vaatasime neid auravaid lumevälju ja ma ei tahtnud üldse ära minna. Tahtsin veidi pisardada, aga just sel hetkel tuli raadiost küllaltki trafaretse viisiga lugu:
"...let's do some soul searching...". See lihtsalt tegi selle hetke nii totralt toredaks, et nutta ju ei saanud.
Praegu valutan kõhtu ja unistan maailmaäärtest ja nendeni jõudmisest. Ja M-i kindad tasapisi valmivad, leidsin jälle kudumissoone üles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar